Albaania kotkas korraldas valitsevale Euroopa meistrile Itaaliale külma duši, aga seejärel näitasid itaallased Dortmundis vastastele, fännidele ja eeskätt ilmselt iseendale, miks tegemist on jätkuvalt Euroopa suurvõimuga.

23 sekundit! Täpselt nii kaua läks Nedim Bajramil aega, et tõusta EM-ide ajaloo kiireimaks väravalööjaks. Terav löök eesmisesse ristnurka ei jätnud Gianluigi Donnarummale võimalust ja Albaania pidu näis täiuslik. 1:0 ja šokk õhus?

Albaanlaste õnnetuseks on Itaalia siiski valitsev meister ja end nii kergelt jalust lüüa ei lasknud. Juba 11. minutil kõksas Alessandro Bastoni peaga 1:1 ja kõigest viis minutit hiljem põrutas Nicolo Barella posti kõrvale - 2:1. Nüüd oli omakorda šokis Albaania ja seda avapoolaja lõpuni. Kahel korral päästis nad Thomas Strakosha, suunates Davide Frattesi kavala tõste posti ja sättides end ette Gianluca Scamacca lähilöögile. Poolaja lõpu eel suunas karistusalasse tormanud Lorenzo Pellegrini veel Federico Chiesa tsenderduse healt positsioonilt üle.

Teise poolaja alustuseks teenisid albaanlased lubavast kohast karistuslöögi, aga see põrutati müüri. Edasi läks nii nagu avapoolajal ehk Itaalia keerutas ja otsis ega andnud albaanlastele rünnakušanssigi. Kui Mario Mitaj oma karistusalas liialt trikitama hakkas ja palli kaotas, tulistas Chiesa kohe karistusala tagant. Napilt mööda.

Pikalt näis staadion elavat - vastavalt kantavatele värvidele - lootuses või hirmus, et Itaalia lööb kolmanda. Pidevast pallivaldamisest hoolimata ei löönud, ja see andis ka Albaaniale rünnakujulguse tagasi, aga õnnestumisi nappis. Oma suur võimalus saadi 90. minutil, kui vahetusest sekkunud Rey Manaj pääses Donnarummaga silmitsi, aga Itaalia väravavaht suutis löögile puusa ette jätta. Peast haarati ja jalgu trambiti nii VIP-loožides kui ka treeneripingil ... Tiitlikaitsja Itaalia alustas raske, ent siiski igati teenitud 2:1 võiduga.

Pidu kestis tunde ... ja siis vaid 23 sekundit

Albaania jaoks on EM-finaalturniir midagi märksa erilisemat kui tiitlikaitsjale Itaaliale. Kõlab totakalt? Kuid itaallastele on EM-il käik kohustus, mitte privileeg. Kui oled kuuest viimasest turniirist kolmel finaalis mänginud ja kolme aasta eest võitsid, siis ainuüksi esimese alagrupimängu toimumine verd vemmeldama ei pane.

Teist korda EM-ile jõudnud albaanlastega on teistmoodi. Westfalenstadioni kuulus "Gelbe wand" ehk "Kollane sein" meenutas seekord küll segasumma suvilat, sest sinna sai pileti osta igaüks ja itaallaste nurgake sulas sellesse ära. Teine ja väiksem otsatribüün oli see-eest pea täielikult punamust ning kahe peaga must kotkas sirutas laialt tiibu ka Dortmundi linnapildi ja staadioniümbruse kohal.

Kui Bajrami juba 23. sekundil Albaania juhtima viis, ei osatud ilmselt aimata, et see jääbki nende jaoks mängu haripunktiks. Itaalia võttis juhtunut vajaliku äratusena ja vääris võitu lõpuks igati. Edasise turniiri osas tuleb tegeleda eeskätt löögisihiku kalibreerimisega, aga see pole kindlasti ületamatu probleem.

Kes Itaaliat alahindas, oli rumal

Võrreldes kolme aasta taguse võiduka koosseisuga on Itaalia rivistus kõvasti muutunud, ka peatreener on uus. Albaania ei ole ehk kõrgeim mõõdupuu, mille järgi itaallaste headust hinnata, aga viis, kuidas kiire ehmatuse järel mäng enda kontrolli alla võeti, oli siiski muljetavaldav.

Ent samas - kas saabki seda ebaloogiliseks pidada? Ehkki kõik kolm Meistrite liigas alagrupist edasi jõudnud Itaalia klubi kaheksandikfinaali ka jäid, oli neid Euroopa liigas kaheksa hulgas kolm, poolfinaalis kaks ja võitjate seas üks. Konverentsiliigas hoidis lippu kõrgel vaid Fiorentina, kuid seda lõpuni välja, nii et paremat eurotulemust polnud tänavu kokkuvõttes letti lüüa ühelgi riigil. Milleks siis imestada, et keskmine tase on ka koondisel kõrge, isegi kui suuri staare napib?

Üks neid siiski leidus. Kolm aastat tagasi itaallaste üheks väljapaistvamaks mängijaks kerkinud Federico Chiesa pärjati õigustatult mängu parima tiitliga, sest suurem osa itaallaste silmapaistvatest rünnakutest tuli just tema kaudu. Selge liidri esilekerkimine võib edasise turniiri vaatenurgast olla itaallaste jaoks väga tähtis.

Omasid tuleb hoida, isegi kui nad on natuke lollid

Tiksusid normaalaja viimased sekundid, kui väljaku nurgast startis ristiretkele mees rohelises jopes. Turvamehed olid spurtija peatamisel ootamatult aeglased, nii sai ta pikalt mängijate vahel keerutada, ühe kollase vesti kandja murule pikali petta ja rahvale nalja pakkuda. Kui mees lõpuks libises ja kinni püüti, olid kohe jaol kaks Albaania mängijat, kes palusid turvatöötajaid, et nad Albaania lippu kandnud jooksjat liiga toorelt ei kohtleks. Omamoodi solidaarsus seegi.

Protokoll:

Itaalia - Albaania 2:1 (2:1)
11. Alessandro Bastoni, 16. Nicolo Barella - 1. Nedim Bajrami

Hoiatused: 21. Lorenzo Pellegrini, 51. Riccardo Calafiori - 52. Armando Broja, 75. Arber Hoxha
Peakohtunik: Felix Zwayer (Saksamaa)

Itaalia: Donnarumma, Dimarco (82. Darmian), Calafiori, Bastoni, Di Lorenzo, Barella (90+2. Folorunsho), Jorginho, Pellegrini (77. Cristante), Chiesa (77. Cambiaso), Frattesi, Scamacca (82. Retegui).
Varus: Vicario, Meret, Buongiorno, Gatti, Raspadori, Darmian, Bellanova, Cristante, Mancini, Retegui, Zaccagni, Fagioli, El Shaarawy, Cambiaso, Folorunsho.

Albaania: Strakosha, Mitaj, Ajeti, Djimsiti, Hysaj, Bajrami (87. Muci), Ramadani, Asllani, Seferi (68. Lacj), Broja (76. Manaj), Asani (68. Hoxha).
Varus: E. Berisha, Kastrati, Balliu, Manaj, Gjasula, Mihaj, Laci, M. Berisha, Muci, Ismajli, Daku, Abrashi, Kumbulla, Aliji, Hoxha.