Õhtul selgub, kas 16. Euroopa meister jalgpallis on Itaalia või Inglismaa. Nagu näitas eelmine Itaalia osalusel peetud MM-finaal (2006), kus Zinedine Zidane end igaveseks jalgpallilukku prõmmis, võib finaalides juhtuda ükskõik mida. Aga üks on enne finaali selge – Inglismaa võiduga kaasneks paratamatult hoopis võimsam lugu kui Itaalia omaga.

Itaalia ei ole selles ise mitte kuidagi süüdi, aga antud finaali kontekstis jäävad nendega kaasnevad (võluvad ja põnevad!) narratiivid Inglismaa omadele selgelt alla, sest kui itaallaste jaoks oleks see suur võit üks paljude seas, siis inglastele vastupidi – see oleks üks, ainuke, kauaoodatud ning kogunenud ängi ja ebakindlust tühistav.

Itaalia peatreener Roberto Mancini võttis üle koondise, millele oli osaks saanud suur häbi, sest neljakordne maailmameister kaotas 2018. aasta MM-valiksarja play-off'is Rootsile ning jäi jalgpallipeost kõrvale. Esimest korda pärast aastat 1958. Piinlik lugu. Isegi väga piinlik.

Aga samas ei seisnud Mancini silmitsi põlvkondadeüleste süsteemsete probleemidega, sest Itaalia on täiesti tavaline jalgpalli tippriik, kellel on ebaõnnestumiste kõrval ette näidata ka vägevad hetked (neli MM- ja üks EM-tiitel) ja ports niisama tublisid saavutusi (näiteks kolm finaalikohta vahemikus 1994-2012).

Kui Itaalia täna võidab, lisandub nende niikuinii igati soliidsesse jalgpallilukku ilus ja vägev peatükk, aga see on ikkagi üks paljude seas, mida saab võrrelda eelnevate samaväärsetega. Inglismaa puhul on olukord hoopis teistsugune, sest nemad lähevad finaalkohtumisele vastu sariluuserina, kes on pärast Gareth Southgate'i peatreeneriks asumist suutnud minevikuahelad kaelast raputada.

Inglismaa jalgpallikoondisel oli kolm suurt konnasilma, millel ülejäänud vutimaailm ikka ja jälle ülima mõnuga tallus ning inglased valust kriiskama pani. Esiteks penaltiseeriad, mis olid Inglismaa kukutanud konkurentsist kuuel finaalturniiril (1990, 1996, 1998, 2004, 2006, 2012). Teiseks Saksamaa, kes oli nad koju läkitanud neljal puhul (1970, 1990, 1996, 2010) ning olnud oma tiitlite ja uhkust tekitanud süsteemsusega muidu igatpidi pinnuks tagumikus.

• Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda

Kolmandaks suutmatus jõuda finaalturniiridel kaugemale veerandfinaalist. Pärast 1966. aasta kodust MM-i oli esinelik olnud Inglismaale jõukohane ainult kolmel puhul – 1968. ja 1996. aasta EM-il ning 1990. aasta MM-il. Inglismaa koondise olukorra kontrast Premier League'i tulede ja viledega oli suur ning kõik rivaalid said seda ikka ja jälle inglastele nina alla hõõruda. Seda tehti mõnuga, sest teati, et see läheb Inglismaale hinge.

Southgate on suutnud kõik need kolm konnasilma purustada. 2018. aasta MM-i 1/8-finaalis alistati Kolumbia penaltiseerias nii, et ise eksiti esimesena, aga peeti vaimsele pingele vastu. Samuti jõuti seal 22-aastase pausi järel suurturniiri poolfinaali. Tänavusel EM-il mängiti auti Saksamaa, kellest 1/8-finaalis 2:0 jagu saadi. Ning ollakse nüüd finaalis.

Kui Southgate'i meeskond peaks tänase finaali võitma, tekitaks see tulemus võnked, mis võivad ja tahavad ümber kujundada koondisejalgpallis valitsevaid jõujooni. Itaalia võidul säärast tagajärge eeldatavasti poleks.

Inglismaa võidu tagajärg oleks suurem ka põhjusel, et neil on selgelt rohkem vastaseid/vihkajaid kui Itaalial. Inglismaa on uhke jalgpallirahvas, aga samas ka ninakas ning aegajalt ka ebaviisakas ja tahumatu, kohati kahjuks suisa vägivaldne. Oma panuse annab Inglismaa suhtes valitsevasse antipaatiasse ka Brexit (kuigi meeskonna liikmete hoiakud ja vaated pole kindlasti isolatsionistlikud, vaid ikkagi kaasamist ja hoolivust rõhutavad).

Inglismaa koondis tekitab tugevamaid tundeid, nii negatiivseid kui ka positiivseid, mis tõttu on nende lugu Itaalia omast paratamatult võimsam.