Meie seast lahkunud endine Eesti koondise peatreener Uno Piir andis 21 aastat tagasi Soccernet.ee-le põhjaliku intervjuu, kus ta lahkas nii Eesti jalgpalli minevikku, toonast olevikku kui ka tulevikku.

Soccernet.ee taasavaldab 2004. aasta intervjuu täies mahus. Intervjueeris Silver Leetma.

Uno Piir, milline oli Eesti jalgpallielu Nõukogude Liidu ajal?
Paljud jalgpallifännid ei teagi, milline oli vutielu aastatel 1940-1960. Esiteks oli sõja tagajärjel palju ehitisi purunenud ja nende taastamine alles varajases järgus, seetõttu oli ka jalgpalli harrastamine raske.

Toona domineerisid meistermeeskondadena Kalev ja Dünamo. Mängimist alustati Nõukogude teises liigas. Tulemused olid väga kõikuvad. Peamiselt jäädi tabelireal teise poolde.

Hüppeline areng toimus aga sel hetkel, kui äkitselt anti eestlastele koht Nõukogude meistriliigas. Huvitavad kogemused ning kohtumised selliste tippmeeskondade vastu nagu Moskva Spartak, Dünamo ja CSKA muutsid vuti tulevikku Eestis pöördeliselt. Kahjuks kaotati koht Nõukogude meistriliigas kiiresti ära.

Millised olid treeningtingimused?
Vaadates tänapäeva võimalusi, siis selliseid mammutlaagreid toona ei olnud. Loomulikult oli igal aastal treeninglaagreid lõunasse. Tavaliselt kestis üks treeningtsükkel 2-3 nädalat. Mängijatele oli see kurnav. Laagrite kasutegur oli küsitav. Olukord muutus lihtsamaks 1960ndatel, kui tekkisid võimalused kasutada sihtkohta jõudmiseks lennuteed.

Milline oli mängijate tase toona?
Eestlaste seas on olnud mitmeid väga talendikaid mängijaid. Enne sõda kuulusid tuumikusse Evald Tipner ja Arnold Pihlak. Peale sõda jätsid mulle eriti sümpaatse mulje Lembit Rämmali esitused - mees suutis ennast näitamas käia ka Moskva Dünamos.

Talente oli veel ning neid on olnud läbi aegade. Motivatsioonipuudus takistas toona paljude arengut. Kõrgemale tasemele jõudmine meeskonnamängus oli väga raske.

Kas mängudele publikut jätkus? Kui suur oli keskmine külastatavus?
1960. aastal käis Kalevi staadionil mänge jälgimas 10-12 tuhat jalgpallisõpra. Eesti karikafinaali 1950. aastal Kadrioru staadionil külastas ligikaudu 5000 pealtvaatajat. Huvi oli olemas, kuid üks põhjustest, miks staadionile tuldi, oli teleülekannete puudumine. Spordile pidi ise ligi tulema.

Samuti hakkasid tekkima esimesed huvitavad vastasseisud. Näiteks eestlased ja venelased, mis tänapäeval kajastub Flora ja Levadia mõõduvõttudes. Eesti meistriliigas said toona löögile ka eestlased. Eriti just Tallinnas - Normas ja Tempos. Eestlasi leidus rohkem ka Viljandis, Pärnus ning Tartus.

Rääkides uue rahvuskoondise aegadest 90ndate alguses, siis kuidas te seda kommenteerite?
Eesti koondise juures oli algselt raske see, et me polnud vastaseid kunagi varem näinud. Teada oli nende tase, kuid alati mindi kohtumisele pimesi. Astuti suur samm - Eesti meistriliigast otse tipptasemele.

Hakkasid tekkima esimesed poolprofessionaalsed klubid - Flora ja Levadia. MM-tsüklis kuulusid Eesti alagruppi sellised jalgpalliriigid nagu Itaalia, Portugal ja Šveits. Malta ning Eesti kuulusid grupis peksupoiste nimekirja. Mängijatel tekkis motivatsioon, sest kõik hakkas olenema iseendast. Tihedamalt hakati külastama erinevad riike ning sellega kaasnesid uued kogemused.

Rahvuskoondise tasemest niipalju, et tippmeeskondadele suutsime vastu hakata esimesed 30 minutit. Ülejäänud kohtumise mängisime tagasihoidlikumalt, sest füüsiline vorm ei olnud teistega võrreldav. Head meelt teeb see, et praegugi võib näha meistriliigas ning rahvuskoondises selliseid mängijaid nagu Mart Poom, Martin Reim ja Marko Kristal, kes ka toona mängisid.

