Teist aastat järjest mängivad ühele maailma ihaldatuimale tiitlile Hispaania ja Inglismaa. Kuidas nii? Meeldetuletus: eksisteerib ka naiste jalgpall.

On olnud põnev jälgida, kuidas meessportlased muutuvad aina teadlikumaks naiste saavutustest. Vast olete näinud vähemalt ühte videot või kuulnud lugu, kuidas sportlane parandab ajakirjanikku, kelle küsimus puudutab mingit ajaloolist saavutust, millega justkui mitte keegi varem pole hakkama saanud. "Sa mõtled meeste arvestuses?!" on sportlased täpsustanud ning pannud ajakirjanikke veidi kohmetusse olukorda.

Viimase kirgi kütnud intervjuu andis Inglismaa meeste (!) koondise kapten Harry Kane. "Fakt on see, et me pole riigina võitnud mitte midagi väga-väga pikka aega," kõlas üks osa hinnatud jalgpalluri vastusest. Pead tõstis torm, sest kuigi mullu toimunud naiste MM-il jäi Inglismaa hõbedale, siis omakorda aasta enne seda toimunud EM-il tõstis kapten Leah Williamson võitjakarika uhkelt taeva poole, märkimaks koondise aegade esimest triumfi. Harry, aga kuidas siis Inglismaa pole mitte midagi võitnud?

Ma saan tegelikult väga hästi aru, mida ta mõtles ja mida mitte. Vaevalt on Kane egotsentriline naistepõlgur, kellel pole aimugi, kes on Lucy Bronze, Georgia Stanway või Beth Mead. Ma ei usu ka, et ta läks vihast ja kadedusest lillaks, kui Inglismaa 2022. aasta suvel Wembleyl Euroopa parimaks krooniti ning keeldub seda verstaposti nüüd tunnistamast. Või veel! Ta jagas sotsiaalmeedias toona korduvalt, kuidas elab koondisele uhkelt kaasa ning loodab väga - koos terve riigiga - et võit tuleb koju.

View this post on Instagram

A post shared by England football team (@england)

Niisiis, kui Kane rääkis, et koondis pole millegi suurega saanud hakkama väga pikka aega, mõtles ta ilmselgelt meeste koondise saavutusi. Sest nemad pole EM-i kordagi võitnud ning MM-il saatis neid edu kord - 1966. aastal. Jah, ta ei toonitanud eraldi, et jutt on meeste koondisest, aga miks ta pidigi? Terve maailm räägib, kuidas on EM ja naiste EM, MM ja naiste MM, Meistrite liiga ja naiste Meistrite liiga. Kui pole mingit lisa küljes, tähendab, et jutt on meeste mängust. Eriti veel, kui käimas on meeste EM ning intervjuu peetakse selle raames.

Ma ei hakka siin rääkima, kas selline automaatne süsteem on tervislik, aus või õige. See on miski, mille UEFA ja FIFA ise on massidesse viinud ning mida on raske tagasi võtta. On tekkinud harjumus, on tekkinud too automaatne süsteem. Ja mida üldse ette võttagi? Trükkida iga turniiri ette "Men's" ja loota, et sellest võetakse kinni? Olen skeptiline, samas avatud tulevikus oma sõnu sööma.

"Mässajad" võivad kerkida kuningateks

See, et Suurbritannia tennisist Andy Murray parandas (2017. aasta suvel) ajakirjanikku, kes väitis, et Sam Querrey on esimene USA mängija, kes on pärast 2009. aastat suure slämmi poolfinaali jõudnud, läks heas mõttes massidesse. Murray ei teinud midagi erilist: ta ei demonstreerinud oma meeletuid teadmisi tuumafüüsikast, vaid lihtsalt oli arvestav ning austav oma kaassportlaste (näiteks Serena ja Venus Williamsi) ja nende saavutuste suhtes. Kui ta poleks ajakirjaniku küsimust täpsustanud, poleks vast juhtunud mitte midagi - sest jällegi, reaalsuses saavad kõik aru, milles teema oli. 

Murray valis tee, mida paljud meessportlased ei märka või oska valida. Jällegi, seda ei saa neile mingis mõttes pahaks panna, sest väga vähesed teavad selle olemasolust. Ka ei tee ajakirjandus asja lihtsamaks, sest nemadki - spetsialistid reas - kipuvad sagedasti ringi käima silmaklappidega ja söötma ette mõneti eksitavat infot. Natuke on süüdi vist enam-vähem kõik, aga kindlasti mitte Andy Murray.

Chloe Kelly. England's hero 💥 pic.twitter.com/U3NAe90igg — B/R Football (@brfootball) July 31, 2022

Kaasust Inglismaa meeste koondise ümber raskendab aga tõsiasi, et see "teine tee" näib olevat shortcut. Hästi, ma ei ole sellisel tasemel jalgpalli eales mänginud ning seega pole mul õrna aimugi, milline vaimne nivoo on tippkoondisega suurturniiril osalemiseks vajalik. Küll aga tundub vähemasti distantsilt ebaterve suruda, kuidas koondis pole praktiliselt mitte mõhkugi võitnud, ning panna sellega endale jõhkrat võidusurvet peale. Just nagu toonitada iseendale, et sa oled muidu olnud meeletu läbikukkuja, aga mine tea, võib-olla seekord joppab?! Kuidas selline läbi negatiivsuse kannustamine päriselt motiveerima peaks?

Äkki Inglismaa meeste koondis ei mõista, et on see teine viis ka - lähtuda õnnestumisest, mis peaks olema päris värskelt meeles. Inglismaa naiste koondis on valitsev Euroopa meister, kes alistas lisaajale läinud finaalmatšis Saksamaa 2:1. Mäletan hästi, kuidas Chloe Kelly 110. minutil võiduvärava lõi, rebis särgi seljast ning tähistas nii, nagu homset ei oleks. Nad tegid selle ära: tõid jalgpalli koju! Võtke siis see õnnestumine enesega kaasa ja tehke järele?! Või siis halage edasi, et midagi pole saadud ...

Aasta eest oli Hispaania ja Inglismaa MM-mõõduvõtus parem neist esimene, kes sai 1:0 võidu kaptenist vasakkaitsja Olga Carmona väravast. 2022. aastal kukutas hiljem võitjaks kroonitud Inglismaa hispaanlannad veerandfinaalis. Ühele õnnestumisele tuleb igal juhul lisa. Küsimus, kas ja kuidas seda käsitletakse.