39-aastane Tallinna FC Flora ja Eesti koondise kapten Konstantin Vassiljev jättis selja taha karjääri ühe keeruliseima hooaja, mis päädis seitsmenda Eesti meistritiitli ja teistkordse fännide lemmiku auhinnaga. Raskused aitas ületada lähedaste toetus, ütleb ta põhjalikus intervjuus Soccernet.ee-le.
10. detsembril, kui Estonia kontserdisaalis toimunud jalgpallihooaja pidulikul lõpetamisel auhindu jagati, puhkas Vassiljev väsitava hooaja järel perega Tenerifel. Nii jäi tal laval käimata, kui Florale anti kuldmedalid ja ta ise nimetati parimaks koduliiga poolkaitsjaks, treenerite valikul kogu Premium liiga parimaks mängijaks ja Soccernet.ee-s toimunud hääletuse tulemusel meistriliiga parimaks ka fännide silmis.
Kogu tunnustus tuli Vassiljevi jaoks ootamatult. Veel suvel ei osanud ta hooaja sellisest lõpplahendusest mõeldagi. Nüüd on ta saanud veidi mõtteid koguda ja jalgpallist hinge tõmmata. Jõulude ajal tuleb juba end vaikselt liigutada, sest uue hooaja ettevalmistus on ukse ees, täpselt nagu ka koondise jaoks erakordselt oluline aasta.
Intervjuus Soccernet.ee-le räägib Vassiljev Florast, koondisest, treeneritest, EM-i sõelmängust, võimalusest tõusta 157 korda sinisärki kandnud Martin Reimist mööda Eesti rekordinternatsionaaliks, fännidest, auhindadest ja ka sellest, kuidas ta aastat on mõjutanud platsi kõrval toimunu.
Kostja, hooaeg lõppes sinu jaoks vigastusega. Kuidas sul tänasel päeval tervis on?
Tundub, et kõik läheb plaani järgi. Jalg on taastunud. Joosta saan rahulikult ilma valuta. Selles suhtes loodan, et ettevalmistusperioodi saan alustada täies mahus.
Ehk siis praegu see sind enam ei sega ja saad täitsa rahus toimetada?
Pigem ei sega, jah. Muidugi palliga tegevusi on praegu vähe olnud, aga ma loodan, et jaanuariks on see täiesti korras.
Mis kuupäeval pead tagasi trennis olema?
Ametlikult algavad trennid 2. jaanuaril, aga juba praegu on programmid kätte jagatud ja vaikselt hakkab see ettevalmistus ettevalmistuseks.
See hooaeg läks teil mingitpidi päris raskelt, aga lõpuks ikkagi saite kätte järjekordse meistritiitli. Kuidas sa ise sellele hooajale tagasi vaatad? Kui keeruline see teie jaoks oli?
Ega märtsi alguses seda tunnet, et see tuleb selliselt, ei olnud üldse. Muidugi me arvestasime, et see tuleb raske, aga just selline … Meeskond pidi endaga võitlema väga kõvasti. Oma vigastuste ja asjadega. Seda oli kindlasti raske oodata. Sellepärast on see tiitel väga magus. Väga tore, et isegi kui suvel tundus, et tiitel võib ära minna ja vastased võivad meil eest ära joosta, seda ei juhtunud. Me leidsime kuidagi enda seest reserve ja suutsime lõpuni selles rallis olla. Võib-olla õnn oli meiega viimastes voorudes – nii ja naa muidugi –, aga lõppkokkuvõttes karikaga oli kindlasti õnn meie poolel.
Mis oli lisaks õnnele see teine faktor, mis teid aitas? Olid need kogemused, et olete olnud sellises olukorras ja mitmed-mitmed kogenud mängijad on kõrgel tasemel mänginud? Kas see oli võti, mis aitas kõigest läbi tulla?
Ma arvan, et kindlasti see kogemus, mis meil riietusruumis oli ja on, aitas päris kõvasti. Me ei sattunud paanikasse. Eriti suvel, kui liigatulemused ja euromängud ei tulnud kõige paremini välja. Me suutsime seda hinnata väga objektiivselt. Saime aru, et kõik on meie võimuses. Just Premium liiga mõistes. Keskendusime sellele ja leppisime kokku, et see lõpeb nii, nagu ta lõpeb, aga me anname endast maksimumi ning teeme seda kõik koos – mis tuleb pärast seda, see tuleb. Kokkuvõttes oli see ilmselt olulisim, kuidas suvest välja tulime.
Sel hooajal räägiti hästi palju, et liiga on võrdsem kui varem ja palju räägiti ka ründajatest, kes ei löönud väravaid. Sina said kirja 29 resultatiivsuspunkti – 14 väravat ja 15 väravasöötu. See on sama palju kui aastal 2019, kui said selle sama auhinna. Liigas oli justkui kuidagi raske neid väravaid lüüa, aga sina ikka lõid. Mis selle taga on? Kas meil on liigast lihtsalt ründajad ära kukkunud või kuidas sa seda tunnetad?
(Ohkab). See on jah … Igast nurgast võib selle peale vaadata. Kindlasti praegusel hetkel sellist kuju, nagu viimastel aastatel oli [Rauno] Sappinen, ei ole meie liigas. Me ootame, millal selline tuleb ja iga kord on mingid lootused ühest või teisest mängijast, aga aasta lõpuks ei vastanud olukord meie ootustele.
Teine asi: kindlasti liiga oli tasavägisem, aga see vahe teise ja kolmanda koha vahel oli ikka sama suur kui eelmisel aastal (isegi suurem: tänavu 24 punkti, mullu 14 – K. E.). Lihtsalt liidrid võtsid mingi 20 punkti vähem kui eelmisel aastal. See tähendab, et pigem esiotsa tiimid andsid järele. Kõvasti.
Kindlasti ei saa võtta midagi ära teistelt võistkondadelt, kes tulid alt ja tegid oma töö ära, aga ma tahaks, et meil meister oleks ikka kuskil 85 punkti peal, kolmas koht 75 punkti peal ja niimoodi edasi järjest-järjest lähemal.
See aasta pakkus fännidele kindlasti rohkem põnevust kui eelmised aastad.
Aga kas see, et sina oled suutnud kogu aeg seda sama taset säilitada, näitab sulle, et jalgpallioskuseid ja reservi on veel sees küll ja küll?
No muidugi. Ma üritan teha oma asju nii hästi kui võimalik. Kui väravasöödud sõltuvad ikka nendest väravalööjatest, siis no mõned väravad tulid ikka puhta oskuse pealt või sellest, et ma olen seal, kus ma pean olema. Vahel pall jõuab ka sinna ja õnnestub realiseerida. Muidugi kui mõelda aastale tagasi, võinuks neid väravaid olla ka rohkem, kui realiseerimine oleks parem – sööte samamoodi.
Selles suhtes olen ma rahul, et see kõik lõppes karikaga. Kui seda auhinda ei ole aasta lõpus kapis, siis kõik muu on teisejärguline.
Mis tundeid see tekitab, et Jürgen Henn on nüüd Florast lahkunud?
Ega ei saa öelda, et see oli üllatus meie jaoks. Ta ju isegi rääkis, et juba suvel oli see natuke teema. See tähendab ainult seda, et Floras algab mingi uus etapp. Ega kuus aastat on ka pikk aeg ühe treeneri jaoks ühes klubis. Kindlasti ta vajab mingit uut väljakutset, võib-olla natuke puhkust. Aga selline on jalgpallimaailm. Treenerid vahetuvad, lähevad ja võib-olla tulevad tagasi vahepeal. Ega temal on kindlasti see variant, et ta mingil hetkel on tagasi siin peatreeneritoolis, väga tõenäoline, sest tema periood oli väga edukas. Ja tal on kõik eeldused, et see mingil hetkel jälle ära teha. Aga tema jaoks on uus väljakutse praegu ees, ta keskendub sellele ja see on ainult hea.
Sa oled ise ka treenerikoolitustel käinud, sa oled kogenud mängija. Tunned sa, et su enda roll treeneri abistamisel on ajas kasvanud ja võib-olla peaks kasvama veelgi?
Ei ma ei usu, et see peaks kuidagi kasvama. Minu jaoks on sõltumata vanusest ja kogemusest see hierarhia päris paigas. Treener on alati see, kes otsustab, kas ta tahab midagi minu käest küsida või teada. Ma olen alati valmis aitama. Kindlasti kui mul on mingid mõtted, mida pakkuda treenerile, siis ma vahel võin öelda. Aga see ei lähe kunagi sellisesse vaidlusmomenti, et ma hakkan midagi tõestama.
Ma loodan, et mul tuleb see aeg, kus ma olen ise treener ja saan siis ise otsustada, mida teha. (Naerab). Praegu olen ma mängijarollis ja pean kõigepealt tegema seda, mida treener tahab, mida mäng nõuab ja mida tiimikaaslased tahavad minust saada.
Mängijarollis olemise kindlasti üks väga suur motivaator sinu jaoks on jätkuvalt see, et Eestil on võimalik jõuda finaalturniirile, millest sa oled unistanud. Juba 12 aastat tagasi unistasime sellest. Tunned sa praegu, et lisaks sellele motivaatorile on sinus tegelikult veel kütet, et mängijana jätkata? Et algav ei pruugi olla su viimane hooaeg.
Iga aasta alguses ma räägin, et ega ma nii kaugele ei vaata. Ütlen ausalt: oli põhjalik analüüs, kas jätkata või mitte. Aastatega see kergemaks ei lähe. Kindlasti on neid faktoreid, mis hoiavad veel mängus. Kõige tähtsam, et see tahe on olemas olla veel väljakul, mitte selle kõrval.
Kui suur saab olema minu roll väljakumängijana, seda näitab aasta. Ma siin mingeid eesmärke endale ei pane. Aga ma veel arvan, et mul on midagi anda ka oma noorematele partneritele ikkagi ka väljakul.
Kui palju sa praegu selle märtsikuu peale mõtled, kus see Poola mäng ees ootab?
(Mõttepaus). Ma ei ütle, et ma sellest üldse ei mõtle, aga teisest küljest ei hakka ma ka üle mõtlema. Selleni on kolm kuud aega. Kõik, mis võimalik, võib juhtuda.
Väga suur laine oli Poolast, kust ajakirjanikud kirjutasid, et kommenteeriksin olukorda, mille peale ma vastasin kõigile, et sellest lihtsalt ei ole mõtet rääkida. Ažiotaaž on suur, aga mänguni on neli kuud, et millest me räägime. Me ei tea, mis võib juhtuda elus. Ütlesin neile, et räägime siis, kui asi jõuab lähemale.
Nii ma võtangi seda. Ma lihtsalt loodan, et mängijad, kes tahavad olla sellega märtsis seotud, võtavad seda nii tõsiselt kui võimalik ja valmistuvad selleks mentaalselt, füüsiliselt. Sest kindlasti on see väljakutse, kus me ei ole favoriidid, aga see unistus on suur ja et seda realiseerida, on vaja üle oma varju hüpata ja võib-olla midagi veel lisada.
Samas selle mängu juures on kogu see taust sinu enda jaoks ju päris eriline. Sa oled Poolas mänginud, Poola praegune peatreener Michal Probierz on sinu endine treener, sina oled viimane mees, kes Eesti koondisest Poolale värava lõi, mis oli võiduvärav ristnurka. Nagu ütled, Poola ajakirjanikud helistavad sulle. Ja seal kõrval on ka see faktor, et kui sa jaanuarikuus käid korra väljakul ära, siis märtsikuus on see hetk, kus sa saad Martin Reimiga samale pulgale.
Nojah. Kui see peaks juhtuma, siis see juhtub. Ega muidugi tõesti neid kokkusattumusi ja kokkulangevusi on nii palju selle mänguga … Viimane mäng Poolaga oli 11 aastat tagasi. Ja just nüüd sellel hetkel tuleb Poola meile vastu selle peatreeneriga. (Naerab). See tõesti on väga huvitav stsenaarium, mida elu vahel pakub.
Ma tõesti proovin mitte üle mõelda. Õnneks mina veel mäletan, et olime [2011] selles olukorras ja ma olin riietusruumis ja võib-olla mingil hetkel tõesti me – mitte ainult mängijad, vaid terve ühiskond – mõtles natuke üle selle mängu staatuse osas. Selle emotsiooniga me ei saanud hakkama.
Kui koondise peale mõtleme, siis seal on ka muudatused. On kaks uut abitreenerit Jürgen Henn ja Joel Lindpere. Nüüdne Flora treener Norbert Hurt taandus ja Ervin Gashi ka. Kuidas sa sellele vaatad, et koondis saab mingit värsket jõudu?
Ma ei tea, kui informeeritud teie olite, aga mina teadsin, et Ervin Gashi oligi pooleks aastaks toodud ja detsembris-jaanuaris tulevad muudatused minimaalselt ühe treeneriga. Tuli välja, et kahega. Kas see oli seotud ainult selle Flora klubi vangerdusega või millegi muuga, on mul raske hinnata. Aga arvan, et [alaliidu] juhtkonnal ja treeneritel endal oli piisavalt aega mõelda, kes need õiged mehed võivad olla seal koondise juures enne neid tähtsaid mänge.
Me ei tea, kas see on lühiajaline plaan või pikaajaline plaan. Jällegi ma ei keskendu sellele. Arvan, et see on tore, et lahendus on leitud. Kõik on enam-vähem loogiline, vähemalt minu jaoks. Meie töö mängijatena ja treenerite töö on nüüd proovida maksimum siit kätte saada.
Nagu Flora muudatuste kohta ütlesin: ega need muudatused tulevad jalgpallis alati. Peame selleks lihtsalt valmis olema ja mängijana pead oma tööd edasi tegema.
Koondiseaasta algas hästi lubavalt ja siis sügis oli kehv. Kas tunned mängijana seal sees olles, olid ju koondisega ka novembris kaasas vigatusest hoolimata, et me ikkagi tuleme siit välja ja saame vormikõvera joone ülespoole? Nägid sa mingit arengut või et saame siit välja, hoolimata kõigest, mis juhtus?
Kindlasti. Ma ei mõtle kunagi nii, et ei saa kuskilt välja. Saan aru, et koondis sai päris palju kriitikat, aga seal olid ka tegelikult objektiivsed põhjused. Sellel, et me tulime märtsis nii optimistlikult sellele tsüklile, oli tegelikult põhjus ka: peaaegu aasta, võib-olla natuke rohkem, oli meil koosseis väga stabiilne. Me suutsime paremini aru saada, kuidas tahame väljakul mängida. Lõpuks see Austria mäng eriti näitas, et see oli selle perioodi tulemus. Muidugi mäng võinuks kümne minutiga minna aia taha ja me ei räägiks sellest, aga see tunne oli sees väga positiivne.
Kui mängijad hakkasid vaikselt välja kukkuma vigastustustega, kollastega, siis ma arvan, et peame tunnistama, et viimasel perioodil meil seda stabiilsust koosseisuga ei olnud. Ja siis nõuda head esitust ja veel ka head tulemust vastastega, kes on meist pigem tugevamad … Muidugi me tahame! Ja võib-olla tõesti Rootsi mängus me olime selle Austria ja suvega liialt optimistlikud ja saime vastu pead. Korralikult!
Arvan, et nüüd on jälle natuke uus laine. Noored tulevad ja see on tore. Ma loodan, et vähemalt märtsiks on meil kõik terved, et treeneritel oleks normaalne peavalu, keda valida. Ja kõik on valmis mängimiseks.
Sellest perioodist, kui meil koosseis stabiliseerub, hakkab loomulikult ka mängupilt paranema. Tulemusi on koondise tasemel ette arvata alati väga raske. See ei pruugi minna nipsust paremaks. Aga selleks oleks vähemalt eeldus.
Oli keeruline aasta igas mõttes. Mitte ainult Florale, vaid koondise jaoks ka.
Ma saan aru, et sportlased ei taha kunagi ajas liiga palju ette hüpata. Aga rekordinternatsionaali tiitel on sulle väga lähedal. Mida see tähendaks sinu jaoks?
Ega kui ma peaks sinna jõudma, siis see kindlasti tähendab väga palju. 2005 mõtleks, et ma veel 2024 lähen väljakule koondise särgis ja mängunumber on nii suur, juba üle 150 … Sellest oli variant ainult unistada. Ja nüüd sa oled sellele lähedal. Muidugi oleks see tähtis! Aga kas ma lähen seda püüdma iga hinnaga ratastoolis? (Naerab). Pigem ei lähe. Ega see ei ole kõige tähtsam. Ent kui see juhtub … Arvan, et see 155 on ka päris hea number. Loodame, et lõppkokkuvõttes on lihtsalt seda head, mida meenutada sellest karjäärist.
Kas see on sulle endale ka natuke üllatuslik või ootamatu? Sest kui sa mõtled enda koondisekarjääri algusele, siis see läks käima suhteliselt raskelt. Seal olid ka omad asjad, et sa ei mänginud.
Nojah. Muidugi üllatav! Ega ma ütlen ausalt: isegi kaks-kolm aastat tagasi oli raske mõelda sellele, et võin nii lähedale jõuda sellele numbrile. Igasuguseid mõtteid on peas olnud.
Juba siis, kui ma tulin tagasi Eestisse, olid hääled, kes rääkisid, et arvastavasti tuleb viimast hooaega tegema. Noh, sellest on nüüd nii palju möödas, et mul hakkab kuues aasta. (Naerab). See on tõesti mingil määral üllatav. Aga need on meeldivad üllatused.
Kui oluline see fännide lemmiku auhind sinu jaoks on?
Oluline! Väga oluline! On kaks olulist asja: kui treenerid ja kolleegid valivad sind või kuidagi eristavad – mida nad ka tegid – ja fännid.
Ma vaatasin neid tulemusi. Ega see vahe ei olnud nii suur ja numbrid ei olnud ka nii suured selles kontekstis, aga ikkagi kui iga viies hääletaja mõtles minu peale aasta lõpus, siis see tähendab, et ma tegin midagi head sel aastal. Vaatamata kõikidele raskustele, mis sel aastal olid klubis ja koondises.
Pluss see on väga ilus auhind, mida kappi panna! Et tõesti aitäh! Aga ma räägin: kõik need individuaalsed auhinnad on alati minu jaoks suur-suur boonus, kui see suur karikas on käes.
Aga kas see fännide lemmiku auhind mõjub sulle sel aastal kuidagi teistmoodi ka, sest tänavune on olnud ju sulle ka individuaalselt keeruline? Aasta alguses oli pildiskandaal, siis kindlasti oled kuulnud, et osa fänne lasevad vilet, ilmselt sa oled märganud, et otsatribüünilt on "Kostja nii mitu korda tänatud" plakat kadunud. Kõike seda arvesse võttes.
Muidugi, muidugi. Ega ma kogu aeg rääkisin, et on need, kes vilistavad, on need, kes toetavad. Ja lõppkokkuvõttes me ei tea ju täpselt, kes need hääletajad olid. Kes mis klubidest jne.
(Otsib sõnu). Ütleme ausalt: ega suvel ei olnud põhjust mõelda, et see aasta lõppeb niimoodi. Nende auhindade ja karikaga. Lõppkokkuvõttes on see väga meeldiv, et läbi raskuste olen ikka jõudnud mingi punktini, mis inimestele meeldis.
Kas see aasta on olnud sinu jaoks just isiklikul tasandil ka keerulisem? Sest sa oled ikkagi Eestis olnud selline kultuskangelane ja "Meie Kostja", kus kõik on su fännid ja nüüd järsku on mingi hulk, kes vilistavad. Ning lõpuks on selle kõrval ikkagi sul see fännide lemmiku auhind.
Muidugi oli see raske. Kas ta oli kõige raskem hooaeg elus? Ma ei tea. Võib-olla see Poola hooaeg [madalamas liigas] on selline, mille saab panna sinna kõrvale. Aga kindlasti see oli peale hooaja algust ja ülejäänud perioodi jooksul ka väljakutsuv. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes sain ma hästi hakkama tänu toetusele. Pere ja sõprade toetusele selle kontekstis. Ja tänu tiimikaaslastele. Ma proovisin neile maksta tagasi nii hästi kui võimalik. Lõpuks ka fännid hindasid seda.
Annab see sellise väikese palsami ka hingele, et siit on kuidagi parem edasi minna?
Ega ma ei tea. Ma arvan, et edasi on vaja minna niikuinii. Kas ta on paremini või halvemini – ma ei tea. Ma kindlasti ei peatu ja lähen edasi. Ma teen oma valdkonnas seda, mida oskan kõige paremini ja loodan, et see mul õnnestub ja toob kasu mitte ainult mulle, aga Eesti jalgpallile ka.
***
Konstantin Vassiljev
Sünniaeg: 16.08.1984 (Maardu)
Vanus: 39
Klubi: Tallinna FC Flora
Positsioon: keskpoolkaitsja
Pikkus: 175 cm
Eelnevad klubid: Gliwice Piast (Poola), Bialystoki Jagiellonia (Poola), Permi Amkar (Venemaa), Koperi Luka (Sloveenia), Lendava Nafta (Sloveenia), FC Levadia, HÜJK Emmaste, TJK
Koondised: A 155/26 (debüüt 31.05.2006 Uus-Meremaa vastu), U21 15/4, U20 2/0, U19 4/1
Saavutused: 3x Eesti aasta jalgpallur (2010, 2011, 2013), 7x Eesti meister (2004, 2006, 2007, 2019, 2020, 2022, 2023), 7x Hõbepalli võitja (2009, 2011, 2012, 2013, 2016, 2019, 2022), 2x Premium liiga fännide lemmik (2019, 2023), mitmekordne eri kategooriate ja valijate (klubid, fännid, ajakirjanikud) parim Poola kõrgliigas
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta