Kolmekordne Eesti meister Brent Lepistu mängis tänavuse aasta esimese poole Rumeenia kõrgliigas Miovenis. Nüüd lõi ta käed oma eelmise tööandja Tallinna FCI Levadiaga. Kodumaale naasmine on justkui seik mõnest filmist. "Inimkaubandusega ma pole nõus tegelema!" lajatas poolkaitsja ähvardama kukkunud klubijuhtidele.

Esmaspäeva pärastlõuna. Tallinna kesklinna kohvikus einestab helepruunide lühikeste juuste, habeme, musta värvi t-särgi ja paljude tätoveeringutega jumekas mees. Kauss tema ees on värviline ja näeb välja väga tervislik. "Ei jõudnud varem süüa! Tegemist on nii palju. Olen kolm päeva terrassi õlitanud! Alguses mõtlesin, et teen lillekastid teise õliga," annab ta selgelt märku, et ettevõtmine on osutunud planeeritust oluliselt suuremaks.

Aga tema nägu on rahulolev. Ta on väga rõõmsa olemisega. Ta on jälle kodus. "Pean sulle ütlema, et tegin Levadiaga lepingu ka ära, kui tahad äkki sellega seoses enne intervjuud oma küsimusi kohendada. Nad täna panevad ametliku teate ka üles," sõnab ta abivalmilt.

Ta lõpetab oma söögi ja tellib kohvi. Americano. Valab piima juurde ja lisab lusikaga törtsu mett. Ta on 13-kordne Eesti internatsionaal Brent Lepistu ja nüüd ta on valmis Soccernet.ee-le rääkima, kuidas tal on viimasel poolaastal läinud. Must auk, saamata palk, ego hirmutamine, restart, inimesena kasvamine, üksiolek, lähedaste toetus, tuleviku kindlustamine ja mõistagi jalgpall on teemad, millest kõneleme.

Brent, kuidas sul läheb praegu?
Mul läheb väga hästi! Kiirelt.

Milline see elurütm sul hooaja lõpust alates on olnud?
Hooaja lõpus tulin korra Eestisse. Olin kuus päeva siin. Ja siis tekkis võimalus minna Pariisi oma elukaaslast [Anett Kontaveiti] toetama. Käisin vaatasin tipptennist lähedalt – see oli väga äge kogemus. Nüüd olen uuesti Eestis olnud nädalakese.

Sinust sai värskelt Levadia mängija. Kuidas selle kokkuleppeni jõudsite?
Plaan oligi Rumeenias esmalt pooleaastane leping teha ja siis suvel vaadata edasi, mis tunded ja mõtted on. Need põhjused, miks ma hooaja alguses ei sõlminud lepingut, jätsime minevikku ja saime nende asjadega tegeletud. Jõudsime kokkuleppele ja saame mõlemad üksteisele kasulikud olla. Levadias on uus tiim, uus energia ja samuti ka mina olen restardi teinud oma arvutile, peale.

View this post on Instagram

A post shared by FCI Levadia Tallinn (@fcilevadia)

Lähme ajas tagasi. Lähme sinna talve. Sa ütlesid ise ka toona, et Eestisse jäädes sa ei oleks õnnelik. Sa läksid Rumeeniasse keerulises seisus olevasse võistkonda. Kas sa said selle restardi, mida sa soovisid?
Jaa! Sellega oligi nii, et eelmise hooaja lõpus mõtlesin, et käin puhkusel ära, tulen tagasi ja vaatan, kas saan selle raske energia välja, mis poolaasta lõpuga tekkis. Käisin puhkusel ära ja sain aru, et ma olen täiesti tühi, mul on vaja vähemalt korrakski kindlasti mingisugust muutust.

Tundsin vastutust ka meeskonna ees. Olin ikkagi kapten sel hetkel ja kui tunnen, et ma ei ole 100 protsenti, siis on mõistlikum võtta vastu mingi otsus. Samamoodi tundus, et mingi perioodi lagi on ees. Ma ei saanud seda lage nihutatud nendel tingimustel.

Mul oli korra päris must periood seal aasta alguses. Tundsin, et ainus lahendus on see, et ma viskan end veel mustemasse vette ja veel raskemasse olukorda. See mõte, et pean Rumeeniasse kuskile lõpusatsi minema, heas mõttes hirmutas mind. Siin on psühholoogilised egomängud ka – sa oled kuskil klubis nii-öelda tegija, kapten ja siis järsku vabatahtlikult lähed kuskile, kus sa ei ole mitte keegi ... Kuna areng nii inimese kui ka jalgpallurina on minu jaoks esmatähtis, siis vahel on vaja selliseid hirmutavaid asju teha, et august välja tulla ja meeled teravaks saada, eelmisel perioodil tehtud vead elimineerida nii mängijana kui ka psühholooliselt mingis keskkonnas olles.

Mul oli vaja uus Windows peale tõmmata. Sellega ma sain hakkama. See oli väga vajalik!

Kui palju oli sul mingisuguseid teisi valikuid sel hetkel, kui otsustasid, et lähed just Rumeeniasse?
Olid Maltad ja Sloveeniad ja mingid sellised. Liigataseme mõttes sellise kaliibriga konkureerivat pakkumist ei olnud. Korra olid ka mingisugused USA jutud, aga kuna Rumeenia liiga on jalgpalli mõttes kõva ja huvitav liiga, otsustasin selle väljakutse vastu võtta.

Mis tasemel see USA jutt oli? Esiliiga?
USA esiliiga tasemel, jah. See ei tundunud sellel hetkel mõistlik.

Rumeenia kõrgliigas oli sul Eesti mehi ees ka. Joonas Tamm ja Mattias Käit. Kas sa rääkisid nendega ka enne otsuse tegemist, milline on nende kogemus Rumeeniast?
Jaa, ikka! Kuna Joonas on mul väga hea sõber, siis temaga rääkisime ikka pikalt. Kuna treener [Nicolae Dica] oli ka endine Joonase treener [Bukaresti Steauast], küsisin tema ja ka liiga kohta. Nende soovitus oli, et liiga on kõva jalka ja selle arengu mõttes, et vahet ei ole, et on viimane sats. Välismaa elu on näidanud niikuinii, et ju ka näiteks Norras esiliiga ja teine liiga ei jää taseme mõttes nii palju maha. Otsustasin, et see on sellel hetkel kõige õigem valik.

Sa läksid sinna. Mis pilt sulle vastu vaatas? Mioveni ei ole suur linn. Ta on Bukarestist mingi tund ja peale eemal. Kuhu sa sattusid?
Klubi ise on Miovenis, see on selline väiksem, 30-40 000 inimest elab seal. Aga enamik mängijaid ja treenerid elab klubi baasist 15-minutilise sõidu kaugusel Pitestis, kus mängib teine, Argese nimeline meeskond. See on natuke suurem koht: 150 000 elanikku – ikkagi linna mõõtu.

Seda teadsin ette, et ilmselt elan Pitestis ja trennis käin Miovenis. Aga Mioveni ... Rumeenia elustandard niikuinii on Euroopaga võrreldes madalam. Ja Mioveni on veel omakorda väikelinn. Sattusid sellisel külmal ja hallil ajal ka veel ... šokk oli heas mõttes päris suur. Aga see oli see, mida ma otsisin! Otsisin šokeerivat kogemust, mis nõuaks mult nii jalgpalluri kui ka inimesena rohkemat kui see, mis mul oli aasta lõpus laua peal.

Eestis Levadias olid Marko Savic ja Vladimir Vassiljev selle struktuuri teil väga professionaalseks ehitanud. Asjad olid top-notch. Milline see klubipool seal Miovenis oli? Tingimused, staff, võimalused, kogu see lähenemine.
Noh ... Kui ütlesin, et Rumeenia on liiga mõttes ikkagi kõva liiga ja suurtel meeskondadel on väga ägedad infrad ja asjad, siis see pilt, mis Miovenist vastu vaatas, oli alla standardite, millega olin harjunud. Baas oli vana ja natuke lagunenud, kuigi jõusaal ja jäävannid olid olemas. Aga klubi üleüldine asjaajamine – seal ei olnud paigas mitte midagi! Rääkimata veel sellest, et kui enne trenni palud füsiolt teipi, siis öeldakse, et siin me ostame ise teipi omale. Mingid sellised asjad, mis on igal pool täielik standard, olid lihtsalt puudu.

Sa olid üks väga paljudest talvistest täiendustest. Seal tuli väga kõva kaliibriga vendasid, kes on Rumeenia kõrgliigas pikalt mänginud, Belgia kõrgliigas jne. Kuidas see sats oma kvaliteedi poolest oli?
Siin ongi kuidagi veider paradoks. Need täiendused olid tõesti väga head mängumehed: Belgiast, Prantsusmaalt, Norra kõrgliigas mänginud, Hollandi Ajaxi kooliga poisid ... Mängijate individuaalne tase välismaalastel ja osal Rumeenia mängijatel oli ikkagi väga kõrge. Aga kui mängijate tase oli väga kõrge, siis kõik see muu meeskondlik – kuidas öelda? – asjaajamine, tingimused, millega olen ka Savici ajal ja üldse kaptenina harjunud, milline peab olema meeskonna sisekliima ja ühtsus – neist asjadest jäi väga-väga vajaka.

Fakt oli see, et uus treener tuli, poolteist kuud oli seda juttu, et oleme ühise asja eest väljas ja on meeskonnatunne, aga ... pärast seda lagunes see ära.

Mängulisest poolest. Debüüdi tegid võõrsil vahetusest sekkudes, võitsite. Edasi olid põhikoosseisus, saite viike. Kuidas mänguliselt võistkonda sissesulandumine läks?
Sellega oli natuke ebajopp. Kui ma sinna läksin jaanuari kolmanda nädala alguses, siis teadsin, et laupäeval on juba liigamäng ja nad tahtsid, et ma mängiksin põhis. Jõudsin esmaspäeval Rumeeniasse, kolmapäeval oli treeningmäng – ma olin kaks päeva Rumeenias olnud – ja juba 15. minutil tahtsin ühe kiirrünnaku maha võtta ja lõin oma hüpeka nii õnnetult vastasele jala alla korkidesse, et ma järgmisel päeval ei saanud astudagi. Täiesti sinine!

Mõtlesin, et kurat küll, millal see must auk ära lõppeb?! Tulen siia ja kohe selline uus väljakutse. Pead kohe alguses hakkama vigastusega tegelema. See lõi korra rivist välja.

Oli selge, et esimeses mängus ei saa ma kindlasti mängida. Siin tuli aga minu see jalgpalluri külg välja, et hambad ristis mõtled, et kuidagi ju ikka saad! Teisel nädalal üritasin hakata midagi tegema, aga fakt oli see, et esimesed kolm nädalat ma vasakut, oma tugevamat jalga põhimõtteliselt ei kasutanud. Ei trennides ega ka mingites mängudes. Suunamuutused ja kõik asjad tegin mingi 75-80 protsendiga.

Lihtsalt see konkurents on seal nii kõva ja sinna lähed ju sportliku eesmärgiga mängida. Mida rohkem päevi läheb algusest mööda, seda enam tundub, et sa ei saa ju hea olla, kui ei mängi, ning siis lihtsalt pingutadki. Start läks vigastuse nahka, kuigi meeskondlikult alustasime väga hästi: kaks võitu, kolm viiki. Saime rohkem punkte kui nad eelneva poolaastaga olid saanud.

Kui terveks sain ja mängisin end põhikoosseisu, siis järgmine mäng olin varus. Kõikide mängijatega oli niimoodi. Mul oli selline tunne, nagu treener oleks segadusse sattunud, et mida teha. Ta hästi-hästi palju vahetas mängijaid. Tal ei olnud mingit tuumikut, kogu aeg mängijad roteerusid ja mingit loogikat ei olnud, kes mängib, miks mängib. Siis ei tulnud tulemust ka ja ühel hetkel läks asi väga kaootiliseks.

Vaatasin ka, et mingid mängud oled põhis, siis oled varus, siis oled võib-olla üldse tribüünil, siis oled jälle põhis.
Mhmh! Seal vahepeal oli ükskord niimoodi, et läksin enne mängu jalutama. Päev enne mängu, olime hotellis, läksin jalutama ja ma ei teadnud, et peame ainult hotellis istuma terve päeva. Jõudsin tagasi ja võeti läbi mind "Miks sa jalutamas käid? Mis asja?". Ütlesin, et ma ei suuda ju tervet päeva voodis istuda, mul on vaja jalutada! Ehk olid ka mingid sellised asjad ja solvumised.

Hästi emotsionaalne ja ebastabiilne keskkond. Pidid kikivarvukil käima. See loogika, et kes trennis hästi mängib, kes mitte, see ei olnud mingi printsiip.

Pluss muidugi oli see, mida ma alguses ei teadnud, et seal peab mängima kaks alla 21-aastast mängijat (üks peab tegema kaasa terve matši ja teine vähemalt ühe poolaja – K. E.). Nagu umbes meil on see KTM-reegel. Ja tuli välja, et meil nendest noortest mängijatest kõik kolm olid keskpoolikud ja kasutasime mänguplaanis kaht number kuut. Ehk siis põhimõtteliselt võitlesin ühe koha peale, sest üks noor pidi alati mängima. Sellised huvitavad väljakutsed olid.

Nagu ütlesid ise ka, et kui see talv või kevad algas tulemuste mõttes okeilt, siis kui see liiga poolitamine kätte jõudis, läks ikka kõik aia taha, mis üldse minna sai.
Tegelikult hakkas juba enne seda poolitamist asi aia taha minema. Sest esimesed poolteist kuud me saime palka, aga pärast seda ei ole siiamaani mitte mingit palka näinud ...

