Intervjuu | Michael Lilanderiga peatreeneri valikutest, noortest kolleegidest ja ambitsioonidest
Äärekaitsja Michael Lilander on väikese pausi järel koondises tagasi. Peatreener Thomas Häberli valikusse on ta kuulunud ikka ja jälle, ent lood mänguminutitega pole olnud sama roosilised.
Viiendat hooaega Tallinna FC Flora hingekirja kuuluv äärekaitsja on aastatega kerkinud üheks koduse kõrgliiga väärtuslikemaks mängijaks. Koondises ootab ta aga endiselt oma suurt võimalust. Lilanderi pingile (või koosseisust sootuks välja) jätmine on olnud peatreener Häberli ametiaja üheks suurimaks koosseisuvalikutega seotud küsimuseks.
26-aastane Lilander debüteeris koondisesärgis juba 2017. aasta novembris ning sai rivistuse regulaarseks liikmeks kolm aastat hiljem. Kui aga jätta kõrvale 2021. aasta koroonakoosseis, on ta Häberli käe all platsil käinud vaid kahes valikmängus – Sander Puri vigastuse tõttu võõrsil vahetusest Walesi vastu ning kodus viimaseks kümneks minutiks Belgia vastu. Tolles mängus andis ta Erik Sorgale ka väravasöödu.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et peatreener Häberli lemmiklaste nimekirjas on Lilander kusagil tagumises otsas. Mängumees ise teab aga kindlalt, mida on vaja parandada, et oma sinisärgi-saldot edaspidi jõudumööda kasvatada.
Nägu naerul – oled taas koondises. Mis tunne on?
Eks see aeg läheb tegelikult kiiresti. Mänge on palju, ega ma selle peale ausalt öeldes eriti mõelda ei jõudnudki. Välismaa poisid on ka kohal – need, keda muidu nii tihti ei näe. Siin on alati hea olla.
Fännidele oli kindlasti üllatus, et sa eelmisest aknast kõrvale jäid. Kas ka sulle endale?
Kui ma treeneri jaoks parameetreid ei täida, siis on see puhtalt tema valik. Eks ma ootan alati kutset, igas aknas. Aga ju olid mingisugused detailid, mis kas mul ei õnnestunud piisavalt hästi või keegi teine mängis lihtsalt paremini. Ma tean, mida ta minult ootab.
Mida siis?
Ta tahab, et ma oleksin ründavam. Okei, viimasel ajal on sellega keskkaitses mängides natuke keeruline olnud. (Muigab.) Seal on natuke raskem väravasööte või väravaid saada.
Ma vaatan ju ise ka mänge järele. Ma ei taha kellegi teise peale seda suunata, aga Floras on meil kolm äärekaitsjat. [Kristo] Hussar, [Ken] Kallaste ja mina. Meist kolmest olen mina kõige kaitsvama suunitlusega, Hussar ja Ken on väga sarnased. Väga rünnakule orienteeritud mängijad.
Meeskonnale on vaja ka seda tasakaalu, et taga oleks korras. Aga see ei ole kindlasti väide, et ma ei tohiks või ei saaks rünnata. Pean lihtsalt ise mees olema ja asju enda peale võtma.
Arvan, et teisel poolaastal on see paremini õnnestunud. Just selle koha pealt, et millal rünnakule liikuda ja löögijalga kasutada.
Samas koondis mängibki ju tasakaalust väljas äärtega. Kaitsev roll võiks ju hästi sobida.
Ma ise tunnen, et võiksin mõlemat täita. See ründavam omadus on loomu poolest isegi naturaalsem, kaitsepoolt olen viimase 8-9 aastaga omandanud. Enne kui ma 17 sain, siis ma polnud kaitsepositsioonil isegi mänginud. Võib-olla kuskil U17 koondises paar mängu, aga kaitseprintsiipide ABC-d ma ei tundnud.
Olen olnud ikkagi pigem ründav mängija. Ma pigem eelistaksin ka koondises seda rolli, aga lõpuks sõltub kõik sellest, mida arvab treener. Tal on ju teised mängijatüübid ka, ta ei saa panna koosseisu paika ühe mehe pealt. Minu ideaalvisioonil on siin vähe teha, olen kindlasti valmis ka kaitsvamat rolli täitma.
Kui koondisel kehvasti on läinud, siis sa oled kindlasti ise ka kuulnud neid jutte, et a la miks mängib mängija X, aga mitte näiteks Lilander.
Mhmh.
Seletasid selle praegu lihtsasti lahti, oled vist sellega rahu teinud? Sinu jaoks see ei ole praegu suur teema, et sa ei mängi?
Ma olen sellest Thomasega rääkinud. Jalgpalliüldsuses ikka arutatakse ja mõeldakse asju – et äkki on meil omavahel midagi kitkuda või mis iganes. Aga kõik on tip-top, saame hästi läbi ja suhtleme. Ta lihtsalt tahab, et ma avaneksin rohkem.
Mina tean, mis mu kvaliteet on, ja tema samuti. Ta tahab minust rohkem kätte saada. See on põhimõtteliselt ainult mu enda küsimus. Pean pakkuma rohkem ja seda ma proovingi treeningutel näidata. Loodan, et saan võimaluse.
Viimasel ajal oled saanud kõvasti keskkaitses mängida. Kuidas see sulle sobib?
Nojah, seal pole variantigi rünnakule tõusta. Samas tunnen, et olen leidnud endas kui jalgpalluris mingisuguse uue nurga. Et millist vastutust ja rolli võistkonnas keskkaitsjana kantakse.
Aga küsimuse juurde tagasi: ega mulle ei meeldi see! Ma ei naudi seda. Väljast võib-olla tundub teistmoodi, aga pärast mängu lähen koju ja mõtlen ikka, et no ei olnud päris see. Duellid teed ikka sajaga ära ja ei lähe kuhugi poolkõvaga, aga pärast mõtled ikka, et tunne ja emotsioon polnud päris need, mis äärel. Aga vahel lihtsalt on vaja.
Vastutust sa juba puudutasid: see on kindlasti natuke teistsugune olnud ka selle tõttu, et sul on kõrval väga noored mängijad.
Ma olen ju ise samas olukorras olnud. Tundub, nagu oleksin just eile olnud 17 või 18. Kvaliteedis pole nende puhul üldse küsimust, kui rääkida nimeliselt näiteks [Mihhail] Kolobovist või [Robert] Veeringust. Selles pole üldse küsimust. Nad on ju väga hästi mänginud.
Küsimus on selles, kumb laseb endast päris jalgpalluri välja. Et ta julgeb hakata juhendama, rääkima ja enda peale vastutust võtma. Et kus minna ja viga teha või korralikult jõuga duelli minna.
Jalgpalliliselt pole vahet, kumb mängib. See koht on praegu ju justkui vaba, tule ja võta. Küsimus on, kumb tahab rohkem.
Kuna me mängime Eestis ja meil ei ole publikut, siis on võimalik häälekalt juhendada enda ümber olevaid mängijaid ja neid infoga aidata. Küsimus on, kumb neist tuleb ja näitab ka verbaalselt, et see on minu koht. Teatud mõttes lööb jalaga ukse lahti. See koht on võtmiseks.
Tunned sa ka mingit lisavastutust, et oled nagu vanem vend seal kõrval?
Võib-olla natukene. Aga nad saavad väga hästi hakkama. Pole vahet, kas seal kõrval olen mina või keegi teine. Nooremate mängijate puhul on parem läheneda toetavalt, mitte negatiivselt või suruvalt. Isegi kui nad eksivad, siis tuleb anda konstruktiivset tagasisidet. Veeringule on see näiteks väga hästi mõjunud.
Võib-olla aastate pärast nad vaatavad tagasi ja mõtlevad, et see oli karjääri üks lahedamaid aegu. Neil on selleks praegu suurepärased võimalused.
Aga tihtipeale, kui oled noor, siis sa ei ela hetkes. Sa lihtsalt hõljud kaasa ja vaatad alles hiljem tagasi, et oli äge aeg. Ja et mida kõike oleks võinud teistmoodi teha.
Sa vist tunned ennast ka selles natuke ära?
Muidugi! Ma oleksin võinud paljusid asju paremini teha. Tunnen, et tegin mingites episoodides liiga palju ja selle arvelt mängud kannatasid. Ma ei ütle, et oleksin pidanud vähem trenni tegema, aga ma ei osanud koormust arvestada nii hästi. Et kui näiteks harjutad lööki või käid jooksmas, siis milline mõju sel jalgadele on.
Eesti meistriliigas oled sa olnud aastaid selge põhitegija. Oled sa rahul sellega, kus praegu oled?
(Muheleb.) Rahul ei ole ma kindlasti! Proovin ikka tööd teha selles suunas, et ühel päeval välismaal mängida. Tahan näha jalgpalli väljaspool meie väikest aasakest. Meil on siin ikka täitsa teine maailm võrreldes sellega, mis mujal on.
Vanemad mehed saavad aru, mida ma mõtlen. Mitte et ma oleks ise käinud väljas ja teaksin jube hästi, kuidas seal asjad käivad, aga ma olen ju Kenilt, Kostja [Vassiljevilt] ja Serks [Zenjovilt] neid lugusid kuulnud.
See noorem generatsioon, kes meil praegu on – neil on kõvasti tegemist, et endale sellist rüüd või rasva peale kasvatada. Väljas pole mingit hoidmist, sa pead ise mees olema. Vahet pole, kas sa oled väljakul või selle kõrval.
Ma tahan kindlasti minna välja. Proovida. Näha, milline see päris jalgpall on ja millised on minu võimalused. Tahan minna võimalikult kiiresti, aga see kõik sõltub minust endast.
Ja kui ma juba lähen, siis tahan teha sammu edasi. Mitte sellist, ma ei tea, Soomet. Sellel ma ei näe praegu mõtet. Mitte et sealne liiga poleks meist tugevam, aga ma tahaksin suuremat sammu. Näha, kuidas ma hakkama saan. Ma usaldan iseennast ja oma oskusi, tahan mingit uut ja tõsist väljakutset.
On jutte olnud ka?
Praegu veel ei ole, aga ma olen andnud märku, et tahan liikuda. Eks näis, kas ja millal täpselt. Aga see on praegu minu number üks prioriteet. Et saada uus võimalus, uus takistus.
Sa tundud loomult päris ambitsioonikas inimene. Ma torgin veel korra seda koondiseteemat: kas natuke kriibib ka, et oled ju end näidanud, klubis hästi mänginud, aga koondises ei saa peale?
Muidugi. Seal on kaks eri asja: milline sa oled jalgpallurina ja milline sa oled inimesena. Ma arvan, et minul on need kaks persooni veel kõige erinevamad.
Praegu sa räägid minu jalgpalluri-versiooniga, ma arvan. Tavainimesena ma olen pigem selline pullivend, teen kino. Väga relaxed. Jalgpallurina ma olen natuke teine – eks seda mõjutab ka see, mis sul seljas on. Kui sa oled koondises, siis sa esindad koondist. Vahet pole, kas oled trennis või kõnnid hotelli ümber ringi.
Aga su küsimus on aus. Ma olen nõus: see natuke kriibib mind. Aga jalgpallimaailm on selline. Ma ei saa öelda, et kurat, ma olen nii hea vend, kuidas ma mängu ei saa. Et treener teeb mingit jama või midagi.
Sõbrad tulevad kõrvalt ja räägivad, et kuule, miks nii ja naa, ja siis ma selgitan neile, et jalkas ei ole kõik nii mustvalge. Et kui mängid klubis hästi, siis saad garanteeritult peale. Treeneri reaalsus on see, et ta tuleb siia, tal on 20-25 mängijat ja ta peab panema parima võimaliku koosluse platsile. Ta ei saa võtta seda ühe mängija põhjal. Isegi kui mängija laksutab klubis nagu kulda, siis koondisesse ei sobi võib-olla üldse.
Ma usaldan Thomast ja loodan, et varem või hiljem tekib mul võimalus end näidata. Ja kui seda ei tule, siis on küsimus minus endas. See ei ole kellegi teise probleem.
Loodame, et see võimalus tekib.
Loodame!
***
Michael Lilander
Vanus: 26
Koduklubi: Tallinna FC Flora
Positsioon: äärekaitsja
Koondisekarjäär: 15/0
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta