Viimsi JK tegevjuht, pikka aega Eesti rekordinternatsionaali tiitlit enda käes hoidnud Martin Reim ümmargust juttu ei armasta. Eesti jalgpalli juhtimise ja Aivar Pohlaku tööstiili kohta on tal öelda paljutki ning see oli ka põhjus, miks ta Eesti Jalgpalli liidu presidendiks kandideeriva Ragnar Klavani kõrval seisab.

Reim on Klavani tiimi üks nimekamaid seni avalikustatud liikmeid. Mängijana Eesti koondist 157 korda esindanud Reim - sellest on läbi aegade üks mäng enam kirjas vaid Konstantin Vassiljevil - jõudis aastail 2016-19 olla ka Eesti koondise peatreeneri ametis, ent viimastel aastatel on ta keskendunud Viimsi klubi vedamisele.

Klavani pressiürituselt peetud lühikeses tutvustuskõnes sõnas Reim, et kõige südamelähedasem oleks tema jaoks juhatuse liikmena noortetöö ja treenerite tasand. "Treeneri kui töökoha väärtustamine on meie jalgpalli üks alustalasid, mis tuleb kiiresti saada korda ja paika. Mitte ainult EJL-i sees, vaid terves ühiskonnas," märkis Reim. "Iga klubi põhiline vara on treener, tema väärtused ja tööeetika. Ma ei räägigi ainult raha poolest, vaid ka treenerite kaitsest." 

Reimi hinnangul peab alaliit olema ülalmainitud küsimustes eestvedaja ka riigi tasandil, kui keegi seda ei tee. Soccernet.ee-ga vesteldes väljendas ta mitmeid seisukohti vägagi otsekoheselt.

***

Martin, kui kaua sul aega kulus, et Ragnari ettepanekuga nõustuda?
See oli vist oktoobri lõpus, kui mulle helistas Aivar Pohlak ja küsis allkirja enda kandidatuurile. Mu esimene küsimus oli: kas on mingit alternatiivi ka? Ta naeris ja ohkas, et ega ei ole. Ma ütlesin, et mis sa siis üldse küsid.

Umbes kuu aega hiljem tuli Ragnar oma avaldusega välja. Mõtlesin, et okei! Ja üle hulga aja hakkasin mõtlema selle peale, mis meie jalgpallis laiemalt toimub. Mis kuvand on meie jalgpallil üldsuse silmis? Mis seisukohti me oleme võtnud? Kuidas on meie suhted toetajatega väljaspool jalgpallikogukonda - millised võimalused ja mittevõimalused meil on? Kuni nendesamade treeneriteni, noortetööni, võistlussüsteemideni.

Palju on neid asju, mille kohta ma ei ütlegi, et minul on nüüd õigus ja asjad peaksid olema teistmoodi. Vaid on asjad, mille üle pole üldse võimalik arutadagi, sest öeldakse, et need on paigas. Kahjuks on meil alaliidu juhatuses palju inimesi, kes on igapäevasest jalgpallielust kaugenenud. Seetõttu olen ka ise varem öelnud, et vabandust, aga mul seda aega ei ole, et ma käin seal lihtsalt kätt tõstmas.

Mul ausalt öeldes ei olnud variantigi Ragnarile öelda, et ma ei ole tiimis. Sest ma ei ole rahul sellega, mis praegu toimub. On vaja diskuteerida, on vaja avatud suhtlemist. Loeme igasuguseid artikleid, kuhu mingisugused rahad liikusid, kes mida ostis ... Mul on teadmatus. Ja see tekitab ainult rohkem eemaldumist.

Kas sa ise ei tahtnudki vahepeal seetõttu mingil moel Eesti jalgpalli juhtimises osaleda?
Ütleme niipidi, et mul ei olnud aega - ma suunasin oma energia kohalikku kogukonda. Seal ma sain olla asja sees. Panin oma aja näiteks sinna, et ma läksin Viimsi volikokku. Eks mu ainus mõttekoht nüüd oligi, kas mul on aega, et võtta veel üks kohustus. Aga ma ei saanud ka mitte mingil moel ei öelda. Ma ei saa siis pärast ju peeglisse vaadata.

Me pole vist koondisega maailma tabelis kunagi nii madalal olnudki? Oleme? Aga kindlasti mitte nii pikalt. Ja ei saa öelda, et Ragnari tiimis oleksid koos liiga ambitsioonikad inimesed. Ka 50 hulgas oleme ju olnud. See ei ole ebareaalne! Aga toona oli see juhuslik, läbi ühe põlvkonna mängijate - tekkis hea kooslus. See ei olnud süsteemi tulemus.

Kas koondisetreeneriks olemise aeg süvendas sinus eemaldumise soovi?
Miks ma ära tulin - mitte sellepärast, et me 0:8 kaotasime (2019. aasta juunis EM-valikmängus Saksamaale, mille järel Reimi treeneritetiim pani kuus päeva hiljem ameti maha - K. J. K.). Selliseid asju tuleb ikka sisse, ja küll tuleb ka tulevikus.

Ma olin sel hetkel isegi optimistlik, kui vaatasin, et järgmised kaks-kolm aastat ei lähe see asi paremaks, vaid hullemaks. Leidsin, et mul pole mõtet seal kolm aastat piinelda. Mõtlesin, et las tuleb uus treener, talle antakse alati kauemaks võimalus. Aga näed, olin optimistlik, nagu öeldud. Tegelikult läks kuus-seitse aastat aega.

Nüüd on äkki väikesed lootuskiired, aga jälle täiesti süsteemiväliselt. Edu on toonud see, et klubid on hakanud ise läbi oma kontaktide suruma noori välismaale. Ega meie sisemine tase ei ole tõusnud.

Ja mitte ainult noortetöö, aga ka treenerite pool. Jah, ma tean, majanduslikult on raske, igalt poolt kärbitakse. Aga kui me praegu jätame treenerid üksi ... Haridustöötajad, kultuuritöötajad - igal pool on [protestid]. Meil on vaikus! Ma pole jalgpalliliidult näinud ühtegi sõna avalikkuses, et kuulge! Kas või emotsionaalset toetust. Kellele me siis teeme seda kui mitte treeneritele? Funktsionärid ainult toetavad kõike. Praegu oleks asjad nagu natuke vastupidi. Vähemalt tunne on selline.

Saan aru, et sind häirib väga ka alaliidu suletus.
Nagu Ragnar ütles, siis paljud asjad on sellised, millest me täpselt ei teagi. Öeldakse, et teate, tänu meile te olete midagi saanud. Aga kas on nii või ei ole - ma ei oskagi argumenteerida! Kas toetusi tuleks anda arengustipendiumiks või treeneritele või mis võimalused meil üldse on ... Seda teab ainult üks inimene.

Üks asi, miks ma siin olen, on ka see, et räägitakse: oi, te ei tea ju jalgpalli juhtimisest midagi, Aivar teab kõike! Aga selle pärast mul ongi hirm! Ainult üks inimene teab. Mis siis, kui ... Noh, vabandust, midagi juhtub. Mis me siis teeme, paneme uksed kinni ja ütleme, et nüüd me enam ei saa hakkama ja lõpetame ära?

Pead silmas, et selline juhtimine pole enam tänapäevane?
Raku tegi väga ägeda julge otsuse, mida ma toetan. Mitte selleks, et minna kellegagi raksu. Aga aeg on edasi läinud. Meil oli õnn, et meil oli Aivar, kes rajas selle tee ja surus ükskõik mis nippidega jalgpalli ühiskonda sisse. Nüüd on aeg järgmisteks sammudeks.

Ütlen ausalt: minu arust Aivar pigem pidurdab jalgpalli arengut. Mitte ainult seestpoolt, vaid ka väljastpoolt. See kõik hirmutab inimesed ja sponsorid eemale. Liiga palju läbipaistmatust, liiga palju kahtlast ... Mõeldakse, et ma parem hoian siit eemale, mine tea.

Muide, toon ühe näite veel. Meil oli klubis treenerite jõulupidu ja muidugi oli üheks jututeemaks ka presidendi valimine. Küsisin, mida teised arvavad, sest ma esindan ju klubi - nii ei saa, et mina üksi midagi tahan, kui teised on võib-olla vastu. Esimene vastuküsimus oli: kas meil sõltub sellest midagi? Ehk kas me oleme midagi võlgu või midagi saanud, äkki see võetakse siis ära?

Ja enamik mõtlebki nii, et oih - äkki mul jääb mingi asi saamata? Kurat, see peab olema nii, et kui keegi midagi saab, infratoetuse või ükskõik mida, siis see peab olema avalik. Ja kõik teavad, et järgmisel aastal saab see ja siis too. Ma tahaksin näiteks teada, millal Viimsi saab selle toetuse. Kui tean, et see on kümne aasta pärast, siis see on ka väga okei! Mitte nii, et kuskil kellegi võlga kustutatakse. Ja lõpuks on soust.

Aga huvitavad ajad on ees!