Esimese 24 meeskonna osalusel mängitud EM-finaalturniiri korraldajaks valiti Prantsusmaa, kes alistas otsustaval hääletusel 7:6 Türgi. "Olen õnnelik, sest Prantsusmaa võitis ja ma olen prantslane," nentis UEFA president Michel Platini pärast hääletust.

Kuigi osalejate ring oli laiem kui kunagi varem, ei möödunud valiksari tituleeritud kadudeta. Endistest Euroopa meistritest jäid finaalturniirist kõrvale nii 2004. aasta tšempion Kreeka kui ka 1988. aasta võitja Holland, mis oli muidugi paras šokk.

Finaalturniiri formaat nägi ette, et kuuest alagrupist pääsesid lisaks kahele paremale edasi ka neli edukamat kolmanda koha omanikku. See tekitas omakorda olukorra, kus alagrupiturniiri kahe vooru järel olid edasipääsulootused kadunud ainult ühel koondisel (Ukraina), kõik ülejäänud püsisid konkurentsis.

Väravaid ei löödud palju ja mängud olid pigem kaitsvad, aga pinge oli see-eest kõrgel. Ning Prantsusmaal tekkinud vaib imeline. Pool aastat varem aset leidnud Pariisi terrorirünnakud tõstsid EM-i eel ohuhinnangu kõrgele ning automaatidega politseinikud olid tänavapildis tavalised. Aga EM möödus intsidentideta ning see iseenesest oli suur kordaminek.

Etteruttavalt võib öelda, et ükski soosikuteringi kuulunud koondis alagrupiturniirile toppama ei jäänud. Kõige üllatuslikum väljalangeja oli vast üpris kõrgelt hinnatud Austria, aga kõik tippriigid marssisid edasi ning nende kõrval ka mitmed vaimustavalt hingestatud jalgpalli näidanud väiksemad vutiriigid. Näiteks Wales, Põhja-Iirimaa ja Ungari. Ning muidugi kõigi lemmik Island koos oma Huh-plaksutusega.

Play-off'iks moodustus omapärane tabel, sest kõik viis maailmameistriks tulnud Euroopa koondist (Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa) olid ühel tabelipoolel, mis tähendas, et finaali sai neist jõuda ainult üks.

Kaheksandikfinaalid algasid penaltiseeriaga, kus Poola oli parem Šveitsist ja jätkusid Briti derbiga, kus Wales alistas 1:0 Põhja-Iirimaa. Soosikute sekka kuulunud Horvaatia oli duellis alagrupis kolm viiki teinud Portugaliga küll domineerivam pool, aga ei suutnud oma ülekaalu väravaks vormistada. 117. minutil nõelas hoopis Portugal, kui Ricardo Quaresma värav viis nad kaheksa parema sekka.

Prantsusmaa jäi küll Iirimaa vastu kiiresti kaotusseisu, ent kosus teisel poolajal ja võitis tänu Antoine Griezmanni kahele väravale. Saksmaa sõitis 3:0 üle Venemaast ning Belgia 4:0 Ungarist. Itaalia mängis 2:0 üle tiitlikaitsja Hispaania ja viimasena tulid platsile Inglismaa ja Island. 4. minutil kaotusseisu jäänud Island asus 18. minutil 2:1 juhtima ja kaitses seda edu lõpuni välja. Inglismaa häbistavate kaotuste ritta lisandus allajäämine 300 000 elanikuga jalgpalliriigile.

Esimeses veerandfinaalis ei suutnud Poola saada esimeseks samal EM-finaalturniiril kaks penaltiseeriat võitnud koondiseks, sest 1:1 viigi järel oli Portugal penaltiseerias 5:3 parem. Belgia oli Walesi vastu suur soosik ja asus kiiresti juhtima, aga vaheajale mindi viigiseisul. Ning teisel poolajal lõi Wales kaks vastuseta väravat ja sepistas seeläbi suure üllatus.

Mesüt Özil viis Saksamaa 65. minutil juhtima, aga 78. minutil realiseeris Leonardo Bonucci penalti ning neljakordsete maailmameistrite duell läks lisaajale. Seal väravaid ei löödud ja Bordeaux's asuti penaltiseeria kallale. Esmalt oli löökide kvaliteet kohutav. Esimesest kümnest penaltist saadi sisse ainult neli lööki ja seis oli 2:2. Siis tabasid mõlemad koondised kolm korda järjest, kuniks Matteo Darmian eksis. Saksamaa kaitsja Jonas Hector tabas ja viis meeskonna poolfinaali. Viimases veerandfinaalis lõppes Islandi ime, kes kaotas Prantsusmaa vastu avapoolaja 0:4 ja mängu 2:5.

Esimese poolfinaali otsustas ära Portugali raudvara ehk Ronaldo ja Nani, kelle väravatest piisas Walesi 2:0 alistamiseks. Saksamaa mängis Marseille's Prantsusmaa vastu võrratu esimese poolaja, aga võimaluste viimistlemine oli väga puudulik. Griezmann karistas selle ära. Tema kaks väravat tagasid peoperemeestele võidu ja koha finaalis, mis mängiti Stade de France'il, kus Prantsusmaa 1998. aastal maailmameistriks oli tulnud.

Portugal oli selge autsaider ja terve Prantsusmaa ootas omade võitu, aga läks täpselt nii nagu 2004. aastal, kui Portugal oli finaalis võõrustaja ja soosiku rollis, ent ei suutnud koormaga hakkama saada. Prantsusmaal oli võimalusi ja Cristiano Ronaldo vigastus esimese poolaja keskel röövis Portugalilt nende parima mängija, aga normaalaeg lõppes 0:0-ga. 109. minutil mattus Stade de France vaikusse, kui Ederi kauglöök võrku sahises. Tehnilises alas juba enne seda abitreeneriks kehastanud Ronaldo juhtnööride abil pidas Portugal vastu ja tuli Euroopa meistriks.

A-alagrupp: Prantsusmaa 7, Šveits 5, Albaania 3, Rumeenia 1
B-alagrupp: Wales 6, Inglismaa 5, Slovakkia 4, Venemaa 1
C-alagrupp: Saksamaa 7, Poola 7, Põhja-Iirimaa 3, Ukraina 0
D-alagrupp: Horvaatia 7, Hispaania 6, Türgi 3, Tšehhi 1
E-alagrupp: Itaalia 6, Belgia 6, Iirimaa 4, Rootsi 1
F-alagrupp: Ungari 5, Island 5, Portugal 3, Austria 1

3. koha omanike paremusjärjestus: Slovakkia, Iirimaa, Portugal, Põhja-Iirimaa, Türgi, Albaania

1/8-finaalid: Šveits - Poola 1:1 (pen 4:5), Horvaatia - Portugal 0:1 (la), Wales - Põhja-Iirimaa 1:0, Ungari - Belgia 0:4, Saksamaa - Slovakkia 3:0, Itaalia - Hispaania 2:0, Prantsusmaa - Iirimaa 2:1, Inglismaa - Island 1:2
Veerandfinaalid: Poola - Portugal 1:1 (pen 3:5), Wales - Belgia 3:1, Saksamaa - Itaalia 1:1 (pen 6:5), Prantsusmaa - Island 5:2
Poolfinaalid: Portugal - Wales 2:0, Saksamaa - Prantsusmaa 0:2
Finaal: Portugal - Prantsusmaa 1:0 (la)