Karina Kork on Eesti naiste koondist esindanud 42 mängus. Viimased viis aastat on esikindad kindlalt tema käes püsinud ehk ta on näinud ning kogenud nii seda kui teist. Kuidas ikkagi on olla Eesti koondise väravavaht?

29-aastane Kork tegi debüüdi A-koondises 2017. aastal, tõsisemad mänguminutid hakkasid kogunema kaks aastat hiljem. Tänaseks on ta koondise üks liidreid - seda osalt ka tulenevalt positsioonist, sest teatavasti näeb just väravavaht platsi kõige paremini.

Hästi peaks ta tundma ka ründajaid, kelle jaoks oli eelmine koondiseaasta eriti rõõmustav, kui ametlikes mängudes löödi kamba peale 16 väravat. Nii on põnev ka teada, kui lihtne või keeruline on trennides mullu eriliselt säranud Lisette Tammiku peatamine või kuidas reageerida, kui trennis jõuab pall just Korgi võrku.

Uus valiktsükkel on kohe-kohe algamas. Kuidas sina seda vaatad - on see nagu uus puhas leht või pigem üks osa mingisugusest suurest protsessist?
Ma arvan, et see on natuke ühte, natuke teist. Eks me võib-olla lähme sellele uuele lehele vastu minna teadmisega, et eelmine aasta pisut ebaõnnestus. Me ei täitnud oma suurt eesmärki - mingis mõttes on see ju kuklas. Samas on ta ikkagi puhas leht, sest me kõik alustame 0 punkti pealt. Kindel siht on meil igal juhul silme ees.

EM-valikgrupp koosneb sellest tsüklist alates jõukohastemast vastastest. Kui rõõmustav või kurvastav see on, et nüüd ei saa esimese hooga Prantsusmaa või Hollandiga mängida?
Ma arvan, et jõukohane grupp on just täpselt see, mis meile positiivset emotsiooni annab. Me teame, et vastased on mängitavad ja saame mängida enda mängu. Me ei pea niivõrd vastasest - kui ta on meist tugevam - lähtuma. Saame ehitada oma mängu.

Ja kui me oma eesmärgi täidame, siis saame aasta lõpus selle tugevama vastase ju ka.

Vaadates koondist tänasel päeval, kuidas sa tunned, millises punktis te hetkel olete?
Oleneb, kuidas vaadata - millise võrdluspunkti me võtame. Kui võtame Türgi, siis me oleme kindlasti paremas punktis. Mängijad on saanud mängida, nii Eesti liigas kui välismaal. Samas peame tõdema fakti, et oleme alles aasta alguses. Ilmselgelt on neid kohti, mida parandada. Arvan sellele vaatamata, et oleme esimeseks valikmänguks palju paremini valmis kui eelmisel aastal.

Mis tunne on üldse olla Eesti koondise väravavaht? Tööd on selles mõttes palju, eks näis, kui palju seda homme tuleb - loodame, et päris vähe! Aga samas, kui tööd on palju ja vastutust rohkem, siis on see teistpidi nauditav ja mingis mõttes ka julgustav, et sina saad olla see liider.
Nagu sa tegelikult ka mainisid, siis eks ta ongi selline kahe otsaga asi. Ühest küljest on ideaal ju see, et väravavahil ei olegi tööd väga teha, mis näitab nende kümne väljakumängija pluss varust tulevate mängijate taset ja töökust. Aga eks ikka, kui saad sekkuda - otsustavalt sekkuda - siis see tekitab endas head tunnet.

Aga kui ma pean valima, siis ilmselgelt võtan selle, et ei pea midagi tegema! Sest võistkond ees lihtsalt teeb oma töö nii hästi ära, et väravavahina on "lihtne tööpäev".

Mida sa tunned, mida sinult oodatakse kõige rohkem? Jalaga mängu oodatakse, tõrjeid oodatakse, aga millised rolle pead sa platsil veel täitma?
Teada-tuntud tõde on see, et väravavaht näeb väljakut kõige paremini. Ma usun, et homme samamoodi saab juhendamine olema selliseks kaalukeeleks, et olla kaitsjatel ja poolkaitsjatel olemas. Mina tagant ju näen seda, kes kuhu liigub, kus on mingid augud liinis ja nende vahel. Just juhendamisega saab väravavaht väga tugevalt toetada. 

Aga nagu sa ka mainisid, siis jalaga mäng samuti. Me loodame võtta initsiatiivi, et pall on meie käes - ka seal saan mina väravavahina alati aidata, et meil oleks see lisakäik veel ühe mängija näol olemas.

Vaadates tagasi eelmisele aastale, väravaid õnnestus teil päris palju lüüa. Kuidas on trennides neid Lisette Tammiku, Vlada Kubassova ja teiste lööke tõrjuda? Kui kerge või raske ülesanne see on?
Kui neid trennis tõrjuks, siis oleks päris hea tunne, jah! (Naerab.) Aga ei, väravavahina, mida paremate mängijate ja löökidega tuleb silmitsi seista, seda rohkem ise arenen. Mul on väga hea meel, et sellised mängijad meil vastas seisavad ning saab harjutada ja tõrjuda.

Aga kui tihti sa lubad endale ründajate kiitmist, kui neil õnnestub värav lüüa? Või pigem ikka kirud ennast, et ei saanud palli kätte?
Eks see on kahe otsaga asi. Seal tuleb lihtsalt iseendale aru anda, et millised löögid oleks pidanud kätte saama ja milliste puhul tegigi ründaja väga hea soorituse. Üldse, meil on selline treeningkeskkond, et kui keegi millegi heaga hakkama saab, siis teda kiidetakse. See tuleb kõikidelt mängijatelt. Ei ole nii, et ründajalt väravavahile või väravahilt ründajale, vahet ei ole, kes kus mängib, kiitust jagub.

Kui võtame eelmise aasta, Rahvuste liiga alguse, siis toona sai räägitud, et uus võistlussari toob teistmoodi ärevust - ning ehk seetõttu ei toonud avamäng Kasahstaniga loodetud tulemust. Mis on see sõnum või need mõtted, kuidas tõmmata koondiselt pingeid maha, et ei oleks seda uue alguse ärevust?
Kui ma mõtlen tagasi eelmisele hooajale ja sellele, mida me nüüd sel aastal oleme alustanud, siis ma ütleks, et me oleme paremini selles rütmis sees. See uus algus ei ole nii suure tähega uus algus. Jah, lõpptulemus on sellel võistlusel-valikgrupil teistsugune, aga ma arvaks, et me oleme juba täna paremas seisus kui eelmine aasta. Ja me ei pea selliseid lisapingeid koondiselt maha hakkama võtma.

Ehk siis tuleb usaldada seda, kes ja kus te hetkel olete - ja see pilt on väga hea!?
Just!

Eesti naiste koondis alustab EM-valikmängudega homme, kui võõrsil kohtutakse Albaaniaga. Kell 21 algavat matši näitab otsepildis Soccernet TV.