Euroopa klubijalgpall on intensiivsem kui kunagi varem. Mingis mõttes pole imestada, et Inglismaa või Belgia staaridel on toss väljas ning Premier League'i tipud mängivad võrdselt (või isegi kehvemini) meestega näiteks Sloveenia liigadest. Pärast pingelist liigahooaega (mõne puhul ka Meistrite liiga) tuleb end veel poole suveni koondise eest vintsutada. Õige taastumine on jalgpallis ja üldse spordis pea sama oluline kui treening ise ning piisav puhkus võib mängida ka tiitlite jagamises olulist rolli. Vähemalt lähiajalugu ja viimased suurturniirid näitavad, et võidukarikas kipub minema lisapuhkepäeva(de)ga koondistele.

Poolteist aastat tagasi võitis Lionel Messi ainsa karika (peale Premium Liiga oma muidugi), mis tema auhinnakapis puudu oli. Paljude jaoks "läbi aegade" parimas finaalis alistati Prantsusmaa pärast 3:3 lõpenud normaal- ja lisaaega alles penaltitega. Prantsusmaa oma suuremate staaridega oli kohtumise eel tegelikult favoriit ja paljusid üllatas see, et prantslased ei saanud kuni (peaaegu) saatuslikku normaalaja viimast kümmet minutit end üldse käima. Argentina valdas palli ja lõi võimalusi, prantslased lihtsalt jooksid ja sedagi pigem kesiselt. Tuletame meelde, et prantslaste peatreener Didier Deschamps oli esimesest poolajast suisa nii šokeeritud, et enne pausile minekut (41. minutil) vahetas ta välja Olivier Giroud' ja Ousmane Dembele, kes lihtsalt ei suutnud argentiinlaste tempos püsida. Argentinale tuli kolmas MM-tiitel küll seisuliselt ja emotsionaalselt üliraskelt, ent parema realiseerimise korral (tervitused Lautaro Martinezile!) pidanuks see mäng juba ka lisaajal ammu lõppema.

Ent milles oli siiski asi? Kas Argentina peatreener Lionel Scaloni oma tugevate abimeeste Roberto Ayala, Walter Saumeli ja Pablo Aimariga lihtsalt ongi geeniuste punt, et oluliselt tugevama koosseisuga Prantsusmaa mänguliselt täiesti üle trumbati (näiteks pealelöögid 20:10, millest väravale 10:5) või aitas neid äkki lisapuhkepäev(ad)?

Nii Argentina kaheksandik-, veerand- kui ka poolfinaalid vastavalt Austraalia, Hollandi ja Horvaatiaga peeti päev varem Prantsusmaa omadest (Poola, Inglismaa, Maroko), mis tähendas, et 18. detsembril peetud finaali eel oli argentiinlastel neli ja prantslastel kolm täispikka puhkepäeva. Juhus? Võib-olla. Ent kui suurturniire mööda veelgi tahapoole minna, näeme sarnast pilti.

Võtame näiteks EURO2020, mis küll koroonapandeemia tõttu mängiti aasta hiljem. Kui me võrdleme kahe finalisti Itaalia ja Inglismaa turniiri kulgu, olid itaallaste veerand- ja poolfinaalid päev varem. Finaali eel sai Itaalia seega neli ja Inglismaa kolm täispikka puhkepäeva. Ka selles kohtumises oli pärast itaallasi šokeerinud Luke Shaw kiiret avaväravat Itaalia oluliselt domineerivam. Palli vallati üle 60% ajast, sööte lükati peaaegu poole rohkem (836:436), peale prooviti oluliselt enam (20:6, neist raami 6:1). Taas oli vaja penalteid, aga pikema taastumisajaga Itaalia jäi peale.

Kolm aastat varem tuli Prantsusmaa teist korda maailmameistriks alistades finaalis 4:2 Horvaatia, kes mängis igas play-off'i ringis ühe päeva hiljem, mis jättis neile poolfinaali järel ühe puhkepäeva vähem. Tõsi, selle turniiri puhul peab lisamärkusena meelde tuletama, et Horvaatia tegi ka kõik võimaliku, et otsustavaks mänguks võimalikult süsi olla. Kaheksandikfinaalis Taani ja veerandfinaalis Venemaa vastu läks edasipääsuks vaja penaltiseeriat, poolfinaalis Inglismaa vastu lisaaega. Mingis mõttes on isegi väikest sorti ime, et Horvaatia valdas selles mängus palli rohkem (61-39) ja proovis enam ka peale virutada (15:8), ent pehmed jalad olid sihiku paigast viinud, sest väravaraamidesse saadi vaid kolm.

