Eelmisel hooajal mõne kuu jooksul Nõmme Unitedit juhendanud soomlane Jani Sarajärvi (45) on tagasi Eestis. U21 koondise värske peatreener ja noortekoondiste juht näeb, et ka väike riik võib saavutada suurt, kui selleks muuta mõtteviisi.

• Lugu ilmus esialgselt aprillikuu Jalkas.

Sarajärvi on kogenud jalgpalli mitmes kastmes, sest peale Põhja-Euroopa on ta olnud osa ka Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika jalgpallikultuurist. Soomlane näeb jalgpalli kui pidevalt arenevat spordiala, kus arenguga kaasnevad võimalused. Kui osata neid näha ja enda hüvanguks toimima panna, siis saab edukas olla ka oma tugevusi teadlikult kasutav väikeriik. Sarajärvi arvab, et nii võiks minna ka Eestiga.

U21 koondise uus peatreener on seisukohal, et jalgpall hõlmab detaile, milles on Eestil, aga ka tipptasemel varu olla parem. Tema sõnul on võimalik innovaatiliselt lähenedes teha arenguhüpe. Selles on suureks abimeheks kõikvõimalikud andmed, millesse aga ei tasu uppuda, hoiatab Sarajärvi.

Tõenäoliselt on iga Eesti jalgpallisõber kuulnud meie pallurite või treenerite lauseid stiilis "peame säilitama kompaktsuse" või "mängime kaitsest lähtuvalt". Sarajärviga vesteldes üritame ka arutada, millist jalgpallifilosoofiat Eestis rakendada.

Jani, sa oled tagasi Eestis. Kas ainult tööasjus või mängis siin mingit rolli ka Eesti riigina?
Ma tulin esimest korda Eestisse pikemaks puhkuseks. See oli 2023. aasta sügisel, enne kui hakkasin juhendama Nõmme Unitedit. Käisin sõpradel külas, matkasin ja tutvusin Eesti lugudega. Mulle meeldib näiteks „Kalevipoeg“. Olin varem kuulnud, et oleme üsna sarnased. Resoneerin inimeste ja loodusega. Tegelikult ma elasin Eestis ka eelmisel aastal, mitte küll kogu aeg, aga enamiku aastast.

Seega jagasid end Eesti ja Soome vahel?
Rohkem olin siin, aga muidugi käisin aeg-ajalt ka Soomes perel külas. Lisaks käisin vahepeal Lissaboni ülikoolis, kus ma kaitsen sellel kevadel doktorikraadi.

Millest sa doktoritöö kirjutad?
Ma õpin jalgpallioskust. Doktorantuuris kasutan näitena peaga löömise oskust, seega olen õppinud peamiselt peaga löömise oskust, aga ka üldiselt kõiki jalgpallioskusi. Mis on oskus ja milline on selle olemus? Kuidas me saame oskuslikuks, mitte ainult jalgpallis, vaid ka elus? Lisaks on veel treenerioskused, mis on mulle väga olulised ja huvitavad.

Veebruari lõpus avalikustati, et sa oled uus U21 koondise peatreener, ning lisaks sellele sai sinust ka noortekoondiste juht. Kui põnevil sa oled selle üle?
Väga põnevil, mispärast ma sellest ka huvitusin ning selle vastu võtsin. Tunnen, et sellel töökohal saab olla mõjukas, et korda saata paljusid asju. Ma näen selles palju võimalusi, sest noortekoondiste juhi ametit varem ei olnud ja see on tõenäoliselt väga oluline amet alaliidus, et aidata koondistel liikuda kindlas suunas. Olen sellest ametist väga huvitatud, nagu ka U21-ametist, sest mulle meeldib töötada noorte mängijatega, kes on ambitsioonikad ning soovivad kaugele pürgida.

Kuidas see sulle sobib, et sa oled korraga nii U21 koondise peatreener kui ka noortekoondiste juht?
See sobib mulle hästi. Kui ma oleks leidnud, et ma ei suuda neid rolle omavahel jagada, siis ma poleks seda tööd vastu võtnud. Ma õpin endiselt Lissabonis ja see on väga suur ja nõudlik projekt, kuid samal ajal olin abiks Mali koondisele, kelle juures ma lõpetasin töötamise, kui ma siia tulin. Enne seda olin ka Filipiinide ja Gambia koondise juures, seega olen tuttav sellega, kuidas mitut suurt asja omavahel kombineerida.

Seega ma saan aru, et sind ei olnud vaja eriti palju veenda, et sa tuleks Eesti Jalgpalli Liitu tööle?
Ma usun, et Eestis on praegu huvitavad ajad. Meil on uus tehniline direktor (Mario Hansi – toim.), kellel on ideed, kuidas edasi areneda. Selle lainega on huvitav kaasas olla. Ma näen võimalusi, millega meil on võimalik oma tööd arendada, seepärast oli see ka huvitav tööpakkumine.

Sa oled ametipostil olnud umbes kuu aega. Kuidas sul seni läinud on ja mida sa teinud oled?
Seni on läinud hästi. Graafik on olnud väga tihe, aga see on normaalne. Aega on vaja targalt planeerida. Oleme valmistunud U21 koondise kogunemiseks, oleme skautinud mängijaid, loonud taustajõudude meeskonna ja kohtunud taustajõududega ühiselt, et aru saada, kuidas hakkame laagris omavahel koos töötama. Jäime ettevalmistusega natuke hiljaks, sest tulin alaliitu üsna hilja tööle. Teiseks olen tegelenud noortekoondiste tööga. Eile oli meil esimene kohtumine noormeeste koondiste treeneritega. Järgmisena tahame kohtuda neidudekoondiste treeneritega ja seejärel teha ühise kokkusaamise, sest tahaksime töötada koos kõikide koondistega. Seega selle protsessi planeerimine on olnud üks suur osa tööst.

Millest te nendel kohtumistel räägite?
Eile kohtusime kõikide võistkondade treeneritiimidega. Tahame, et kogu tiim oleks alguses olemas, ja hiljem jätkame peatreeneritega. Töötame selle nimel, et meie treeneristandard nõuaks kõrgetasemelist sooritust. Me ei hakka tööd tegema nii, et mina kujundan reeglid ja kõik peavad neid järgima. Muidugi mul on ideed, kuidas asju teha, aga loodan, et see hakkab rohkem olema peegeldav koostöö, ning mitte ainult treenerite, vaid ka klubidega.

Aleksandra Ševoldajeva on samuti väga oluline osa selles koostöös, sest ta on naiste A-koondise peatreener ja ka neidude järelkasvuvõistkondades tähtsal kohal. Seega üritame kaasata erinevaid huvipooli.

Hakkame töötama kolme sambaga, millest esimene on mäng. Tahame üles leida mõned jalgpallimängu võtmekohad, kus me saame tegelikult olla maailma parimad. See on väga suur eesmärk, aga ütlen sulle kohe, miks see on võimalik. Peame leidma võtmeolukorrad ning looma sarnased mänguprintsiibid ja ideed kõigis koondistes, et meil oleks kindel raamistik, millega töötada. Miks on võimalik, et me oleme mõnes mänguolukorras maailma parimad? Jalgpallimängus on elemente, mis pole veel täielikult välja arenenud ning arenevad pidevalt. Seega peame selles olema innovatiivsed.

Samal ajal teame, et me pole mõnes asjas eriti head – milles me tulevikus võiks head olla. Näiteks oleme väike riik, kes tihti kaitseb end suuremate koondiste vastu. Mõtlesime kaitsmisest nii, et peame madalas plokis liikuma kindlal viisil, kuid on midagi palju spetsiifilisemat, mis on jalgpallis väga oluline, täpsemalt karistusala kaitsmine. Kuidas tõrjuda vastase pääsemist karistusalasse ja kui nad sinna pääsevad – mida nad teevad niikuinii, sest see on jalgpalli olemus –, siis kuidas kaitseme kõige olulisemaid söödu- ja löögitsoone? Kuidas ennetame palle värava ees? Kuidas blokeerime lööke? Kuidas oleme meeskond, kellega mängides saab vastane olla karistusala lähedal, aga mitte selle sees? Või kui nad pääsevad karistusalasse, siis kuidas on neil väga raske väravat lüüa. See on asi, millega saame töötada, sest me pole selles superhead, isegi mitte Premium liigas.

Samal ajal on see teema, mis ei ole ka kõrgel tasemel veel väga arenenud. Kui vaadata isegi Premier League’i klubisid, siis seal on olukordi, kus kaitsjad ja väravavaht ei kata väravat ega blokeeri lööki eriti hästi. Otsime selliseid võtmekohti ja see võib olla üks neist.

Seega on meil võimalik olla maailma parim selles aspektis, või milleski muus?
Näiteks selles aspektis, aga ma usun, et on teisi aspekte ka. Näiteks standardolukorrad pole nii koondise kui klubi tasandil täielikult välja arenenud. Ma mõtlen siin kõiki standardolukordi. Me keskendume tihti nurgalöökidele ja karistuslöökidele, aga on ka audisissevisked ja karistuslöögid üle kogu väljaku, mitte ainult ründefaasis. Väravaesised lahtilöögid samuti.

Kui sa mainisid standardolukordi, siis mõtlesin kohe Arsenalile ja Aston Villale. Kas on mõni meeskond, mis inspireerib sind standardolukordade lahendamisel?
Arsenal on hea näide, aga on ka teisi meeskondi, kes on selles head olnud viimasel ajal. Arvan, et alguse pani sellele protsessile mitu-mitu aastat tagasi Midtjylland, kes oli väga hea standardolukordades. Siis sai kogu Taani kõrgliiga selles väga heaks ning kasutas seda kui relva. Siis laienes see teistesse liigadesse. Näiteks Portugalis, kus ma olen elanud, oli Porto väga hea standardolukordades. Ühel hooajal lõid nad peaaegu 50 protsenti väravatest standardolukordadest.

Kui rääkida U21 koondisest, siis suvel algab EM-valikturniir, kus kohtume Prantsusmaa, Šveitsi, Fääri saarte, Luksemburgi ja Islandiga.
See on hea alagrupp. Tahan näha suunda kõrgetasemelise soorituse ja konkurentsivõime poole. Kas võidame kõik mängud? Ma ei tea, aga kindlasti tahame võita kõik kohtumised ükshaaval. Tahame olla aina enam konkurentsivõimelised, et meie vastu oleks väga raske mängida. Olen väga positiivselt häälestatud, et mängijatega töötada. See ei ole lihtne, vaid üles-alla-teekond, aga ootan innuga, et saaks töötada mängijate ja taustajõududega.

U21 koondis pole üldiselt olnud eriti edukas koondis, aga nüüd on käes sinu ajastu ning mängijad on samuti uues vanuses. Mis sa arvad, millises seisus on meie U21 koondis hetkel?
Me võime vaadata ajalugu ja tulemusi ja võime aru saada, mis on U21 koondise staatus. Kui ma alustan meeskonnaga, siis näen pigem võimalusi. Peame võitma ja selle all saab mõelda erinevaid asju. Me peame defineerima võidu. Kõik tahavad võita, aga mida me mõtleme selle all? Šveitsile või Prantsusmaale tähendab võit tõenäoliselt suurturniiri võitu. Meile tähendab võit eelkõige seda, et me alistame iseend ja areneme inimesena.

Võitmine saab olla ka see, et me oleme ühes mängus väga head. Näiteks karistusala kaitsmine – me tahame võita selles olukorras. Põhimõtteliselt saab võidu teha väiksemateks tükkideks, nagu näiteks duellivõit või karistusala kaitsmise olukorra võit. Mida rohkem hakkame seda tegema, seda suurem võimalus on võita.

Mäng kestab 90 minutit. Üks eesmärk on edukalt karistusala kaitsta. Kuidas mõõta selle edukust? Millised numbrid ütlevad, kas karistusala kaitsmine õnnestus?
Tegelikult oleme peaaegu jõudnud koondisetöö kolmanda samba juurde, mis on protsessi ja soorituse analüüs. Teine sammas on oskuslik juhendamine ja esinduslik treening, ehk et me treeniks nii, et hea treening kandub üle mängudesse.

