Konstantin Vassiljev on kõigi jalgpallisõprade – ja mitte ainult nende – teadvuses omandanud kollektiivse "meie Kostja" kuvandi, millest omakorda igaühe jaoks on olemas "minu Kostja". Aastate jooksul mäng-mängult oma legendi kirjutades on Vassiljevist väga paljude silmis saanud justkui ilmeksimatu ja läbinisti positiivne kangelane, kes ei eksi iial. Ja kui eksibki, siis väliste tegurite mõjul.
- Dokumentaalfilm "Kastist väljas" esilinastub 4. oktoobril.
Seesugune idoliseerimine ja idealiseerimine on lahutamatu osa jalgpallifänlusest, mis on endale võtnud absurdsena tunduva õiguse isegi päevselgelt negatiivsete omaduste ilmnemisel need plussmärki kandva fassaadi varju lükata. Mõelgem vaid näiteks Diego Maradonale.
Ent filmitegija ette tõstab see hoobilt keerulise küsimuse. Kuidas portreteerida kangelast nii, et portreest ei kujuneks ühelt poolt mõõdutundetu kiidulaul, ent teisalt ei valmistaks see pettumust vaatajale, kes harjunud oma iidolit nägema vaid positiivses valguses?
Nagu sageli juhtub, mängis elu Vassiljevi filmi autoritele eelmainitud probleemi lahendamise tarvis kätte parema võimaluse kui stsenaarium osanuks ette näha. Paradoks: et Poolas ebajumala seisuses olnud Vassiljevi jaoks seal seis ootamatult väga negatiivseks pöördus, oli kahtlemata halb talle kui jalgpallurile, kuid samavõrd hea filmile.
Traditsiooniline portree sportlasest vajab üldjuhul kas mingit konflikti või siis müütilise maiguga narratiivi, mille käigus sangar ületab raskused ja tõuseb kõige kiuste tippu. Vassiljevist ei oleks päris niisugust filmi teha saanud, sest hoolimata kümnetest säravatest esitustest koondisesärgis saadab tema karjääri ikkagi kerge vari – klubitasandil jäi loodetud Olümposeni jõudmata nii fännide kui ka küllap Kostja enda meelest.
Mis jäi puudu?
"Kastist väljas" jätab seejuures täielikult puudutamata Vassiljevi Venemaa-aastad, mil ta oli hüppelauaks arvatud Sloveeniast siirdunud Permi Amkari. Toona arutati: kuhu edasi? Räägiti Seria A-st, Euroopa tippliigadest …
Praeguseks teame, et Venemaa Premjer-Liga jäigi objektiivselt kõrgeima tasemega paigaks, kus Vassiljevil iial mängida õnnestus. Permi Amkari aastad väärinuks ses valguses ehk vähemalt korrakski meenutamist, kuid teisalt on mõistetav, et selle ajastu täpse kajastamise tarvis pidanuks filmi autorid oma tööd alustama juba aastaid tagasi. Tänasel päeval olnuks sellest perioodist rääkimisel oht taanduda pelgaks nostalgiaks, mis filmile sisulises plaanis palju juurde ei anna.
Erinevalt koondisekaaslasest Ragnar Klavanist, kes on alati olnud "õigel ajal õiges kohas" ja kelle karjäär on kulgenud tänu sellele aina kõrgemale tõusvaid loogilisi astmeid mööda, on Vassiljev heaks näiteks, kuidas ses maailmas võib edu takerduda pisiasjadesse. "Miks nii on läinud?" on ka üks põhiküsimusi, millele film vastust otsib, lootmatagi seda samas leida, sest lõplikku vastust ju tegelikult pole.
Vassiljev ise võtab senised mängija-aastad kokku talle omase targa inimese leplikkusega – ju pidi siis nii minema. Teame vast kõik, ja filmis sõnastab selle tabavalt Michal Probierz, juhendaja Bialystoki Jagiellonia päevilt, mil Vassiljev mängis küllap elu parimat klubijalgpalli: Kostja vajab treenerit, kes teda usaldaks ja julgeks anda talle vabadust. Ent kui palju neid isegi jalgpallimaailma tipptasemel on?
Nii näib ka Vassiljev endale aru andvat, et soov iseendaks jääda võis seada tema mängijateele teatud piirid. Või oli see ikkagi niisugune takistus, mis tulnuks ennast painutades ületada? Kui ka viimane küsimus tema hinge kriibib, ei näita Vassiljev seda välja. On nagu on, võtab ta ise kokku.
Sümbol, aga mitte stamp
Filmi teine võimalik komistuskivi seisneb Vassiljevi kui eestlaste ja venelaste lõimumise käilakuju rollis. Siingi on oht muutuda kiirelt läilaks, takerduda stampidesse. Ent ka seda suudab film vältida. Väärib rõhutamist, et otsus lasta paljudel tegelastel filmis kõnelda nii oma emakeeles kui ka eesti keeles on tegijate taotluslik valik mitte puust-ja-punaseks integratsiooniprojekti eesmärgil, vaid puhtalt kunstilises plaanis: intervjueeritavate mõtted lendavad emakeeles lihtsalt vabamalt.
On aru saada, et Vassiljevi inimliku poole avamine pole filmi autoritele alati olnud kõige lihtsam ülesanne. Enamikus inimestes peituvat loomupärast edevust tundub Vassiljevis olevat täpselt nii palju kui palliplatsil läbilöömiseks vaja. Erinevaid auhindu vastu võttes või lõimumise sümbolina eeslavale astudes on ta enamasti näinud end tundvat kui mitte suisa kohmetult, siis vähemasti viisakalt kammitsetuna.
Oma pitseri vajutab siinkohal ka võistkonnaala sportlase staatus, mis tähendab, et kulisside taha pugemine ei ole alati kõige lihtsam ülesanne, kuna hõlmab lisaks portreteeritavale veel paljusid inimesi. Seda hinnalisemaks tuleb pidada neid hetki, kus Vassiljev oma "läbinisti meeldiva inimese" kestast vähemalt hetkeks välja tuleb. Alles siis saame aimu, millised tunded temagi hinges möllata võivad ja möllama peavad. Sest väljakul ju paipoisse ei tunnistata.
Jõusaalis ihuüksi topispalli vastu seina loopivast Vassiljevist aimdub niisugust viha ja tõestamissoovi, millest ta ei lase avalikkusel tavaliselt osa saada. Kuid just need mõnikümmend sekundit lisavad talle, sageli vägisi veatuks silutule, kuhjaga sümpaatset inimlikku mõõdet.
Oma portree Vassiljevist on igaüks endale küllap tänaseks ammu maalinud. "Kastist väljas" püüab pakkuda sellele lisatahke ja varjundeid, suutes samas hoiduda loosunglikust rahvuskangelase müüdi pähemäärimisest. Ainuüksi selle eest väärib film kahtlemata kiitust.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta