Mullu mais korraldas Eesti neidude U17 EM-finaalturniiri, kus võõrustaja esines peatreener Aleksandra Ševoldajeva käe all. Kuigi juhendaja ise uskus, et kogemus sai mängijate jaoks positiivselt rikastav, siis mõni aeg hiljem alanud (ja seejärel lõppenud) EJL-i uurimine keskendus vastupidisele. "Mõtlesin, et äkki on asi minus ja ma ei peaks treener olema," jagas tänaseks juhtunuga rahu teinud Ševoldajeva.
Aleksandra Ševoldajeva on Eesti naiste ja neidude jalgpallis töötanud aastaid ning viimati Tallinna FC Floras, kus ta juhendas esindust üheksa hooaega. Neist viimasel seitsmel õnnestus tal omad viia Eestimaa parimaks, millele lisandus arvukalt teisi karikaid. Tänavu ka Balti liiga võitja oma.
Samal ajal tegutses Ševoldajeva ka noortekoondiste juures. Neist erinevatest lendudest märkimisväärseim on U17 EM-finaalturniiri oma – sest suurele lavale astumine nõudis põhjalikumat ettevalmistust ja erilist tähelepanu muudeski aspektides. See oli ennenägematuks pingutuseks nii treeneritetiimile, taustajõule kui mängijatele.
Alagrupis koos Šveitsi, tol hetkel valitseva Euroopa meistri Saksamaa ja valitseva maailmameistri Hispaaniaga mänginud Eesti kaotas kõik kolm mängu – 0:4, 0:5, 0:6. Kui näiteks Šveitsiga mängides üritasid eestlannad vastase väravat ohustada kolme löögiga, kuid neist mitte ükski ei läinud postide vahele, siis Saksamaa vastu tehti esimene raamidele läinud pealelöök. See jäigi turniiri ainsaks, sest hõbedale tulnud Hispaania väravat ei suudetud kordagi ohustada.
See tähendab, et Eestile jäi vähemalt rõõm rahvusvahelisest karastusest, võib-olla ka mõnele välisklubile silma jäämisest, enese tõeliselt proovile panemisest ja mitmetest-mitmetest muudest osadest veel. Vähemalt see näis olevat põhisõnum pärast tulemuste poolest ebaõnnestunud finaalturniiri. Ning ei tundunud, et kellelgi sellega probleemi oleks. Sellega oldi arvestatud, et me ei hakka tänu A. Le Coq Arena tribüünidele või varasemast põhjalikumale ettevalmistusele Euroopa tippe raputama.
Küll aga jõudis paar päeva peale Ševoldajeva naiste A-koondise peatreeneriks nimetamist avalikkuseni uudis, et ta oli seoses finaalturniiriga uurimise all, sest tema töövõtetest leiti tunnuseid vaimsest väärkohtlemisest (näiteks alandamist, ignoreerimist ja hirmutamist). Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjon võttis kaebusi tõsiselt, kuulas erinevad osapooled ära, arutas teemat põhjalikult ning otsustas seejärel, et menetluse algatamiseks alust pole.
"Panime lauale konkreetsed episoodid ja etteheited ning kõrvutasime neid teise poolega ehk sellega, mida on rääkinud teised treenerid ja mängijad. Kohati olid olukorra kirjeldused kui ka hinnangud neile väga vastuolulised," selgitas distsiplinaarkomisjoni liige ning EJL-i arendusdirektor Mihkel Uiboleht. "Kuna oli nii mängijaid, kel polnud mingit probleemi, kui ka neid, kes polnud rahul, kuidas neid selles protsessis koheldi, on edaspidi ilmselt vaja individuaalsemat lähenemist. Me peame kindlasti väga oluliseks, et mängijad nendest asjadest rääkisid. Kui on mure, tulebki rääkida. On ka loogiline, et sellele järgnevad mingisugused tegevused, kuid ei saa automaatselt eeldada, et sellele järgneb distsiplinaarkaristus."
Kõik see aga ei tähenda, et teema oleks kuhugi kadunud ja lihtsalt unustatud. Ševoldajeva, kes oli valmis treeneriameti isegi jätma, rääkis intervjuus Soccernet.ee-le, mida saanuks teisiti teha, mil moel on ta juhtunust õppinud ning mis aitas tal olnuga rahu teha.
Kus see teema täna sinu jaoks on? Kas see on kuskil minevikus või see kuidagi elab veel su sees?
Tead, ma ütlen ausalt, et ma olen täna teinud sellega selles mõttes rahu.
Esiteks on mul muidugi väga-väga kahju. Kui ma üldse sain teada, et mingisugune selline teema on kerkinud, siis mu esimene reaktsioon oli, et kas ma olen halb inimene?! Mõtlesin, et äkki ma siis ei peaks treener olema.
Ma proovin omast arust teha head ja mängijaid mugavustsoonist välja viia. Minu jaoks ongi see, et kui keegi kogu aeg ütleb sulle, et sa oled jube tore ja jube hea ja kõige parem, siis sa ei muutu niimoodi paremaks. Ja kui ma sain teada, et see teema on, siis mõtlesingi, et äkki on asi minus?! Et kui ma ei peaks ikkagi treener olema, siis nii on.
Ma mäletan, et üks inimene, kellele ma helistasin, oli finaalturniiri üks füsioterapeut. Ma tean, et ta on väga otsekohene ja ta ütleb alati täpselt nii, nagu asjad on. Teised võib-olla hakkavad veel midagi mõtlema, aga tema mitte. Ja me jõudsime temaga selleni, et kindlasti, mingid mängijad võisidki end tunda kehvasti, aga mitte sellepärast, et me oleks kedagi isiklikult välja toonud või kiusanud, aga sellepärast, et see keskkond nõudis mingisugust pingutust, milleks mängijate võimekus ei olnud tol hetkel vastav. Kas siis vaimselt või mänguliselt.
Ma tegin selle teemaga lõpuks rahu tänu ühele finaalturniiri koondise mängijale. Ta tuli ise minuga rääkima ja ta põhisõnum oli see, et kui meie eludes oleks vaid sellised inimesed, kes kõik asjad roosaks räägivad ja ütlevad ainult neid asju, mida inimesed tahaksid kuulda, siis mitte keegi ei teaks, milleks ta reaalselt võimeline on. See ikka tõi pisara silma.
Veel päris paljud mängijad saatsid sõnumeid, kui kogu see asi välja tuli. See oli minu jaoks kõige olulisem – see, kuidas need mängijad end reaalselt tundsid. Või kas kõik tõesti tundsid nii. Sest kui olekski nii olnud, siis järelikult ongi midagi valesti ja ma ei peakski treenerina jätkama. Ja see oleks olnud minu jaoks okei. Aga kui võib-olla enamike jaoks ei olnud see asi nii, siis järelikult ma peaks jätkama seda, mida olen siiani teinud.
Kindlasti väga palju kaastundlikumalt, kindlasti väga palju rahulikumalt. Ma proovin alati jälgida seda põhimõtet, et kui inimesele rääkida tõtt, siis seal peab alati olema kaastunne. Aga samas ei saa sa rääkida kellelegi midagi ilusat, kui see pole aus, sest siis oleks see põhimõtteliselt juba manipuleerimine. Eks ma kuskil seal proovin seda tasakaalu enda jaoks leida.
Ehk treenerina sai su enesekindlus mingis mõttes põntsu?
Treenerina, inimesena, muidugi. See aeg, kui ma sellest teada sain, oli väga-väga raske mu jaoks. Ma olen väga-väga tänulik neile mängijatele ja inimestele enda ümber, kes aitasid mul mingeid asju paremini mõista.
Meil polnud finaalturniiri ajal mitte ühtegi koosolekut või vestlust mängijatega nii, et juures poleks olnud vähemalt kahte või kolme staff'i liiget. Ja olenemata sellest, et need staff'i liikmed ütlevad ja toetavad, et see lugu ei olnud päris selline, siis muidugi võisid mängijad haiget saada. Me ei tahtnud, et keegi saaks haiget.
Billie Jean King on öelnud, et pinge on privileeg. See tähendab, et pärast seda pinget avad sa enda jaoks mingisugused uksed. Sa ületad mingid asjad ja jõuad hoopis teisele tasemele. Aga kui me ei suuda selle pingega toime tulla ja leida viise, kuidas seda ületada, siis see pinge jääbki ja need mured tekivadki.
Mu loomuses on see, et ma ei taha olla halb inimene. Ma tahan olla hea inimene. Ma tahan teha head. Aga see on nii keeruline asi, mida teha – töötada naiste jalgpallis. Töötada nende mängijatega, kes tahavad ja on valmis ületama mingisuguseid asju – neid mängijaid on Eestis tegelikult nii palju –, ning siis satub sinna punti keegi, kes ei ole veel valmis.
See finaalturniiri koondis ongi tüdrukute jaoks veel raskem. Sinna tulevad mängijad, kes on alles sisenenud naiste jalgpalli ja võib-olla avastavad siis, et äkki ma ei tahagi seda teha. See väljakukkumine toimubki sel perioodil, kus mängijad on 16-17. Ehk noorte jalgpall saab läbi, järgmise sammuna tuleb kas Esiliiga või Meistriliiga ja siis keegi veel tahab, et sa oleks valmis mängima finaalturniiril. See ongi väga-väga keeruline.
Kas midagi on jäänud sellest teemast sulle veel hingele?
(Pikk mõttepaus.)
Mida me staff'iga oleksime pidanud tegema paremini – veel rohkem suhtlema klubitreeneritega, veel rohkem suhtlema lapsevanematega. Selline pidev suhtlus selleks, et asi oleks veel läbipaistvam.
Kui ma peaks uuesti selle töökoha vastu võtma, siis peaksin tegema seda tõenäoliselt nii, et see olekski mu jaoks täiskohaga töö. Aga ma tegin seda ju paralleelselt klubiga, mis oli täiskohaga. Seega jah, sellist ajaressurssi oleks pidanud rohkem leidma.
Sa ütlesid korraks selle lause, et kui sa peaksid uuesti tegema ... Teeksid selle finaalturniiri uuesti läbi?
Jah, ma teeksin seda uuesti. Kõige suurem põhjus ongi täpselt see, et kui sealt tulevad mängijad, kes ütlevad, et nad on tänu mulle saanud paremateks mängijateks ja paremateks inimesteks.
Ma ei rääkinud sellest varem, aga me tegime enne viimast mängu mängijatele sellise anonüümse tagasiside vormi. Nad said kirjeldada, kuidas nad üldse seda perioodi hindavad ja näevad. Mõned tahtsid oma nimed juurde jätta, mõned jätsid anonüümseks.
Soccernet.ee tutvus mõne mängija anonüümselt antud tagasisidega. Toodi välja, et koondis on aidanud jalgpalliliselt järgmist sammu teha. Ka seda, et selle perioodi jooksul on mängijad muutunud vaimselt tugevamaks ning tänu turvalisele keskkonnale on paranenud mitmed sotsiaalsed oskused.
Ehk me lõpetasime finaalturniiri sellise noodiga! Ehk kui kogu see asi tuli, siis oli see ikka parajalt ...
Aga teades seda kõike, mida mängijad on tundnud ja öelnud ja kirjeldanud, siis jah, ma teeks selle uuesti läbi. Mul on siiralt südamest kahju, et keegi sai nii haiget. Aga ma arvan, et kui seal on mängijaid, kes muutusid paremateks, siis oleksin valmis U17 finaalturniiri koondist uuesti juhendama küll, jah.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta