Eesti koondislane Michael Lilander alustas aastat positiivselt, kui liitus karjääri esimese välisklubiga - Iirimaa kõrgliigas palliva Bohemiansiga. Aga mõne päeva eest, kõigest pool aastat hiljem sai see seiklus läbi. Mis juhtus? 

2015. aastal Paide Linnameeskonnaga liitunud ning neli aastat hiljem Tallinna Floras maandunud Lilander rügas viis aastat rohevalgete eest, kuniks teenis esimese välislepingu - tänavu talvel suundus ta koos Martin Milleri ja Sten Reinkortiga Iirimaale.

Algus välismaal oli ilus, sest Lilander sai esimeses kuues Iiri kõrgliigamängus kirja täismängu, aga vahetult enne kuuendat matš tuli uus peatreener, kelle all läks kõik allamäge - pärast 29. märtsi 1:3 kaotust Shamrock Roversile pääses 27-aastane kaitsja järgmises 13 mängus väljakule vaid kahes. Nüüd on mees Eestis tagasi ning klubita.

Kuidas läheb?
Normaalselt, tip-top on. Olen mingis mõttes väga õnnelik, et Iirimaalt minema sain.

Mis mõttes?
Mul oli keeruline olukord seal, sest treener Alan Reynolds andis mulle poolteist kuud tagasi info, et pole võimalik, et mängin tema käe all, sest ma ei mängi sellist jalgpalli, mida tema viljeleb. Teadsin kuu enne koondisepausi, et suvel pean leidma uue klubi.

Kas treener ütles, millest sul siis puudu jäi?
No see oligi peamine mure, miks andsin selle klubi osas alla, et treener andis mulle treeningutel ühte infot, aga kui läks mänguks, siis info oli täiesti teine. Paraku oli temast arusaamine keeruline, ent võib-olla tundus talle jälle teistpidi, et mina ei saa temast aru. See oli kehv olukord, sest mina ei saanud aru, mida tema minult tahab ja tema arvas, et ma ei suuda pakkuda seda, mida tema tahab. See oli surnud ring. Väljaspool väljakut saime hästi läbi ja mõistsime teineteist – kõik oli hästi –, aga jalgpalliliselt tundus, et meie persoonid ei klapi.

Kas treener andiski sulle teada sellest siis, kui tegid Shamrock Roversi vastu kaotusmängus täismängu ning pärast seda enam platsile eriti ei saanudki?
Põhimõtteliselt küll, jah. Ta tuli umbes kaks nädalat hiljem pärast trenni minu juurde ja seletas ära, et ma ei ole tema hinnangul võimeline mängima nii, nagu tema tahab, ja ta soovitab mul otsida suveks uut mängupaika. Küsisin talt selle peale, kas mul on kuidagi võimalik ennast tõestada või seda olukorda muuta. Ta ütles selgelt: ei. Sellega oligi kõik räägitud ja pärast seda meil ühtegi üks-ühele vestlust polnud. Andsin agendile (Harri Ojamaale - M. S.) info edasi ja nii läks. Teadsin, et kui olin isegi koosseisus, siis platsile polnud lootust saada.

Kuidas see vaimset poolt mõjutab, kui tead, et treener ei arvesta sinuga enam?
Oleks olukord olnud selline, et mul on võimalus end tõestada, siis oleks asi olnud teine. Aga kui küsisin, kas mul on võimalik tema meelt muuta ja sealt tuli selge ei, siis sealt edasi oli lihtne. Proovisin trennides end võimalikult heas vormis hoida ja treenisin individuaalselt.

Põhimõtteliselt olin võistkonnast väljalülitatud. Eks ma ikka elasin tiimile kaasa ja käisin mängudel, sest mängijad ja staff läksid mulle korda, aga peatreeneriga ... Kõige lihtsam on öelda, et tal käis mingi klõps ära, pärast mida polnud vahet, kui hästi ma treenisin. Proovisin olla trennides natukene provotseerivam ja näidata välja frustratrsiooni – see ei muutnud mitte midagi. Pärast seda sain aru, et on vaja leida uus keskkond.

Kuidas näitad treeningutel välja frustratsiooni?
Näiteks lähed olukorda jõulisemalt sisse, teed kellelegi haiget. Või kui teised ei treeni piisavalt intensiivselt, siis ütled kõva häälega, et pange juurde. Need asjad paistavad treeningprotsessist treeneritele välja, aga ma räägin, sealt ei tulnud mingisugust infot. Läksin mingites momentides meelega üle piiri, aga isegi selle peale ei tulnud treenerid ütlema, et tõmba veits tagasi või ole ettevaatlikum. Siis oli selge, et treenerid ei võta mind kui selle võistkonna mängijat.

Kuidas kogu perioodi tervikuna kokku võtad? See oli ikkagi su esimene välisklubi, kas jäi mingi mõru maik ka külge?
See neli kuud oli korralik karussell, nii heas kui halvas mõttes. Alguses sinna minnes ütles toonane peatreener Declan Devine pärast paari trenni, et nii mina kui Martin [Miller] mängime tema all kõik võimalikud mängud – talle väga meeldis nähtu. Sain aru, et pean end lihtsalt võimalikult heas vormis hoidma. Aga paraku oli Declanil viimased poolteist aastat natukene kehv maik küljes, sest 2023. aasta lõpus andis Bohemians tema käe all viimase viie mänguga ära eurokoha. Fännid olid frustreeritud. Kõik kulmineerus karikafinaaliga, kus kaotati St. Patrick’s Athleticule penaltitega. See oli fännidele viimane piisk karikas, pärast mida nõudsid nad klubilt uut peatreenerit.

Aga see on täpselt selline info, mille teadmiseks sa pead olema liigaga juba tutvunud. Kõrvaltvaatajana sa ei tea, et meeskonnas on selline seis, et treener võib mõne mängu järel kinga saada. Me ei teadnud seda, kui kirjutasime lepingule alla. Jõudsime olla kohapeal mõned nädalad ja siis nägime Twitterist, kohalikest ajalehtedest ja kuulsime fännidelt, mis seis tegelikult on. Siis oli selge, et pärast mõnda kehva tulemust hakkab kõik nullist.

Uus peatreener Alan Reynolds tuli sisse ja ütles, et need, kes mängisid enne, mängivad nüüd kaks mängu, sest ta tahab meeskonnast pilti ette saada. Ja kui mängud said läbi, siis ta tuli osade meeste juurde – minu ja Sten [Reinkorti], ma ei tea kas ka teiste juurde, sest teised polnud nii avatud kaartidega – ja ütles, et peate uue klubi leidma.

Nii läks, aga kokkuvõttes on vast parim öelda, et sain kätte selle, mis välisliigas võib juhtuda. Selle, kuidas toimib Iirimaa liiga nii jalgpalliliselt kui fännikultuuri poolest, et kuidas fännid mõjutavad klubi otsuseid – eriti veel Bohemiansit – ning kui palju sõltub mängija edu sellest, kui suur osa ta protsessist on. Seal on mõned mängijad, kes väga meeldivad fännidele, mistap klubil on raske nendega lepingut lõpetada. Meil oli raske fännidele korda minna, sest nad ei teadnud meist mõhkugi. Tegelikult nad polnud rahul ka sellega, et läksime juunikuus koondisesse ja sellepärast lükati mängud edasi.

Ehk siis võib öelda, et järgmise välisklubi puhul tuleb teha korralikum eeltöö.
Jah, võib nii öelda küll. Mingis mõttes oli kehv olukord ja ajastus. Oleksime alguses mõned mängud võitnud ja oleks sama treener jäänud, siis võib-olla räägiksime praegu hoopis teistsugust juttu.

Mis on järgmised sammud sinu karjääris?
Hetkel olen Eestis, pärast koondisepausi puhkasin. Nüüd treenin Paide Linnameeskonnaga. Eks ma mõtlen ja otsustan, mul on teised variandid ka laual, aga kuna Eesti klubidel tulevad eurosarjad kohe peale, siis arvan, et mul väga kaua pole võimalik mõelda. Usun, et mõne päeva jooksul tuleb uudis välja.

Kõik variandid on Eestist, jah?
Jah, hetkel küll.

Aga ise tahaks pigem välismaale minna?
Tahaks, aga nii palju kui olen agent Harriga suhelnud, siis need tingimused, mis on välisklubides, pole väärt seda riski. Võib minna samamoodi, et võib-olla ei sobi treener, võib-olla saan vigastada. Mõistlik on olla pool aastat Eestis, sest mängupraktikat on vähe. Pean saama jalad uuesti alla ja rohkem mängima, sest praeguses seisus on raske aidata ka koondist. Paraku on praegu targem otsustada Eesti kasuks ja hiljem siis põrgata taas välismaale.