Aastavahetus kipub olema periood tagasivaatamiseks, mõtete peegeldamiseks ja tulevikusihtide seadmiseks. Soccernet.ee uuris Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult, kuidas kodumaine jalgpall elab.

Põhjalikus intervjuus uurime vutijuhi mõtteid nii Premium liiga kui Eesti koondise osas. Vastatud saavad küsimused, kuidas tuua noori tippjalgpalli, milline valem aitaks klubidel olla edukam eurosarjades, mida õpetasid mullused katsumused ja kaua jagub Pohlakul veel jaksu.

"Vähemalt ma ise ei märka, et mul oleks millestki ükskõik või et ma tunneks hommikul ärgates vastikustunnet eesootava päeva ees või ei suudaks kõiki telefonikõnesid vastu võtta. Kui mõelda, milliste murede tõttu ma mõnikord öösel magada ei saa, siis on need ikkagi mured maailma pärast," ütleb Pohlak Soccernet.ee-le.

Aivar, kas möödunu oli hea, keskmine või halb jalgpalliaasta? Miks?
Eesti liigajalgpalli mõttes oli aasta hea või isegi väga hea. Põnev ja sportlikult tasavägine Premium liiga täitis kahte suuremat eesmärki – kasvatas huvi kohaliku jalgpalli vastu ning lõi vajaliku vundamendi liiga ja klubide taseme tõusmiseks läbi konkurentsi. Klubijalgpalli rahvusvaheline mõõde jäi samas nadiks.

Koondise hooaeg algas pigem heade tunnete ja mõtetega, kukutas seejärel huvilised masendusse, aga novembrikuised mängud rahustasid veidi kõiki. Kusjuures kummalisel kombel oli tagajärjeks koht alanud aasta märtsikuistes play-off mängudes ja selle üle mitte rõõmustada oleks rumal.

Üldist fooni aitasid hoida neidude U17 EM-finaaltunriiri korraldamine ning naiste jalgpallikoondise poolt pakutud emotsioonid. Kahjuks jäid nemad Rahvuste liiga sõelmängudest napilt välja.

Kui sa vaatad tagasi, siis mis jääb sinu jaoks eelmist aastat kirjeldama?
Premium liiga areng. Oleme sellesse palju panustanud ja nähtut oodanud. Sellelt foonilt on hea panustada täiendavalt liiga promomisse, mida plaanimegi teha.

Eesti võõrustas neidude U17 EM-finaalturniiri. UEFA hinnang eestlaste korraldusele on ilmselt üpris selge, kui 2026. aastaks anti noormeeste sama vanuseklassi EM-finaalturniiri korraldusõigus. Milliseid tähendusi sinu jaoks see turniir just tagantjärgi endas kannab?
Jalgpalli tutvustamist naistele ja tüdrukutele nii-öelda järgmisel tasandil ning sinu poolt küsimuses mainitud korraldusliku võimekuse näitamist UEFA jaoks, mis oluline järgmiste mõtete realiseerimiseks, millest esimene on tõepoolest 2026. aasta noormeeste U17 finaalturniiri korraldamine.

Noorte finaalturniirile on Eesti-sugusel väikeriigil läbi valikmängude väga keeruline jõuda, seega on võistluse korraldamine sisuliselt ainus viis meie noormängijatele sellise erakordse kogemuse andmiseks.

Koduse jalgpalli üks kandvaid teemasid oli mullu Premium liiga harukordne võrdsus. Mis selleni sinu hinnangul viis?
Järjekindel ja loogiliselt ülesehitatud koostöö klubidega Premium liiga arendamisel. Ühelt poolt erinevad üksteisega seotud ja klubi kui terviku toimimist toetavad solidaarsusmehhanismid, mis hõlbustavad klubide majandamist ja korraldamist tõsisemal tasemel; teiselt poolt kogukonna- ja noortetöö süsteemne ülesehitamine; millele liitub kolmanda asjaoluna litsentseerimisprotsessi sisulisel poolel klubide jätkusuutlikku toimimise nurk, mis lisaks indviduaalsetele kohtumistele jõudsid tänavu arengukavade koostamise seminarini.

Mainin siinkohal ka, et ma ei oska arvata, kui palju suudab tavahuviline lugeda välja meie tegevuste tähendusi, aga näiteks Aastalõputuniirile legendide võistluse lisamine oli kogukonnatöös uue mõõtme avamise tähendusega.

Kas sa näed, et Premium liiga ongi nüüd oma arengus jõudnud järgmisesse etappi ja liiga võikski ka tulevikus sarnases rütmis jätkata või on seda oodata liiga vara?
Liiga on jõudnud üleminekuetappi ja tõenäoliselt jätkub mullu nähtud tendents suuremate ning väiksemate kõikumistega. Nii on ju tegelikult igasuguste arengutega. Ennustada võib sedagi, et Premium liiga klubis lepingu saamine muutub järjest keerulisemaks ja seda juba järgmisel hooajal.

Palju on juttu olnud noormängijate täiskasvanute jalgpalli üleminekust ja sellest, et karjääriplaneerimise seisukohast on noortel välismaale jõudmiseks kaks teed: kas noorena akadeemiasse või koduliigas varakult enda tõestamine ja siis järgmise sammu astumine. Mida vanemaks saad, seda keerulisem on sammu välja teha. Maailma tippjalgpallis näeme noori üha enam. Lamine Yamal on 16-aastasena Barcelonas ja Hispaania A-koondises, Warren Zaire-Emery 17-aastasena PSG-s ja Prantsusmaa koondises ning Euroopa üks kuumemaid jalgpallureid on hetkel Jude Bellingham, kes on 20.

Premium liigas oli tänavu reaalselt mängivaid 18-aastaseid või nooremaid jalgpallureid ühe käe sõrmede jagu. Miks on see number nii väike ja kuidas seda muuta?
Alates 2004 sündinutest on võimekus konkureerida Premium liiga mänguajale vanemate mängijatega oluliselt parem kui varasematel aastakäikudel, välja arvatud möödunud sajandi kaheksakümnendatel sündinud, sest nemad sisenesid omal ajal üsna tühja ruumi.

Praegu tippjalgpalli ihkavate mängijate hulk on suurem ning nende treeningtingimused on olnud paremad ja treenerid haritumad ning kogenumad, kui vahepealsel perioodil kasvanuil. Oma roll on siin täita ka klubidel, kes peavad suutma näha talenti ning oskama tema arengut vajalikul moel toetada.

Ei tohi unustada asjaolu, et eestlane võib olla hilise arenguga, ja kogemust, et sellised mängijad on üllatavalt sageli jõudnud karjääris kaugele. Meenutame kasvõi Ragnar Klavanit, kes mängis pikalt lisaks jalgpallile korvpalli ning otsustas tulla Viljandist Tallinnagi alles oma 18. eluaasta suvel. Ka FC Floras hooaja lõpul palju mänguaega saanud 2005 sündinud Robert Veering oli mõni aasta tagasi klubi omavanuste teises tugevusgrupis.

Eespool ütlesin, et Premium liigas lepingu saamine muutub järjest keerulisemaks – selle peamiseks põhjuseks ongi noorte võimekate mängijate pealetulemine. Samas tahan teist korda rõhutada, et talent vajab täiskasvanute jalgpalli sisenemisel toetust ja juhtimist, sest see on tippjalgpallurite kasvatamise protsessi üks kõige keerulisemaid osasid.

Uue mõõtme avame ka noortetööjuhtide programmi kõrvale, käivitades noortetöö kvaliteedi hindamise programmi, mis ei ole mitte ainult hindamise programm, vaid trepp, mida mööda saavad klubid oma noortetööd kõrgemate standardite järgi korraldada. Kusjuures minema hakkame kõik koos.

Noortega on seotud ka tippklubide duublid, mille jaoks hakkab aasta pärast olema esiliigades kaks kohta rohkem. Kuidas anda noortele platvorm ja samal ajal säilitada kõrgliiga lähimas astmes omanäolisus ja laiapõhjalisus, mida annavad iseseisvad klubid?
Meil on Premium liigas kümme klubi, mis tähendab, et vajame ca 200-220 mängijat Eesti tippliigas mängivate klubide jaoks. Välismaalased jätan teadlikult sellest matemaatikast välja, et viga tuleks õiges suunas, sest tegelikult tuleks välismaalastega tekitada uut kvaliteeti, mitte tuua neid mööbliks.

Kui arvestada, et meil on tinglikult kasutada ca 14 aastakäiku jalgpallureid – 19. kuni 32. eluaastani – siis vajame igast aastakäigust ca 15-16 vähemalt Premium liiga tasemel mängijat. Meie stipisüsteem katab ühes aastakäigus umbes 30 noormängijat – kaks korda rohkem, kui peaks olema keskmine lõplik valik – ehk siis kokku on korraga jalgpalliliidu kolmeaastase arengustipendiumi peal viies aastakäigus ligi 150 noorteklassist täiskasvanute jalgpalli siseneda üritavat jalgpallurit. Mida paremad on need igal aastal Premium liigasse vajatavad 15-16 noormängijat, seda parem saab olema liiga tase.

Jalgpallis täna olev raha katab napilt ära kümne profiklubi toimimiseks minimaalselt vajaliku. Raha hulga suurenemine pigem parandab Premium liiga klubide võimalusi, aga püüame toetada ka Esiliigas ning Esiliiga B-s mängivaid klubisid, samas on lõhe siin nii sportliku kui majandusliku võimekuse poole peal suur. Iga klubi vajab ju ka treenereid ja muid asjamehi. Sellel põhjusel otsustasimegi suurendada tippliigades ruumi duublite jaoks, sest neis on praegu rohkem materjali ja eeldusi tippnoorte kasvatamiseks.

Samas on kümme iseseisvat klubi Esiliigas ja Esiliiga B-s see minimaalne piir, millest väiksemat numbrit me näha ei soovi. Harju JK oli kõigi aegade tugevaim Premium liigast väljalangeja ja tundub, et Nõmme Unitedi võimalused hooaja 2024 järel Premium liigasse püsima jäämiseks on veel paremad.

Püüame leida tasakaalu jalgpalli summaarsete majanduslike võimaluste, meil kasutada olevate mängijate hulga, sportliku arengu jaoks vajaliku konkurentsi ning klubide võimekuse vahel. Küsimusele, mis on olulisem, kas sportlik tase või laiapõhjalisus, vastan, et mõlemad, aga peame saama aru, kus asub igal ajahetkel see maht, mis suudab kaasa töötada jalgpalli arengu jaoks vajalikus tempos ja rütmis.

Premium liigast on kõneldud kui profiliigast ja ilmselt nii palju elukutselisi jalgpallureid meil polegi varem olnud. Samas eesootav talv tundub eri asjaosalistega rääkides tulema selline, mis jätab omajagu seniseid proffe lepinguta, suurendades taas mängijate hulka, kes pallivad kõrgliigas mingi muu tegevuse kõrvalt. Milline see pilt sulle tundub?
Nagu eespool ütlesin, tundub mulle, et nii-öelda töötuks jäämine on pigem seotud tasemega, aga võib tulla juurde ka amatööre, sest rahaliselt on klubid tegutsenud võimekuse piiril. Lähinädalatel näeme, mis täpselt juhtuma hakkab, aga ma ei pea seda kohta kriitiliseks. Võimalik, et klubide ambitsioonid ja rollid muutuvad mõnevõrra. Tegelikult oli seda näha juba eelmisel hooajal.

Mida tuleks teha, et Eesti klubid oleksid eurosarjades edukamad?
Järjekindlat tööd klubi ja tema esindusmeeskonna ülesehitamisel. Iga võistkonna tuumik peaks koosnema Eestis kasvatatud heatasemelistest mängijatest ja klubi esindusmeeskonna võimekus peaks muutuma eelkõige läbi klubis ja riigis tehtava noortetöö taseme kasvu. See on meie jaoks peamine võimalus ja kvaliteetsete noormängijate kasvatamine on asi, mida saame päriselt mõjutada.

Oleme Euroopa üks vaesemaid jalgpalliriike ning me ei tohi ennast petta illusiooniga, et välismaalt õnnestub pelgalt agentidega suheldes leida 5-8 mängijat, kes on paremad kui meie parimad ning kes on nõus tulema meie poolt pakutavatesse tingimustesse. Lisan, et minu jaoks isiklikult on suur vahe, kas Eesti klubi saab edukaks läbi kohalike mängijate või läbi välismaalaste, aga saan aru neistki, kes mõtlevad teisiti. Lisaks tuleb lõplik hinnang Eesti jalgpallile läbi koondise tulemuste ja koondises saavad mängida ainult mängijad, kellel taskus Eesti pass.

Tõsi, kindlasti on võimalik parandada klubi rahvusvahelist edukust läbi korralikult läbimõeldud strateegilise plaani, mille järgi tehakse koostööd mõne välismaa klubi või akadeemiaga, aga selline lähenemine välismaalaste palkamisel on nähtav mustrina vaid Paide Linnameeskonna käitumises.

Kas see, et Premium liigas ei olnud mullu vähemalt 20 väravat löönud ründajat ja Eesti koondis sai aastaga kirja viis tabamust, näitab ootamatult kätte jõudnud ründajate põuda või on need pigem juhuslikud kokkulangevused?
Väravaid lüüa oli Premium liigas raskem, sest keskmine tase oli kõrgem, aga olen nõus, et ründajate osas on ruumi uute meeste pealetulemiseks.

Millise hinnangu ja hinde paned sa koondiseaastale?
Rahuldava, aga seda vaid põhjusel, et aasta tõi paljuoodatud põlvkondade vahetumise ning et aasta saatsime ära teadmisega, et kolme kuu pärast ootavad meid sõelmängud EM-finaaturniirile pääsemise nimel. See on eriline hetk.

Emotsionaalne foon ja avalikkuse kuvand 2011. aastal, kui Eesti EM-i sõelmängudele läks, oli küllaltki erinev sellest, mis ta on praegu, kui Eestit ootab ees taas sama võimalus. Toona oli õhustik oluliselt positiivsem. Kas see teeb ülesande lihtsamaks või raskemaks, kui ootused on väiksemad, samas ebaõnnestumine võimenduks veelgi suuremaks?
Ma loodan, et õhustik ei muuda turniiriks valmistumist, eriti põhjusel, et esimene sisuline võrdlusmoment tekibki alles mängus Poola vastu. Kui tagasi vaadata, siis oli 2011. ka kogu ühiskonnas õhustik positiivsem ja ma ei pea siinkohal silmas jalgpalli. See on midagi, millega peab lihtsalt arvestama.

Jalgpall, jalgpalliliit ja selle president sinu isikus said mullu päris palju nuuti. Esmalt pildiskandaali, siis UEFA venelastega seotud otsuse ning seejärel ka meeste A-koondise tulemuste järel. Mida eelkõige need kaks esimest olukorda õpetasid?
Iga olukord õpetab. Näiteks seda, et kuigi ükski normaalne inimene ega organisatsioon ei saa mitte kuidagi toetada mitte ühtegi sõda ja Eesti Jalgpalli Liidus pole mitte kellelgi olnud kavatsust praegustes oludes ühegi Venemaa jalgpallikoondisega mängida, ei tohi end väljendades jätta võimalust tõlgendada väljaöeldud sõnu kuidagi teisiti.

Kas tänases teadmises reageeriksid kuidagi teisiti?
Olen varemgi öelnud, et viis, kuidas kõnealustes olukordades ennast väljendasin, oli tagantjärgi arvestades ebaõnnestunud, aga olen öelnud ka, et mõtlen asjadest laiemalt ja rohkemate nüansside kaudu, mistõttu on minu mõtteid olnud vahel ehk keerulisem mõista.

Kas see on kurnav või võtad sa seda omamoodi veidra komplimendina, et peaaegu kõik – eelkõige negatiivne –, mis Eesti jalgpallis toimub, taandatakse sinu isikule ja pannakse sinu süüks?
Kuigi ma sellest ise otseselt aru ei saa, siis kindlasti on kurnav, sest lasen kõik endale lähedale – ma ei taha muutuda kalgiks ega paksunahaliseks ja soovin säilitada oma tundlikkuse nii praeguses vanuses kui ka siit edasi – aga võtan olukorda kui treeningut ja motivaatorit ning ilmselt on minus energiat, mille arvelt saab mind kurnata. Lisaks tean, et PR-eesmärkidest lähtuvas käitumises ei ole ma tugev, sest tajun seda petmisena.

Mis puudutab kriitikat, siis kuulan alati suure huviga ja kaks korda aastas toimuvaid kohtumisi fännidega ootan põnevusega. Mõistagi tuleb sealt sõimugi, aga oluline on jutust kinni püüda nende emotsioonideni viinud olukordade sisu ja seda parandada või siis vähemalt selgitada vastusena omapoolset nägemust.

Ühe lausega kõlaks vastus sinu küsimusele: võtan kõige taandamist minu isikule vastutusena ehk siis kuulan, mõtlen kaasa, püüan noppida välja õige ja olulise ning sellele reageerida.

Kui palju on sinus veel jaksu?
Vähemalt ma ise ei märka, et mul oleks millestki ükskõik või et ma tunneks hommikul ärgates vastikustunnet eesootava päeva ees või ei suudaks kõiki telefonikõnesid vastu võtta. Kui mõelda, milliste murede tõttu ma mõnikord öösel magada ei saa, siis on need ikkagi mured maailma pärast. Jalgpalli arendamine on eelkõige väljakutse, tõsi, keeruline väljakutse, kuigi võtan seda ise enamasti elu ja surma küsimusena ja tegutsen võimekuse piiril.

Millises suunas Eesti jalgpall lähiaastatel liikuma peaks? Kus peaks olema fookus?
Jätkusuutlike terviklike klubide ülesehitamisel, millel ta praegu ka on. Kogu maailma jalgpalli vundamendiks on toimivad klubid ja kuigi meil ei ole selleks protsessiks, mis suures osas maailmast käis pool sajandit tagasi, loomulikke eelduseid, püüame need eeldused ise luua. Vastasel juhul jääme jalgpallimaailmas vaid tarbijateks.

Milliseid infrastruktuurilisi arenguid näed sa järgmisena nii EJL-i kui ka Eesti üldise jalgpallitaristu osas nii vajaduse kui ka reaalsete sammudena?
Hallide projekti lõpuleviimine – kui kõik klapib, on järgmise aasta lõpuks Eestis 15 täismõõtmelist jalgpallihalli. Sportland Arena valmisehitamine. A. Le Coq Arenale hübriidmuru. Ühine sportmängude sisehall, kuhu mahuks ka meie mäng. Klubistaadionid ning treeningkeskused Premium liiga ja Esiliigade klubide jaoks. Samm-sammult on võimalik jõuda kõigeni.

Mida sa soovid alanud aastalt?
Olen idealist ja praeguses olukorras ei ole võimalik vastata teisiti: soovin, et kõikjal maailmas oleks rahu.