Elavat nähtust saab analüüsida erinevatel viisidel. Tihtipeale analüüsime jalgpalli, mis on elav ja keeruline nähtus, reduktsionismist lähtuvalt, ja see ei sobi väga hästi jalgpalli keerukusega. Me mõõdame jalgpalli viisil, mis ei ole tegelikult alati sobiv viis seda teha. Me tahame koondises end tulevikus analüüsida komplekssete meetoditega, aga me ei ole veel selleks valmis, sest see võtab kaua aega. Meil võivad olla väga tavalised soorituse mõõdikud, näiteks kui palju me blokeerime lööke ja kui palju laseme vastasel meie karistusalasse murda, aga see ei anna sageli edasi tervikpilti. Kui ühes mängus blokeerisime viis lööki ja järgmises mängus kaheksa lööki, siis mida see tähendab? Me vajame selleks rohkem konteksti ja tulevikus loodetavasti on meil seda konteksti rohkem tänu komplekssetele meetoditele.

Praegu tegeleme palju kvalitatiivse analüüsiga. Võtame näiteks kõik madalas plokis kaitsmise olukorrad ja hakkame neid analüüsima video põhjal. Kui vastane murrab karistusalasse, saame analüüsida, kui hästi me seda kasti kaitseme. Kas me teeme seda hästi või mitte? Sellest analüüsist saame tekitada numbrid, kui tahame. Komplekssemate meetoditega saaksime tulevikus mõõta, kui hästi me kontrollime kindlaid ruume. Kuna meil neid andmeid veel ei ole, siis me praegu seda teha ei saa. Aga see võib olla tulevik.

Kui sa rääkisid innovatsioonist, siis kas andmepõhine soorituse hindamine on miski, mida saaks Eesti jalgpallis parandada?
Mul on selle koha pealt kahetised tunded. Ühelt poolt saan aru andmete väärtusest ja peaksime neid koguma viisil, mis meid aitab. See, kuidas seda praegu teeme, ei aita meid alati. Peame liikuma komplekssema analüüsi suunas. Seega jah, seda saab parandada, aga seda tuleks parandada viisil, mis ei orjastaks meid. Andmed võivad meid orjastada, seega tuleb seda teha väga targal moel. Kui see ei ole alati võimalik, siis peame olema ettevaatlikud – kas üldse hakkame midagi koguma. Vahepeal on parem mitte alustada, sest see mõjutab meie meelt.

Kuidas kontrollida protsessi, mille põhjal otsustad, millised numbrid on olulised ja millised teisejärgulised?
See on väga hea küsimus. Vahepeal on väga keeruline aru saada, mis aitab ja mis mitte. Peamine printsiip võiks olla, et mida need numbrid ütlevad mulle mängu kohta. Kas need numbrid aitavad mul mängust aru saada või mitte? Kui vastus on ei, siis ma pole nendest väga huvitatud. Kui vastus on võibolla, siis saan mõelda, kas saame seda numbrit kuidagi parandada. Näiteks karistusala kaitsmise puhul saame Wyscoutist ja teistest sarnastest keskkondadest vaadata, mitu korda jõuti meie karistusalasse või mitu lööki blokeerisime. Tulevikus saame võibolla analüüsida seda kontekstiga.

Ma eeldan sinu jutu järgi, et meil on võimalik teha palju asju, et me saaks olla rahvuskoondistes innovaatilised?
Jah. Eesti on innovaatiline riik väga mitmel moel. Väga inspireeriv on see, mis on juhtunud viimase 30 aastaga. Selles, milline see oli toona ja milline on praegu, on väga suur erinevus ning see ongi osaliselt innovatsiooni pärast nii. Bolt ja paljud muud asjad on siit tulnud. Miks me ei võiks siis jalgpallis olla innovaatilised? Me mõtleme tihti, et oleme väikesed ja meid on vähe, aga oleme nii jalgpallis kui teistel spordialadel näinud, et alati ei pea olema miljon, kümme miljonit või sada miljonit inimest, et olla hea. Uruguay – 3,4 miljonit inimest ja nad on olnud head.

Ma olen olnud sellistes väga väikestes meeskondades. Näiteks VPS oli 2016. ja 2017. aastal väga innovaatiline meeskond ning meil läks väga hästi. Alistasime Euroopa liiga eelringis Ljubljana Olimpija ning ühes mängus võitsime ka Brøndbyt, kuid teise kaotasime. Meil olid Eesti mängijad Marko Meerits ja Markus Jürgenson ja tegime huvitavaid asju. Olime väikesed, väga väikesed. Seega see on võimalik.