Mitme kuu palga nad sulle võlgu on siis?
Nelja ... Kui ma sinna läksin, siis lubati suure suuga, et palgamured on lahendatud, kõik asjad on korras. Peatreener isiklikult lubas, et kõik asjad on nüüd timmis. Kui pärast poolteist kuud palgajamad algasid, oli näha kohe, kuidas meeskonna motivatsioon ja kõik asjad langesid. Kui juba teise kuu palk oli saamata, siis võid ise arvata, mis sellises keskkonnas juhtuma hakkab. See meeskonna ühine aura, mis alguses oli, lagunes täiesti ära.

Pärast poolitamist oli see asi nii kaootiline. Mingid välismaalased läksid juba enne ära. Siis hakati veel omakorda klubi poolt kõiki välismaalaseid suruma. Viimane kuu või natuke peale. Jäeti meid kõiki välja mingitest mängudest ja siis kui hiljem kedagi veel mängudele kaasa võeti, siis esmajärjekorras neid platsile enam ei pandud. Ainult rumeenlased mängisid. Sellega üritati meid pressida, et äkki lähme varem ära või teeme mingi vea, et nad ei peaks meile palka maksma. Nii see asi tundus ja oli.

Sa ise vist ka viimases mängus enam ei olnud seal?
Ei olnud. Enne viimast mängu juhtus ühel õhtusöögil kummalisi asju. Linnapea (Mioveni klubi kuulub linnale – K. E.) ja presidendid tulid sinna ja ähvardasid mängijaid teatud asjadega, et kui sa ei tee nii, siis on nii ... Mis sõnadega ja mis keeles seda kõike tehti ... Istusin seal ja vaatasin korra ringi. See tundus nagu mingi "Black Mirrori" episood. Enne viimast mängu korra mõtlesin, et millega ma tegelen siin. Inimkaubandusega ma ei ole nõus tegelema!

Mis seal toimus siis?
Oli õhtusöök, hakati suruma, et peame loobuma mingitest palkadest, et üldse mingitki raha näha. Muidu nad kuulutavad võib-olla pankroti välja ja keegi ei saa midagi. Aga see, mis vormis seda edastati – ma tegin lõpus seal laua taga selles samas hetkes selgeks, et homme hommikul ostan ma lennupiletid ja lähen ära. Mul on mingi eneseväärikus, kust ma ei ole nõus järele andma.

Kas sellises olukorras on mingisugune lootus oma need palgad kätte ka saada?
Noo ... jah. Variant on FIFA-sse minna ja siis sa ootad seda raha maksimum kaks aastat. Nüüd pärast lahkumist tegime läbi agendi selle klubiga uue kokkuleppe. Ma natuke olin nõus loobuma millestki, et nad vähemalt nüüd siis lubasid maksta. Kas nad hakkavad maksma ... varsti see kuupäev kukub. Siis vaatame, kas see ka reaalsuseks saab. Nende asjade koha pealt ikka täielik agoonia ja katastroof.

Agent on sul Taavi Rähn, eks?
Jah.

Tema on siis saanud rumeenlastega pingelisi vestluseid pidada?
Nojah. (Naerab). Seal on ka Rumeenia asjaajamine. See ei käi kõigi kohta, aga teatud inimesi sa ei saa kunagi 100 protsenti usaldada. See on kultuuri eripära. Väike sulindus käib asja juurde.

Kui klubiga palga mõttes on asjaajamised sellised, siis kuidas sind alguses vastu võeti? Elamise said klubi poolt või pidid ise otsima? Kuidas see eluolu oli?
Elasime seal suuremas linnas ja sain klubi poolt korraliku korteri endale ja võtsin ise omale auto. Selle koha pealt oli okei. Vastu võeti hästi. Alguses oli kõik okei, sest sain aru, et tingimused pole sellised kui võib-olla kuskil mujal, aga seal oli ikkagi häid inimesi ka, kes tegid tõesti südamega.

Lõpuks kõik, mis seal asjade ümber oli, see selleks. Rumeenia kõrgliigas kaheksa mängu kirjas. On see selline hulk, mis annab sulle endale sellise miiniumi kätte, mida lootsid, või kuidas sellesse suhtud?
Tead, sellega on see, et tuleb natuke suuremat pilti vaadata. Jalkas ja spordis on üldse see, et võid neid numbreid ja minuteid ja väravaid kogu aeg taga ajada ja ühtpidi on see tõde, aga teistpidi see, mis selle viie kuu jooksul toimus igapäevaselt, millega ma pidin tegelema, kuidas end tõestama jne ... Ma ise ei teadnudki, palju mul neid mänge kogunes, sest see suur pilt oli mu jaoks palju-palju olulisem.

Aga mis mulje sulle Rumeenia kõrgliiga jättis? Jalgpallurina platsi peal.
Jalka mõttes äge! Enamus meeskondadel olid normaalsed staadionid, pooltel täitsa uued suured statkad, vinged. Rahvast käib vaatamas. Okei, meie mängudel ei käinud nii palju.

11th - Mioveni
Bit old but decent stadium, it'll be handy for the second division pic.twitter.com/CsWp23sQWL — mello (@cojomello) June 2, 2023

Kodumängul mingi 5000 inimest oli ju ikka.
No seda ikka ja mingitel välismängudel oli ka 15 000 kanti, mis Eestiga võrreldes oli ikka äge! Ma ei hakka võrdlema Joonase ja Mattiase tiimide, mis on suured satsid, ajalooga. Aga liiga oli väga huvitav. Mängijate tase väga-väga hea. Fänlus ja see, et rahvast käib vaatamas, näitas, et kultuuri on.

Pluss veel, mis mind üllatas, oli teleülekannete tase. See oli mingi asi, mis mind väga-väga üllatas! Istud kodus, oli üks spordikanal, mille paned käima, ja terve päev nad rääkisid ainult Rumeenia kõrgliigast. Kogu aeg stuudiod ja asjad. Nädalavahetusel näidati kõiki mänge selles samas kanalis ja eraldi veel. Ükskõik, kes mängis, kas meie eelviimasega või mis iganes, targad mehed stuudios tund aega enne arutavad juba. Ükspäev avastasin end teleka eest, et täna Rumeenia kõrgliiga mänge ju ei ole, mis kuradi mäng see on? Ei saanud aru. Ja siis vaatan ja taipan, et esiliigat kannavad täpselt samamoodi üle! Jõhker! See oli vägev!

See on kultuur.
Jaa, see oli see, mille järele ma läksin ka. Eestis ma tunnen, et ükskõik, mis mängija – no võib-olla mõned suudavad –, siis veidi üle kolme aasta on mõnes mõttes nagu mingi maksimum, kus järjest mängida. Seejärel on vaja end natuke käia arendamas. Sellepärast ma läksingi sinna, et saada seda kultuuri, emotsiooni täita ja panna ennast ebamugavasse ja raskesse olukorda, et mu keha ja vaim nõuaksid mult arengut.

Selles mõttes said kindlasti väga teistsuguse kogemuse. Eeldan, et lootsid positiivsemat. Kui sa kirjeldasid, kuidas sul enne oli vaimselt väga keeruline, siis kuidas sa tegelikult igapäevaselt kogu sellest Rumeenia nii-öelda pasast läbi tulid? Palka ei maksta, füsio ütleb, et teip võta ise kaasa, klubil on raske ...
Õnneks kui ma sinna läksin, siis kõik teised olid positiivsemad kui ma ise. Ma maalisin enda jaoks ikka nii halva keskkonna ja variandid, mis võimalikud on. Ehk kui ma läksin, olin valmis selleks. Siis on aga need psühholoogilised asjad, mis hakkavad juhtuma. Millega sa ei oska arvestada.

Jalgpallurina teame, et su mänguaeg ka tihtipeale ei sõltu sinust endast. Sa võid olla väga hea mängumees ja trennis iga päev asju hästi teha, aga sellest ei pruugi piisata. See riik on tuntud ka mingite korruptsiooniasjadega. Teatud mehed mängivad, teatud mehed ei mängi.

Aga kuidas ma sellest läbi tulin? Furoor ja asjad, mis eelmisel aastal toimusid – neid oli nii palju. Mu klaas oli tõesti täiesti täis. Ma mõnes mõttes nautisingi seda, et ma olen nüüd üksi, pildilt täiesti väljas ja ma saangi päriselt iseendaga olla. Mul ei olnud ju naist seal kaasas, mul ei ole seal sõpru. Viis kuud ikkagi enamus aega olla üksi. Veeta aega kogu aeg üksi. See oli korralik väljakutse! Tänapäeva inimesed eriti ei kujuta ette, mis tunne on sedasi olla. Seal ei olnud sellist kultuuri ka, et pärast trenni minnakse kuskile kohvile.

Käisid trennis ära ja siis sa oled üksi kogu aeg. Ja nüüd sa pead mõtlema, mis sa teed selle ajaga. Kui on veel mingid jamad ja halb emotsioon, siis teame ise, kuidas inimese psühholoogia töötab. Kui sa istud üksi, mõtled neid asju veel suuremaks.

Elasin natuke sellist munga elu. Lugesin ka munga raamatut. Võtsingi sellise väljakutse, et üritan oma nahka karastada, seda paksemaks saada ja mul on aega iseendaga tegeleda. Eelkõige see vana pask arvutist välja saada ja uus programm alla laadida ja ära installida. Mul on seal ainult jalgpall ja saan olla fookusega seal! See oli kokkuvõttes keskkonnana väga hea enesekasvatamise laager.

Nagu ma sõjaväes kunagi käisin. Kui sulle see keskkond ei meeldi, pead otsuse vastu võtma, kas nutad taga seda, mida sul ei ole, või üritad maksimumi võtta. Kuigi see aeg ei olnud lihtne ja siin on nii palju igapäevaseid ja -nädalasi väljakutseid, millega pead tegelema, on see miski, mis kasvatab.

Kui palju tugevamana just vaimu poolest sa end tänases päevas tunned?
No kõvasti! Kuigi olen end kogu aeg tugevaks pidanud, aga areng on oluline. Alati saab tugevamaks, alati saab targemaks, alati saab paremaks muutuda. Tunnen, et olen nüüd teatud asjadest suutnud lahti lasta.

Vaata, inimesed jäävad vahel kinni mingisugustesse energiatesse. Vahel sa teed, ütled või käitud nii, nagu sa tegelikult ise ei tunne. Nagu oleksid juhitud mingist muust asjast. Sain mingid vanad asjad ja energiad kõrvale jäetud, mingite asjadega rahu tehtud. Selline mõnus rahulik on olla. Tööeetika, motivatsioon ja sisemine põlemine on väga kõrgel kohal. Ootan huviga, mida järgmine periood toob!

Kui oluline on alates eelmise aasta lõpust olnud lähedaste tugi, et tulla sellest kõigest välja ise tugevama inimese ja jalgpallurina?
(Mõtleb). See on üks tähtsamaid komponente üldse! Kui ei oleks lähedasi inimesi, kellega kasvõi telefoni teel või videosilla abil suhelda või kes ka vahel külas käisid, siis ... inimesed võivad väga raskesse seisu jääda.

See on hindamatu! Igal inimesel võiks või peaks olema lähedased inimesed – partnerid, vanemad, sõbrad –, kes usuvad sinusse ja toetavad sind nii rasketel kui headel aegadel. Lihtne on naeratada ja toetada siis, kui kõik on hästi. Kui asjad toimivad ja elu on lahe. Aga elus käivad etapid ikka lainetena. Kui on raskem, tulevad need õiged sõbrad ja õiged toetajad välja.

Kui hea on nüüd tagasi olla keskkonnas, kus need lähedased on sul igapäevaselt ümber, nad on sinu juures?
Mu lähedastele oli see periood võib-olla isegi raskem kui mulle, sest raske on vaadata, kui teistel on raske. Arvan, et nüüd on kõik õnnelikud. Partner on hetkel õnnelik, vanemad on õnnelikud ja sõbrad on õnnelikud, et sõber on tagasi. Kõik on hästi.

View this post on Instagram

A post shared by Brent Lepistu (@brentlep)

Kui palju on Levadia muutunud selle poole aasta jooksul, mil sa ära olid?
Tahaks öelda, et mõnes mõttes 75-80 protsenti kindlasti. See andis mulle ka julgust Levadiaga taasliituda. See liitumine ei ole mulle taaskord mugav valik. Ühtepidi on mugav, aga teistpidi ta ei ole jälle mugav ja see nõuab mult endiselt arengut. Sest nüüd on täiesti uus meeskond, nüüd olen mina see, kes peab hiljem tulema.

Kui ma mõni aastat tagasi olin ainukese vennana lepinguga, kui seda meeskonda ehitama hakati, siis nüüd olen ma viimane, kes rongile jõuab. Mina tulen uude meeskonda, tahan neid aidata, täiendada ja igasugused dünaamikad on muutunud: uus treener, uued mängijad, uued kaptenid. Lähenemine on täiesti uue nurga alt. Muidugi mingid mängijad on ka samad ja poolt meeskonda ma ikkagi tunnen. Vastuvõtt oli soe. Eks kõik ootasid! Aga saab huvitav olema!

Arvan, et see pidigi nii minema. Mul oli vaja ära minna, et ennast korda saada ja Levadial oli vaja uut energiat, et mina ka korra sealt eest ära läheksin. Tähtis periood on tulemas: euromängud ja tiitlilahing, kus oleme ilusti sees. Olen väga enesekindel, et meil on väga tugev meeskond ja potentsiaal võita.

Kui lihtne sinu jaoks personaalselt sellesse võistkonda minna on? Sa olid kolm aastat Levadia kapten. Nüüd sa lähed. Ma arvan, et sa täna ei ole veel kapten.
Ei ole.

Näed, on uus hierarhia. Sa ei ole enam see TOP1 vend. Hetkeseisul. Kui keeruline see on? Oma olekult oled sa ikkagi see tüüp, kes on liider.
See ongi see koht, mis heas mõttes hirmutab ja paneb sind ebamugavalt tundma. See nõuab midagi uut! Võtan seda kui põnevat väljakutset, kuidas endaga hakkama saada, kui oled omale ise või su ego on seadnud sulle mingid piirid.

Samas ega kellelegi ei ole ju põhikoosseisu koht kindlustatud. Võib-olla mul on vaja mõned mängud pingil istuda või kes teab. Võib-olla olen kohe põhis, võib-olla ei saagi mängu. Kes seda teab! Poole hooaja pealt tulek on huvitav.

Aga seda, et ma olen liidritüüpi, ei võta mult keegi ära. Lõppkokkuvõttes see kapteniks olek välise asjana on ju ainult pael. Võib-olla on mingid kohutused ka. Ent oma kogemustega teeb iga liider, kes võistkonnas on, meeskonna paremaks. Juhul kui need liidrid suudavad omavahel koos töötada.

Neid liidriomadusi ma ei ole kuskile jätnud. Need ma võtan kaasa. Ma olen nüüd meeskonna vanim mängija.

Pika puuga vanim mängija! Kas Rasmus Peetson on vist äkki 27 veel?
Sai 28.

Need asjad plaanin kõik lauale tuua. Arvan, et neid liidreid ja tugevaid karaktereid on meeskonnas palju: Peetson, Mihkel Ainsalu, Til Mavretic. Siin on veel neid mängumehi. Minu ülesanne on tunnetada seda uut dünaamikat ja teha seda peenelt.

Kui palju sul muid variante oli praegu?
Neid oli. Aga kõik variandid oleksid olnud sellised, et okei, parem liiga kuskil Kesk-Euroopas, aga meeskond on tabelis keskel või madalamal pool ja keskkond selline, et sa ei tea, mis saab. Mul on praeguseks sellist ebastabiiselt keskkonda olnud kokku aasta aega.

Asju, mida sellesse valemisse praegu sisse panna, et ma otsustasin Levadiasse tulla, oli hästi palju. Omajagu on selliseid personaalseid asju, mida võib-olla keegi ei tea, aga mis aja jooksul saavad selgemaks. Ühesõnaga kõiki asju koos arvestades tundus see kõige mõistlikum valik.

Mitu Eesti klubi sulle kirjutasid-helistasid?
No ikka olid mõned. Meistriliigast paar tükki, isegi Esiliigast! Esiliigast vanad treenerid väga optimistlikult pakkusid mulle, et kuule, meil on vaja. (Naerab).

Aga nii vana veel ei ole?
Nii vana ei ole ja duhhi, kogemust ja kvaliteeti on, et Eesti kõrgemate karikate eest võidelda.

Sa oled 30. Tänapäeval jalgpalluri mõistes see ei tähenda, et karjäär hakkaks läbi saama. Omal ajal Marko Kristal lõpetas küll 31-aastaselt, aga praegu Zlatan oli juba 40 ja peale, kui ära lõpetas. Ehk siis sul on veel korralikult karjääri ees. Millest sa täna jalgpallurina unistad veel?
(Mõtleb). Kui räägime praegu meeskondlikus kontekstis Levadiast, siis unistan, et võiks ka Eesti klubiga Euroopas midagi suuremat teha nagu tegi Flora üks aasta. Ehk Levadiaga kuskile gruppi saada. Eesti mõistes meistriks tulek või karika võitmine on minu jaoks nii elementaarne, et muud moodi mu aju ei olegi osanud mõelda. See on miinimum, mida teha! Maksimum on see, et tahaks Euroopas Eesti klubiga tegusid teha.

Ja kes teab! 30 alles, elu on üllatusi täis. See on jälle klišee, et tuleb elada hetkes ja teha oma asju nii hästi kui võimalik, aga mu eesmärk on areneda nii heaks jalgpalluriks kui võimalik. Inimesed tihtipeale võrdlevad kellegi teise karjääre, et näe, vaata, kui hästi tal läheb seal või ta on nii teinud ja ta on naa. Aga fakt on see, et meil kõigil on erinevad stardipunktid, erinevad füsioloogilised ja sotsiaalsed eeldused ja mitte-eeldused. Kuidas karjäär on läinud, mingid teatud asjad ... Vaatan endasse ja võistlen iseendaga. Et võtta enda karjäärist maksimum.

Sa oled kolm korda välismaal käinud. Kas see tulek oli selline, et nüüd sa oledki kodus või sa tegelikult tahaksid veel piiri taha jõuda?
Seda ei tea. 30 ei ole nii vana, nagu sa ütlesid. Ma tunnen, et ma läbi karjääri lähen ikkagi paremaks iga aastaga. Samamoodi tunnen, et mu füüsiline vorm läheb paremaks! Minu arust ma lähen aastatega isegi natuke kiiremaks! Ma ei ole kunagi väga kiire mängija olnud, noorena olin täitsa aeglane. Aga mingid füüsilised eeldused lähevad isegi vanusega järjest paremaks. Kvaliteet, kogemused, tarkus – see niikuinii. Vaatame, kaua see kasv kestab ja mida sellega teha annab. Kui tulevikus tuleb midagi sellist, mis makes sense, siis miks mitte.

Millega sa oma pead jalgpallist puhastad?
Neid asju on erinevaid. Kuna olen hästi sportlik inimene, siis meeldib palju erinevaid spordialasid jälgida, vaadata, ise mängida. Suvel on Eestis väga palju asju, mida õues teha. Praegu olen kolm päeva terrassi õlitades oma pead puhanud. Samamoodi teen natukene asju, mis võib-olla kindlustavad elu pärast karjääri lõppu, et oleks midagi ette näidata. Või oleks see maandumine tulevikus pehmem. Mul neid asju teha on hästi palju. Igavust või mitteproduktiivset aega, et lihtsalt istuks diivanil laiaks end, mul ei ole. Käed-jalad on igast erinevatel suundadel tööd täis.

Mis see tegemine on, mis on tulevikku vaatav?
No siin Markus Jürgensonilt inspiratsiooni saades – see on nali! – otsustasime Zakaria Beglarišviliga mingi aeg Gruusias oma veini hakata tootma. Nüüd oleme sellega juba Eestisse jõudnud ja vaatame, kuidas sellega läheb. See on selline hobi ja hea inimesena kasvamise mõttes muudel elualadel, nagu seda on ärivaldkond, end proovile panna. Samamoodi üritan erinevates kinnisvaraprotsessides tulevikku natuke rohkem kindlustada. Tegemisi jagub!

No kui Markus Jürgenson toob Karol Metsaga veini maale, siis te lausa ise toodate! See on väga palju keerulisem. Tundub, et sa oled Jürgensonist ikka samm kõrgemal juba!
(Naerab). Sa ju tead mind. Ma üritan ikka alati parem olla!

Kuna Zakaria-poolsed inimesed on seda teinud ja see on huvitav ja midagi muud jälle, siis isetegemine on ju alati parem kui kelleltki sisse osta. Kes see jumal teab, mis sinna Markuse veinidesse sisse on pandud! (Naerab).

Kas Eesti inimene saab kuskilt seda sinu ja Zaka veini osta ka?
Jaa. Hetkel meil veel uhket veebisaiti ega midagi ei ole, veinid alles jõudsid Eestisse ja tegeleme, aga kui kellelgi on huvi, siis kirjutage mulle või Zakariale kuskile platvormi ja saate maitsta! Tegemist on tõesti väga kvaliteetse tootega.

Kui põnev see sinu jaoks on olnud natuke teistsugust maailma tundma õppida?
Väga põnev ja ka väga raske! Seal Rumeenias ka õhtuti videosilla vahendusel veetsime ikka mitmeid-mitmeid tunde nädalas, et aru saada, kuidas üldse see äriline värk toimib, mida kõike selleks tegema peab, kuidas asjad kokku lüüa jne. See on põnev ja hea ajutöö! Kuna ma ülikoolis ka ei käinud pärast keskkooli lõppu, siis selleks, et keha oleks värske, peab vaim värske olema ja vaimutööd on vaja ka teha, et tasakaal oleks.

Kui ma intervjuu alguses tõin välja su Rumeeniasse mineku aegse tsitaadi, et Eestisse jäädes sa poleks olnud õnnelik, siis kas nüüd tagasi Eestis olles sa oled õnnelik?
Jaa! Hetkel ma olen õnnelik. Mingeid asju olen õppinud vabamalt võtma. Mul on olnud see tendents, et ma jään kinni mingitesse asjadesse või ebaõnnestumistesse. Nüüd võtan rahulikumalt. See säästab augu suurust, kuhu sa kukud ebaõnnestumiste korral. Olen praegu õnnelik ja vaatan positiivselt tuleviku poole ja ka hetkesse.

Aitäh sulle, Brent!
Olgu, tore!

***

Brent Lepistu
Sündinud: 26.03.1993
Positisoon: keskpoolkaitsja
Klubikarjäär: FC Flora (2002-2017), Kristiansund (Norra, 2018-2019), Lahti (Soome, 2019), FCI Levadia (2020-2022), Mioveni (Rumeenia, 2023), FCI Levadia (2023-...)
Koondisekarjäär: 13 A-maavõistlust, debüüt 27. detsembril 2014 Katari vastu; 39 mängu ja 1 värav noortekoondistes
Saavutused: Eesti meister 2015, 2017, 2021; karikavõitja 2013, 2016, 2021; superkarikavõitja 2014, 2016, 2022