Alagrupiturniir on lõppenud ja kolmandik võistkondadest konkurentsist langenud. EM-i ülesehituse järgi kulub 71% mängudest selleks, et 33% meeskondadest koduteele saata. Selle fakti pealt on üpris lihtne konstrueerida rünnak turniiriformaadi laiskuse suhtes ja inglisekeelses jalgpalliajakirjanduses on seda ka tehtud.

Aga see rünnak on ebaõiglane, sest alagrupiturniiri eesmärk ei seisne ainult kehvemate ja paremate selgitamises, vaid just selles faasis pannakse kasvama narratiivid, mille toel turniir saab lõpuks kasvada kulminatsioonini. Samuti pakub just alagrupiturniir lakkamatut jalgpalli, mil on väga oluline roll festivalimeeleolu tekitamises, nagu nädala eest kirjutatud sai.

Tänasest hakkavad meeskonnad pidevalt konkurentsist langema. Iga lõpuvile saadab ühe osaleja koju, kuna teise teekond jätkub. Millised on jõujooned ning kuidas hinnata kaheksa turniirilt lahkunud koondise esitusi? Nendele küsimustele annab vastuse äärmiselt subjektiivne pingerida, mis reastab 24 koondist alagrupiturniiril näidatu põhjal.

Edetabeli koostamisel on ainult üks piiraja – väljalangenud koondised peavad paiknema kohtadel 17.-24. Muid takistusi pole ehk soovi korral võib alagrupis kolmanda koha saanu tõsta ülespoole sama alagrupi võitjast. Argumentatsioon ei põhine üksnes teenitud punktidel või löödud väravatel, vaid arvesse tuleb võtta ka kõhutunnet ja X-faktorit.

Samas on võistkonnad pingeritta asetatud ilma sõelmängude tabelis peituvat perspektiivi arvesse võtmata. Ehk kui EM tuleks mingil põhjusel praegu lõppenuks kuulutada, näeks 24 koondise õiglane pingerida seni näidatu põhjal välja järgmine:

24. Slovakkia. Turniiri võiduga alustanud meeskond, kes sõelmängudele ei pääsenud. Kes on hiilgava šansi luhtamises süüdi? Ise on süüdi. Kaotus Rootsile ja lagunemine duellis Hispaaniaga näitasid ära, et võit Poola üle oli juhus ja tegelikku klassi slovakkidel polnud.

23. Türgi. Märtsikuised võidud Hollandi ja Norra üle osutusid petlikuks, aga neile järgnenud 3:3 viik Lätiga näitlikuks. Türgi selgroog oli nõrk ning karisma ootamatul kombel täitsa olematu. Võitluslikkuse puudumine oli suurem üllatus kui tulemused (kuigi kolme kaotust neile prognoosida küll ei tihanud).

22. Soome. Põhjanaabrite juures on puhkenud diskussioon küsimuses: kas Soome näitas, et nende koht on finaalturniiridel? Idealistid ütlevad: jah, muidugi! Pragmaatikud kostavad, et võistkonna koht finaalturniiril on siis, kui see valiksarjaga välja võideldakse. Kas neid kahte leeri on üldse võimalik lepitada, ei tea, aga targa ja karge põhjamaise jalgpalliga näitas Soome, et suudab väärikalt esineda.

21. Põhja-Makedoonia. Igast pallipuutest ja minutist oli tunda, kuidas terve meeskond nautis finaalturniiril viibimist ning põles soovist muuta elava legendi Goran Pandevi lahkumisetendus mälestusväärseks. Kui nad oleksid mängus Austriaga suutnud vastaste lõpuspurdile vastu pidada, olnuks edasine lahingupositsioon soodsam.

20. Venemaa. Tulemus vastas meeskonna tasemele – võideti vastast, kellest oldi tugevamad (Soome), ja kaotati neile, kellest oldi nõrgemad (Belgia ja Taani). Surnud ring jättis nad viimaseks, aga nad olid tegelikult alagrupis tugevuselt kolmas meeskond. Samas vahemaa kahe paremaga oli väga suur. Venemaa vajab hädasti suuremat kokkupuudet Euroopa tippliigadega. 26 mängijast 22 pallivad koduses kõrgliigas, see näitaja on soovitud edu saavutamiseks liiga kõrge.

19. Ungari. Kaks viiki surmagrupis oli ootamatult hea tulemus ja mõnest teisest nelikust võinuks nad ka edasi pääseda. Aga garantiid pole, sest tuleb meeles pidada, et Ungari oli ainuke meeskond, kellel ei lasunud mitte üheski kohtumises võidukohustust. Surmagrupp vabastas nad survest ja pingest ning selles olukorras mängiti head, aga ikkagi üpris lihtsakoelist jalgpalli.

18. Šotimaa. Esimeses mängus tšehhidega põleti läbi, aga Inglismaa vastu tehti senise finaalturniiri parimate kaitsepartiide sekka liigituv etteaste. Tolle mänguga näitas Šotimaa oma sisu. Billy Gilmouri positiivne koroonaproov röövis meeskonnalt otsustava matši eel üliolulise lüli, ent MM-finalistile anti sisukas lahing, mille otsustas Ballon d'Or'i laureaadi Luka Modrici geniaalne löök.

17. Poola. Selgelt kõige tugevam 1/8-finaalist välja jäänud meeskond. Pöördepunktiks oli Grzegorz Krychowiak teine kollane kaart avamängus Slovakkiaga. Poola oli löönud 1:1 ja mängu kontrollimas, kui jäi vähemusse (ei saa öelda, et kohtunik eksinuks, aga turniiri üldise joonega eemaldamine ei klappinud). Kaotus Slovakkiale oli tööõnnetus, mis sai saatuslikuks. Hispaania vastu võideldi välja viik ja Rootsi vastu oldi silmitsi sundvõiduga, millest ei jäädud kaugele, aga lõpus riske võttes tuli vastu võtta 2:3 kaotus. Poola läks iga mänguga paremaks.

16. Tšehhi. Kui Poola mängis tõusvas joones, siis Tšehhi langevas. Alustati hea 2:0 võiduga Šotimaa üle, kusjuures Patrik Schicki hiilgevärav on jääv panus Euroopa jalgpallifolkloori. Aga järgmised mängud viitasid, et too võit võeti pigem põhjusel, et Šotimaa oli kehv, mitte Tšehhi ise hea. Horvaatia vastu eduseisu hoida ei suudetud ning Inglismaale jäädi alla. Ründemäng käib liialt läbi Schicki, plaani B ei ole.

15. Šveits. Kui klubijalgpallis rahuldub Xherdan Shaqiri taustarolliga, mida ta on edukalt täitnud nii Müncheni Bayernis kui ka Liverpoolis, siis koondises trügib ta peaossa ja kannab selle ka välja. Tema väravad viisid meeskonna 1/8-finaali, aga tuleb meeles pidada, et selle jaoks tuli alistada EM-i üks nõrgemaid meeskondi Türgi. Itaalia vastu polnud Šveitsil variantigi ning duellis Walesiga tegutseti eduseisus ebaküpselt ja jäädi võidust teenitult ilma. Liiga üheülbaline meeskond, ei veena.

14. Ukraina. Erinevalt Šveitsist või Tšehhist võivad nad vabalt mõne mängu kolme või nelja väravaga tappa saada, sest tegu on ebastabiilse meeskonnaga, kel on tasakaalu leidmisega raskusi. Oma parematel hetkedel mängivad nad sihikindlat, jõulist ja tehnilist jalgpalli. Andrei Jarmolenko ja Roman Jaremtšuk on ohtlik paar, keda toetab keskväljalt Ruslan Malinovski. Aga kui Ukrainal asjad ei klapi, läheb asi ruttu lappesse. Näiteks Austria võttis Malinovski täiesti kinni. Samas asjaolude klappimisel võib meeskond jõuda isegi poolfinaali, sest tippkvaliteet on neil kõrge.

13. Horvaatia. Alagruppi toppama jäämisest päästsid meeskonna Luka Modric ja Ivan Perišic, kes lõid Šotimaa võrku kaks lunastuse toonud väravat. Sujuvus ja sundimatus, mis iseloomustasid 2018. aasta MM-il finaali jõudnud Horvaatiat, on Vatreni mängust paraku kadunud. Kõik tuleb kangutades ning liidreid napib. Danijel Subašici, Ivan Rakitici ja Mario Mandžukici asendamine ei käi nipsust. Seda võistkonda pole enam nii ilus vaadata ja nad pole ka enam sama tõhusad.

12. Austria. Ilma meeskonna kapteni David Alaba ja ründeliidri Marko Arnautovici eksimusteta võinuks Austria alagrupi võita. Kui Arnautovic poleks teeninud võistluskeeldu ja Alaba kinkinud Hollandile kohe kohtumise alguses penaltit, poleks keeruline kokku panna stsenaariumi, mille järgi Austria tolle kohtumise võitnuks. 1:0 võit viiki eluliselt vajanud Ukraina vastu näitas austerlaste kvaliteeti. Nagu ka tulemuslik lõpuspurt mängus Põhja-Makedooniaga. Täielikku potentsiaali pole Austria seni veel suutnud välja käia.

11. Wales. Jõuline tipuründaja Kieffer Moore pakub neile platvormi, millele toetatakse lihtsakoeline, aga südamlik mänguplaan, kus valitseb kord ja kohusetunne, aga mis annab kahele geeniusele – Gareth Bale ja Aaron Ramsey – ruumi ja võimalust korraldada vastase ridades kaost. Bale'i näol on Walesil olemas koondisejalgpalli üks tõhusamaid relvi. Tema ebastandardsete lahenduste vastu on vastasel keeruline valmistuda.

10. Rootsi. Kes ütles, et 4-4-2 on surnud? Rootsi näitab, et sellel moest välja läinud ja 90ndatega seostuval asetusel on kaasaegses jalgpallis palju pakkuda. Eriti, kui mehitada see sitkete ja tarkade jalgpalluritega, kes oskavad formatsiooni poolt asetatavaid raame jooksvalt ümber joonistada ilma, et võistkondlik terviklikkus kannataks. Robert Lewandowski suutis Rootsi kaks korda lahti harutada, aga tema näol on tegu ka Euroopa absoluutsesse tippu kuuluva ründajaga. Svenssonite terviklikkus on muljetavaldav.

9. Holland. Täisedu küll, aga šampanja-jalgpallist on asi kaugel. Ukraina vastu juhtunud lagunemine on hoiatav ning 2:0 võit Austria üle polnud nii kindel nagu skoor viitab. Tõsi, erinevalt kardetust on peatreener Frank de Boer suutnud meeskonna toimima saada, aga kuskil põõsa taga hiilib teadmine, et kõik pole ikkagi nii ilus nagu välja paistab.

8. Saksamaa. Ajalooline suutlikkus end tähtsatel hetkedel kokku võtta on tore asi, aga palju aitab see Saksamaa meeskonda olevikus, kus pole seni veel kordagi suudetud oma väravat puhtana hoida ning lubati nii Portugalil kui ka Ungaril lüüa endale kaks väravat? Keegi ei kahtle, et Saksamaa rivistuses on kvaliteeti, aga samas on seal ka rohkesti ebakindlust (Ungari 2:1 värav). Ja kas Mats Hummels on ikka see liider, kellele keskkaitses toetuda? Samas kedagi teist sinna ka enam ei pane.

7. Taani. Kaks kaotust ja üks võit, aga see meeskond kogub alles hoogu ja omab potentsiaali marssida kaugele. Christian Erikseniga juhtunud kohutav õnnetus niitis taanlased esmalt jalust ja tingis üllatuskaotuse Soomele, aga nüüdseks on meeskond selle sündmuse enda kasuks keeranud. Sealt saadakse vaimujõudu ja emotsionaalset energiat. Ning need asjad on koondisejalgpallis defitsiitne ja üliväärtuslik valuuta. Dünamiit ähvardab kärgatamist jätkata!

6. Portugal. 3:0 võit Ungariga – tulemus väga hea, esitus väheveenev. 2:4 kaotus Saksamaale – tulemus halb, esitus veel halvem (mitmed taktika-eksperdid nimetasid seda partiid Fernando Santose ametiaja kõige kehvemaks). 2:2 viik Prantsusmaaga – tulemus okei, esitus päris hea. Valitseva maailmameistri vastu kaotusseisust välja tulla ... see pole kukesupp. Ning Cristiano Ronaldo meenutas ikka ja jälle, et tema näol on Portugalil olemas maailma parim koondisejalgpallur.

5. Belgia. Täisedu on korralik saavutus, samas võidud Soome ja Venemaa üle olid belglaste jaoks kohustuslikud. Ainuke tõsine kondiproov oli duell Erikseni-šokist toibuva Taaniga, milles Belgia jäi esimesel poolajal teerulli alla, aga suutis teisel Kevin de Bruyne toel võidule tõusta. Peamised küsimärgid on liigne sõltuvus de Bruynest ja kaitseliin, kus on seni kõigis kolmes mängus kasutatud erinevat koosseisu.

4. Prantsusmaa. Turniiri-eelne kindel soosik alustas muljetavaldava 1:0 võiduga Saksamaa üle, aga näitas järgmises kahes mängus selgeid haavatavuse märke. Esmalt jäädi hätta autsaideri mahasurumisega, kui Ungari võitluslik stiil nad rööpast välja lõi. Ning 2:2 viik Portugaliga näitas kehva kaitsedistsipliini – kaks penaltiviga ühes mängus on liig mis liig. Paul Pogba on mänginud väga hästi, aga N'Golo Kante näiteks eeldatust kehvemini. Küsimärke on ning Prantsusmaad kardetakse palju vähem kui enne MM-i algust.

3. Inglismaa. Inglased ei mängi efektselt, küll aga efektiivselt. Alagrupiturniiri kõige muljetavaldavama esituse tegid inglased avamängus Horvaatiaga, kes lämmatati pea täielikult. 0:0 viik Šotimaaga valmistas pettumuse ja 1:0 võiduga Tšehhi üle tehti kohustuslik tulemus ära. Ründajatega võidetakse mänge, kaitsjatega tiitleid. Kui nii, siis on inglaste seis hea, sest värav on endiselt puhas. Rünnakul, tuletame meelde, pole Harry Kane seni skoori teinud. See on inglaste peamine reserv.

2. Hispaania. Luis Enrique ei tea endiselt, mida ta teeb, kostus pärast teises mängus Poolaga tehtud 1:1 viiki. Selle peale tagus Hispaania Slovakkia võrgu puruks. Väravate vahe 6:1 on muljetavaldav eriti just selle tagumise numbri poolest. Ning Hispaanias on potentsiaali enamaks, sest Alvaro Morata ja Gerard Moreno pole ju seni oma püsse loodetud moel paukuma saanud. Meeskond on iga mänguga paremaks läinud ja see on väga julgustav märk.

1. Itaalia. Siin ei ole mingit küsimust, et Itaalia oli alagrupiturniiri kõige parem meeskond. Kolm selget ja kindlat võitu, enda värav puhas ning mänguaega on jagunud 25 mehele 26-st (ainult kolmas väravavaht Alex Meret on seni minutiteta). Roberto Mancini on pannud meeskonna mängima kaunist ja intensiivset jalgpalli. 30 mängu kaotuseta ja 11 mängu järjest taga null on seeriad, mis tõstavad võistkondliku enesekindluse tippu.