Mulle on jäänud mulje, et me mõtleme endast Eestis liiga halvasti. Nagu mainisid, on Soomes tehtud palju mõtteviisi muutes. Mida tuleb selleks teha, et me oma mõtteviisi muudaks?
See on väga suur ja keeruline küsimus. Inimene kipub jääma kinni talle tuttavasse mõtteviisi, sest see on mugav. Mõtteviisi muuta pole lihtne ja indiviidi piiravad erinevad aspektid, näiteks kultuur. Kui olin nooremana Soomes, siis öeldi tihti, et meie mängijad pole piisavalt head. Treenerid ütlesid, et mängijad pole head, nad ei suuda teha seda ja teist. Kui sa kuuled seda juttu igalt poolt, siis see hakkab sind mõjutama. Sa hakkad mõtlema, et äkki ma tõesti polegi hea.

Samas hakkad ka mõtlema: miks? Oli arusaam, et Soomes pole häid mängijaid, aga ühel hetkel hakati selles levinud arusaamas kahtlema ning inimesed mõtlesid, et äkki me siiski pole nii kehvad ja saame midagi muuta. Muidugi meil oli näiteid heade mängijate kohta, nagu Jari Litmanen ja teised, kes jõudsid kaugele ja aitasid seda mõtteviisi muuta. Suurem muutus peab aga tulema treeneri mõtteviisist, tegelikult kõigi teiste mõtteviisist peale mängijate. Kui treener mõtleb, et me pole head, siis peegeldame seda mõtet ka mängijatele.

Kui oled noortekoondiste juht, siis kas saab öelda, et näitad kogu kollektiivile teed, kuidas mõtteviisi muuta?
Olen veidi ettevaatlik selle väljaütlemisel, sest kõik peavad seda siiski koos tegema. Huvitav näide on Soome saalijalgpallikoondis, mis 15 aastat tagasi ei olnud eriti hea. Olid mõned inimesed, kes armastasid südamest saalijalgpalli. Nad hakkasid spordiala arendama isegi ilma rahata ja lõpuks nad said veidi alaliidult abi. 2022. aastal oli Soome saalikoondis EMil ning pääses alagrupist edasi, kaotades ainult Portugalile, kes oli toona maailmameister. Aga see juhtus, kui rühm inimesi sai kokku ja hakkas ühiselt töötama. Soome saalikoondisel ei olnud liidrit, neil oli hea treener, kes tuli ja aitas. VPSis olime ühtsed ja töötasime koos. Peame leidma ühise viisi ja selles saan ma aidata. Me ei saa teha nii, et igaüks ajab oma asja. Selles saan ma tõenäoliselt aidata koos Mario Hansi ja Aleksandra Ševoldajevaga.

Kui olid Nõmme Unitedi peatreener, siis mulle jäi mulje, et üritasid mängida palli valdavat jalgpalli. Kas usud, et sellist jalgpalli on võimalik mängida ka Eesti-suguse väikeriigi koondises, kui me mängime näiteks Prantsusmaaga?
See on väga huvitav teema ja inimestel on erinev arvamus, nagu jalgpallis ikka. Kogemuste põhjal võin öelda, et kui ehitada mängu üles väga hästi ka tugevate meeskondade vastu, siis see ei tähenda, et domineerid kogu mängu ja lood võimalusi, sest jalgpall on väikese skooriga spordiala.

Jalgpall ei ole nagu saalijalgpall või jäähoki, kus jõuad pidevalt värava ette. Võimalik on muuta või mõjutada kohtumise dünaamikat. Kui ma olin Gambias ja mängisime Maliga ning pidime neid võitma, siis meil olid mängijad üksteisele lähemal, et saaksime rohkem palli vallata. Kui mängida pikki palle ja vastane mängib samuti sirgjooneliselt, siis muutub mäng vertikaalseks ja mängijad ei suuda enam kompaktsust hoida. Teame andmete põhjal, et tavaliselt on nii-öelda suur ja avatud mäng parem kvaliteetsemale meeskonnale. Kui sa ei ole kaootilises jalgpallis eriti hea, siis lühemate distantsidega mängides ja palli hoides muutub mäng väiksemaks ja stabiilsemaks. See ei ole ainuke tee eduni, aga see võib viia parema mängukontrollini.

