Ingmar Krister Paplavskis (24) on tänaseks endine jalgpallur. Seljataga on edukad aastad Tallinna FC Floras ning laenuperioodid FC Kuressaares ja Viljandi JK Tulevikus – ometi tüürisid ohjeldamatud vigastused puuriluku karjääri noorelt lõpusadamasse.

Istume Paplavskisega maha A. Le Coq Arenal asuvas Flora köögis. Eranditult kõik klubiliikmed, kes sinnapoole kõndides meie teele satuvad, naeratavad endist väravavahti nähes laialt. Ja ega ole malbe noormees kitsi samaga vastama.

2015. aasta suvel Floraga liitunud Paplavskis oli otsene osaline kolmes Eesti meistritiitlis: ta kuulus võidumeeskonda enne tänavust kolmanda väravavahina ka 2017. aastal ning alustas 2020. aastat suisa esikiiprina, ent vigastused tõmbasid läbimurdehooajale juba suvel kriipsu peale. Lisaks käis Viimsi MRJK kasvandik meistriks tulnud Flora eest Premium liigas väljakul ka 2019. aastal, ent toona laenati ta hooaja teiseks pooleks Tulevikule.

Ehkki seljataga on mitu ilusat aastat, ei tundu Paplavskis olevat tagasi vaadates karvavõrdki kurb. Tema olemisest kiirgab rahulikkust.

Ees ootab uus elu: kontoritöö ja loodetavasti magistriõpingud ühes maailma hinnatuimas äriülikoolis. Väljaanne Financial Times peab Madridis baseeruva IE Business Schooli magistriprogrammi veebiõppe kategoorias suisa maailma parimaks. Sinna ülikooli õppima pääsemise on endale sihiks seadnud ka Paplavskis.

Mõned päevad on nüüd ametlikust uudisest möödas: kuidas sa ennast tunned?
Siiani pole see vist lõplikult kohale jõudnudki, et nüüd on kõik. Põhimõtteliselt kogu elu olen jalgpalliasja ajanud ... Ega ei ole kõik veel päris kohale jõudnud: pole olnud õieti aega karjäärile tagasi vaadata ja nostalgitsema hakata.

Kui poistega riietusruumis hüvasti jätsin, siis kapinaaber [Markus] Soometsal tuli väike pisar silmanurka. Mõtlesin, et kas on imelik, et mul ei tule? (Naerab.) Aga ega ma pole veel päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.

Võib-olla see kohalejõudmine saabub alles uue aasta alguses – kõik teised hakkavad ettevalmistust tegema, aga mina mitte. Siis äkki settib.

Mis hetkel sa ise otsuse ära tegid?
Tõsisemalt hakkasin kevadel kaaluma. Aga lõplik kindlus tuli suvel, umbes juuli lõpus või augusti alguses. Tervisega oli mitmeid probleeme, viimastel aastatel ongi eriti õlgadega hädasid olnud. Nii oli ka tänavu: õlad läksid valusaks ja said vigastada sellistes olukordades, kus nad ei tohiks saada.

Mõnel hüppel maandusin lihtsalt natuke ebamugavalt ja kohe olin paar nädalat väljas. See oli signaal, et päris korras mu õlad ei ole ja et nad ei pruugi enam kuigi pikalt vastu pidada.

Eelmisel aastal tegin ka jalgpalliväliste spetsialistidega natuke koostööd ja pärisin neilt aru, et mida õlgadega pihta hakata. Iga päev tegin spetsiaalseid harjutusi, et asjale jälile saada, aga kahjuks need eriti ei aidanud. Siis tekkiski mõte, et lõputult pole mõtet peaga vastu seina joosta. Kui tervis ei luba, on raske karjäärile mingit hoogu juurde anda.

Sügisel läks vahepeal päris hästi, keha lubas trenni teha ja olukord oli päris okei. Mõtlesin, et äkki prooviks ikkagi veel? Aga aasta lõpus tuli uus vigastus ja siis sain aru, et võib-olla peaks midagi muud tegema.

Suvel oli sul variant minna taas Kuressaarde laenule. Sa ütlesid sellest ära. Kas siis olid juba otsustanud, et lõpetad?
Jah, see oligi lõpliku otsuse tegemise hetk. Mõtlesin, mida ma pikemas perspektiivis teha tahan.

Tahtsin nautida viimast poolaastat just Floras. See on väga eriline meeskond, Eesti parimad mängijad, head sõbrad. Tahtsin endast siin maksimumi anda.

Kas ainus põhjus, miks me täna räägime, peitubki vigastustes?
Tegelikult on mul alati olnud selline mõte, et 30-aastaselt ma võib-olla Eesti liigas mängida ei taha. (Naerab.) See kõlab võib-olla natukene ülbelt või mitte kuigi ilusti, aga mu eesmärgid ja ambitsioonid olid alati kõrgemad. Kuna ma tundsin, et vigastuste tõttu on mul väga keeruline eesmärkideni jõuda, tuli vastu võtta ratsionaalne otsus ja vaadata suurt pilti.

Kuna ma saan järgmisel aastal juba 25, siis on keeruline jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda. Leidsin, et on mõistlik mitte neid aastaid nii-öelda raisata, vaid end mõnel teisel elualal paremini realiseerida.

Kes sinust nüüd saab või on juba saanud?
Jalgpalli kõrvalt tegin EBS-is (Estonian Business Schoolis – M. K.) ära bakalaureusekraadi ettevõtluses ja ärijuhtimises. Sessioonõppes sai tegevusi päris hästi ühildada – päeval käisin trennis ja õhtul koolis. See õnnestus mul päris hästi, lõpetasin cum laude.

Järgmisest sügisest plaanin minna välismaale magistrisse. Hetkel tegelengi kandideerimisega, eesmärk on mõnda tugevasse ülikooli sisse saada. Praegu on üks Madridis asuv äriülikool mu esimene valik, sest seal on üheaastane programm ja kuna vanust on mul ka juba omajagu, siis otsisingi just intensiivset, kvaliteetset ja kiiret programmi.

Juba jaanuarist hakkan pereettevõttes vaikselt tööle: viimastel aastatel olen end tasapisi seal toimuvaga kurssi viinud ja nüüd tunnen, et tahan ka aktiivsemalt panustada.

Millega tegelete?
Ettevõtte toodab poorbetoonist ehitusplokke. Vanaisa oli terve elu ehitusmaterjalide valdkonnas tegev, ka teadurina. Isal on rohkem ettevõtlusgeeni, kuigi tema on ka Tallinna Tehnikaülikoolis omal ajal ehitust õppinud. Koos nad ettevõtte püsti panid ja isa on seda nüüd vedanud. Kuna mu vend on samuti õppinud ettevõtlust ja ärijuhtimist ning nüüd ka finantsi London Business Schoolis, siis mõlemad oleme vaikselt sellesse teemasse sisse elamas.

Hetkel oleme nõukogu liikmed, aga see on rohkem selline õpipoisi roll. Seni pole igapäevatööd teinud, vaid pigem end asjadega tasapisi kurssi viinud. Aga nüüd, alates jaanuarist, hakkame mõlemad püsivalt tegemistest osa võtma.

Kontoritöö?
Pigem jah. On ka veidi ringi reisimist ja aktiivsemaid asju, aga eelkõige kontoritöö.

See ei hirmuta sind, et inimene, kes on terve senise elu tegelenud tööalaselt hüppamise ja pallide tõrjumisega, peab nüüd kontorilaua taha istuma?
Natukene! Aga ma olen juba tasapisi proovinud selle mõttega harjuda ja päevaplaani koostada. Millal trenni teha ja millal tööasjadega tegeleda – küll kõik paika loksub. Sport on vaja kindlasti kuhugi sisse mahutada: eks näis, kuidas kõik täpselt välja nägema hakkab. Inimene harjub kõigega.

Kui sul ei oleks seda hariduslikku tausta ja kindlat kohta, kus end jalgpalliväliselt realiseerida, siis kas me istuksime täna siin ja räägiksime sinust kui endisest jalgpallurist?
(Pikk mõttepaus.) Väga hea küsimus! Selline hüpoteetiline olukord ... väga-väga keeruline öelda. Mõnes mõttes tegi see otsustamise kindlasti lihtsamaks. Aga see oli ääretult keeruline otsus: kuna ma olen väiksest peale tahtnud saada tippjalgpalluriks ja mängida Eesti A-koondises, siis oli neid unistusi väga keeruline maha matta.

Teisalt oli mul silme ees kindel siht, mida ma peale jalgpallurikarjääri teha tahan. Kuna see oli olemas, oli otsustamine kindlasti lihtsam. Muidu oleks võib-olla paar aastat veel proovinud. Aga põhiteguriteks olid ikkagi vigastused, ilmselt oleksin pidanud isegi plaan B-ta vaikselt otsi kokku tõmbama.

Kui vaatad praegu jalgpallurielule tagasi, siis kas näed selles mingeid hetki, kus oleksid tagantjärele tahtnud midagi teisiti teha? Võib-olla tegid liiga kõvasti trenni, võib-olla liiga vähe?
Trenni tegin ma kindlasti päris palju, juba noorest east saati. Nii palju oli mulle selge, et kui tahad tippu jõuda, tuleb teistest rohkem töötada ja vaeva näha. Mõnes mõttes võtsin teadlikult selle riski, aga teadsin, et kui ma seda ei tee, siis ma niikuinii ei jõua tippu.

Tagantjärele on ikka lihtne tark olla ja leida neid hetki, kus ma üle panin ja mis mulle kätte maksid. Aga see oli teadlik risk. Natuke selline kõik-või-mitte-midagi-mentaliteet.

Kunagi ei tea.
Just.

Ma tekitan veel ühe väga hüpoteetilise olukorra. Sa ütlesid ennist, et ei tahaks 30-aastaselt Eesti liigas mängida – mitte küll nii robustselt, aga mõte oli sarnane. Kui sul ei oleks olnud vigastusi, siis mis sa arvad, kuidas su karjäär siit edasi oleks kulgenud? Panen su natuke tanki.
Paned jah! Võimatu öelda. Kui ma praegu siin istun, karjääri lõpetanuna, siis fakt on see, et Flora eest jäi mulle kirja ainult 15 Premium liiga mängu, millest viimane oli 2020. aasta suvel Nõmme Kalju vastu. Siis sain sportlase songa ja olin peaaegu aasta aega väljas.

Kui fakte vaadata, on keeruline siin istuda ja kõvatada, et kindlasti oleksin Premier League'i välja jõudnud. Oma peas ma nii palju küll uskusin, et näiteks A-koondisesse jõudmine on võimalik – kas just esiväravavahiks, seal on väga tugevad konkurendid ees –, aga kolme väravavahi hulka jõudmist pidasin kindlasti võimalikuks. Ja muidugi tahtsin end ka välismaal proovile panna. Arvan, et potentsiaali oli, aga tagantjärele kõvatamisel pole mõtet.

Kui sa lähed täna Arenalt minema, siis mis tundega sa seda teed?
Ma korra pidin Aiko [Orglaga] veel ühe vestluse pidama, korra saan veel tagasi tulla! 

Kurb olen kindlasti, aga samas ikkagi jäävad ka paljud head mälestused meelde. Oli vinge aeg, Eesti parimas meeskonnas, parimate mängijatega. See sats oli väga ühtehoidev, riietusruumis oli hea keemia. Iga päev sai pulli, aga samas tehti tõsiselt tööd. Kindlasti võtan palju toredaid mälestusi kaasa. Mingid kahetsused jäävad alati, kurb on seda meeskonda siia jätta, aga samas olen väga elevil selle osas, mis mind ees ootab. Masendusse loodetavasti ei kuku!

Oled lapsest peale elanud ja hinganud jalgpalli rütmis: mis sa arvad, kui kiiresti sa end sportlaseelust välja suudad lülitada?
Praegu on esimene probleem see, et ma olen vigastatud! See hoiab jalgpalli ikkagi natuke meeles. Aga nii palju võin küll väita, et väravas mind tõenäoliselt rohkem ei näe. Tervislikud põhjused ja ega madalamates liigades pole platsid ka kuigi head. Aga väljakul – miks mitte? Kõik need aastad olen väravas olnud ja näinud, kuidas ründajad jätavad olukordi realiseerimata. Saaks näidata, kuidas asi tegelikult käib!

Aga jalgpalli ma kindlasti ei jäta. Jään sõpradele kaasa elama ja mänge vaatama. Aga väravavahikindad riputan küll varna.

Treeningrütm muutub ka vast päris palju: mitu trenni päevas enam ei tee?
Kõige suurem takistus on see vigastus! Ei saa nii palju trenni teha, kui tahaks. Aga aktiivseks ma jään niikuinii, liigutamine mulle meeldib ja proovin end teiste spordialadega rohkem aktiivsena hoida. Tennis ja padel meeldivad väga, näiteks. Natuke poksitrenni, jooksmine, jõusaal. Ongi võimalus tegeleda ka teiste aladega, milleks jalgpalli kõrvalt nii palju aega ei jäänud.

***

Ingmar Krister Paplavskis
Sünniaeg: 17. mai 1999 (24-aastane)
Klubikarjäär: Viimsi MRJK, FC Nõmme United, Tallinna FC Flora, FC Kuressaare (laenul), Viljandi JK Tulevik (laenul)
Koondisekarjäär: U16 (2/0), U17 (4/0), U19 (11/0), U21 (3/0)