EURO2016 pääses Portugal alagrupist edasi kolme viigiga. Ülaltoodud muster joonistus välja ka seekord, ent väikeste erisustega. Nimelt oli finaali eel Portugalil kolm ja Prantsusmaal kaks täispikka puhkepäeva lisaks. Kalender erines olulisel määral ka veerand- ja poolfinaalide vahel. Portugal sai kaheksa parema hulgas Poola alistamise järel koguni viis täispikka puhkepäeva ning oma turniiri kindlaimas kohtumises võeti nelja parema hulgas Wales'i vastu selge 2:0 võit. Prantsusmaa murdis paljude neutraalsete vutivaatlejate südamed Islandi 5:2 alistamisega, ent sai poolfinaali eel Saksamaaga (võideti 2:0) taastuda vaid kolm päeva.

Jällegi võib see kõik olla juhuslik, aga vaatame siiski edasi (loe: tagasi).

2014. aasta maailmameistrivõistlustel jõudis Lionel Messi oma esimesele MM-tiitlile väga lähedale. Võrdses finaalis Saksamaaga jäädi 0:1 alla alles lisaajal. Ent äkki olid argentiinlased lihtsalt väsinumad? Finaliste võrreldes olid Argentina play-off'i kohtumised päev hiljem, mis jättis neile finaali eel kolm täispikka puhkepäeva sakslaste nelja vastu. Kaks aastat varem, mil turniirist võttis osa vaid 16 tiimi ja alagruppide järel mängiti kohe veerandfinaale, puhkas Hispaania teise finalisti Itaaliaga võrreldes ühe täispika päeva rohkem. Kusjuures tookord oli puhkepäevade arv väiksem ning kahe taastumispäeva pealt tulnud Itaalia sai Hispaanialt 0:4 kolaka. Sama turniiri alagrupi avakohtumises oli lepitud 1:1 viiki.

Ajaratast tagasi kerides murrab mustri see sama Hispaania, kelle kuldsel generatsioonil polnud 2008. aasta EM-i või 2010. aasta MM-i võites puhkepäevade osas vahet, aga olgem ausad, tegemist oli ka tiimiga, kes suutis puhata palli vallates ajal, mil vastased nahkkera järel jooksid. Sügavamale ajalukku kaevudes muster laguneb ja finaliste võrreldes jääb kord peale rohkem puhanu, kord teine. Ent ka jalgpall ja seda toetav teadus varustusest meditsiinini on hoopis teisel tasemel. Neile, kes rehmavad "mis see maailm ikka nii väga muutunud on", tuletame meelde, et kui 2006. aastal Itaalia maailmameistriks tuli (kusjuures võrreldes teise finalistiga ühe lisapuhkepäevaga) polnud maailma täielikult muutunud iPhone välja tulnud ja sellele järgnenud nutitelefonide ajastu veel alanud.

Alati jääb võimalus, et ka see on pelgalt juhus, et kuus suurturniiri järjest on rohkem puhanud tiim finaali võitnud, ent kui see siiski mängib mingit faktorit, vaatame otsa käimasoleva EM-i play-off’i tabelile. Laupäeval alustavad kaheksandikfinaalidega Šveits-Itaalia ja Saksamaa-Taani. Kuigi Itaalia polnud alagrupis kuigi veenev ja kohtumises hispaanlastega oli tükk tegu, et oma väljakupooleltki ära saada, nimetame teda koos Saksamaaga siiski nende paaride favoriitideks. Ka mööda edasist kujutletavat play-off’i puud ronides lähtub siinkirjutaja vaid "suurema" edasipääsust ning ei pretendeeri ühelegi ennustusele.

Eeldusel, et Itaalia ja Saksamaa edenevad kaheksa parema hulka, ootavad neid eest vastavalt Inglismaa ja Hispaania, kellel on taastumiseks üks päev vähem: Itaalial ja Saksamaal kuus, Inglismaal ja Hispaanial viis. Veerandfinaalid mängitakse 5. ja 6. juulil ning poolfinaalid 9. ja 10. juulil, mis tähendab, et kaheksa parema hulgast edenedes on meeskondadel võrdselt puhkepäevi, ent finaali eel alumisest tabeliotsast tuleval koondisel ("suuruse" järgi eeldatavalt Holland, Inglismaa, Itaalia, aga mängupildi järgi miks mitte Austria) vaid kolm täispikka puhkepäeva ülemisest tabelipoolest tuleva koondise (Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa, Portugal) nelja vastu.

Lühikokkuvõttes täiendaks Gary Lineker kunagi öeldut: "jalgpall on lihtne mäng: 22 meest ajavad palli taga ja lõpuks rohkem puhanud sakslased võidavad". Ent ka see on ammu teada tõde, et mustrid pole igavesed. Mustrid on murdmiseks.