Kuidas üleüldse Eesti jalgpalli arengut ligi 15 iseseisvusaasta jooksul iseloomustate?
Ebaühtlane. Ma näen, et on tekkinud klubisid, kus süsteem on professionaalne. Treeningprotsessid on paigas. Enamus neist paiknevad siiski Tallinnas. Peamiseks väljundiks on materiaalne pool.

Arusaamatuks jääb see, et Kuressaarde, Valka, Viljandisse ja Emmastesse sõidetakse mängima Tallinnast. Enamus mängijad elavad pealinnas, kuid liigamänge mängivad mujal. See ei ole normaalne, sest mis kasu see annab, kui Emmastes käib kohtumist vaatamas paar kohaliku jalgpallisõpra. Mängijatele on see kurnav ning loogika puudub. Tuleks leida mõistlik lahendus. Hea näide on Viljandi Tuleviku kolimine Tallinna, mis motivatsioon jääb kohalikel noortel ja pealtvaatajatel?

Millised olid koondise parimad saavutused Teie käe all?
Igal peatreeneril on omad mõõnad ning rõõmuhetked. Saime küll palju kaotusi, kuid nendest lisandus ka vajalikke kogemusi.

Meeltmööda on mäng Itaaliga. Eesti kaotas selle 0:2, kuid hoolimata sellest pandi meid tähele ning aplaus, mida itaallased meile mängu eest andsid, tegi südame soojaks.

Kuidas hindate koondise järgmiste peatreenerite tehtud tööd ning saavutatut?
Progress on selge. Areng on olnud hüppeline. Teitur Thordarson suutis koondisele pakkuda kõik, mida toona anda võis. Kindlasti oli tema juhtimise all üks ilmekamaid kohtumisi heitlus Šotimaaga. Arno Pijpers on lisanud võitlust. Meeldis kohtumine Hollandiga. Seda mängu kergelt ei unustata.

Eestis on raske kõrgetasemelist koondist koostada, sest mängijate valik on piiratud. Kasutada saab neid, kes on sellel tasemel valmis ning suudavad võidelda koha eest.

Millised on Eesti jalgpalli suuremad puudused?
Kliima, ressursid, mängijate valik, jalgpallikultuur - neid tegureid muuta ei saa. Väikerahvana on raske astuda vastu sellistele riikidele nagu Inglismaa, Itaalia, Hispaania. Kiiret hüpet oodata oleks ebareaalne. Me oleme ja jääme väikeseks jalgpalliriigiks.

Samas häirib see, et Eesti Jalgpalli Liidus toimub liigne tsentraliseerimine. Flora osakaal jalgpalliliidus on ainuvaldav. Tuleks avalikustada kõik toimingud. Praegu jääb mulje nagu toimuks "tagatoa poliitika".

Mida ootate uuelt jalgpalliliidu juhatuselt?
Uuelt juhatuselt ootan eelkõige õiglasi ning värskeid lahendusi kõigile!

Millisena näete riigi toetust jalgpallile?
Ma ei suuda aru saada riigi kinnisvarakultuurist. Ise alustasin tööd 1963. aastal Maarjamäe staadioni rajamisega. Praegu on see jalgpallikompleks muutunud mängukõlbmatuks. Riik müüb staadioni 17 miljoni krooniga. Samal ajal ostis selle Normalt kümme aastat tagasi 2 miljoni krooni eest.

Spordikomplekside üle ei tohiks spekuleerida. Staadion on sportlastele mõeldud ning kurb on vaadata, kuidas paljud neist vaevlevad. See, mis toimub, on inetu.

Männiku staadioni saatus on endiselt selgumata. Vapustav näide on ka A.Le Coq Arena hetkeseis. Masendav vaade. Kas see on koht, kuhu tuua tippriigid, et näidata neile, milline on valitsuse mõtteviis Eesti spordist? Täiesti arusaamatu.

Milline on Eesti jalgpalli tulevik?
Rohkem reaalsust ning väikese riigi kainet mõtlemist. Toimunud on suured positiivsed arenguhüpped ning loodetavasti suudame veelgi jalgpalliredelil kõrgemale tõusta.

Eesti klubisid vaadates pole veel ükski meeskond omandanud professionaalset taset. Flora on sellele kõige lähemal. TVMK ja Levadia on kaugel maas, kuid ka neil on suur areng toimunud.

Talente on ja neid tuleb veel. Erilist edu saavutame siis, kui platsile jookseksid Eesti rahvuskoondist esindama 11 talenti. See on see, mis võimaldaks Eesti jalgpallis läbi lüüa. Tuleb olla optimistlik...