Me räägime tihti, et lühikesed söödud on risk, mis on tõsi, kui sa kaotad palli. Aga kui olete üksteisele lähemal, siis on lihtsam palliga surve alt vabaneda. Lisaks: kui eksid, siis eksimus ei pruugi olla nii suur, sest teised on lähedal, et aidata. Kui mängid pikemaid palle ja kaotame palli, siis distants meie väravani on pikem, aga ka ruumid on suuremad. Kui vastane on hea, nagu näiteks Prantsusmaa, siis ta suudab palliga nendes suurtes ruumides triblada ja sööta. Seega see võib samuti olla risk. Raske on öelda, mis on risk ja mis mitte. Tegelikult mulle eriti ei meeldi sellest rääkida, sest me ei saa seda mõõta. Me lihtsalt kasutame seda abstraktse sõnana.

Kui räägime U21 meeskonnast, siis mis on su ambitsioon selle võistkonnaga?
Ma tahaks näha, et hakkame koondisena kasvama. Muidugi on see teistsugune keskkond. Me ei ole kogu aeg koos, aga ma tahaks näha, et kõik tulevad avatud ja hea südamega koondisesse ning me joondume ühiselt samas suunas. Et meil oleks laeval head, mitte halvad inimesed. Siis loodan veel, et suudame parandada oma mängupilti, ja see peab juhtuma järjest, mäng mängu haaval. Samuti tahan näha, et kaheaastase valiksarja jooksul mängijad arenevad ja et meie koondis saab seda mõjutada. Tahame aidata oma mängijatel areneda, et nad mängiks paremates klubides.

Kui palju räägid meestekoondise peatreeneri Jürgen Henniga noortekoondiste ja U21 koondise teemadel?
Teeme tööd samas toas, seega oleme tihti teineteise lähedal ja loomulikult räägime asjadest. Meile on hea näide see, kuidas A-koondis on Jürgeni käe all mängides kaitses tegutsenud. Tahame sellest saada inspiratsiooni ja mängida sarnaselt. Leiame oma töös sarnaseid ideid ja kui mängijad lähevad meilt A-koondisesse, siis nad teevad seda ühiselt pinnaselt. Kõik ei saa olla sama, aga paljud asjad saavad ja Jürgeni ideed on inspireerivad. Kuulan väga hoolikalt, mida nad teevad ja milliseid mõtteid jagab Jürgen noortekoondistele.

Veidi filosoofiline küsimus. Milline jalgpall sobib kõige paremini Eestile kui väikesele riigile?
Meil oli sama arutelu Soomes ja me endiselt mõtleme, milline viis oleks parim. Mina arvan, et ei ole üht kindlat viisi, kuidas väike riik võiks mängida. On näiteid, kus väiksed riigid mängivad sirgjooneliselt, väga agressiivselt, survestavad kõrgelt ning teevad seda hästi. Samas on ka meeskondi, kes mängivad teisiti, aga samuti hästi. Ma arvan, et tuleb leida võtmekohad. Mõnes elemendis tuleb olla väga hea. Samuti peame olema meelestatud, et meid on väga keeruline alistada. Mis iganes tee me valime, me peame selles olema väga head. Ei ole võimalik, et oleme kõiges head. Kui leiame üles võtmekohad, kus olla

***

CV
Sündinud: 09.09.1979
Vanus: 45
Kodakondsus: Soome
Klubid mängijana: VPS, AC Allianssi, FF Jaro, TPS (kõik Soome), IFK Norrköping (Rootsi)
Soome A-koondis: 1/0
Töökohad abitreenerina: FC YPA, VPS, HJK (kõik Soome), Independiente del Valle (Ecuador), Gambia A-koondis, Filipiinide A-koondis, Mali A-koondis
Töökohad peatreenerina: Sievi FS (Soome saalijalgpalli kõrgliiga), Nõmme United, Eesti U21 koondis
Haridus: Haaga-Helia ülikool, Jyväskylä ülikool, Lissaboni ülikool