Eesti meeste koondis on kaotanud järjest neli EM-valikmängu, löömata ise ainsatki väravat. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak sõnas intervjuus Soccernet.ee-le, et suuremaid järeldusi koondise hetkeolukorra osas tehakse alaliidus detsembris.

Pärast juunikuist Bakuus Aserbaidžaaniga tehtud 1:1 viiki on Eesti kaotanud valiksarjas Belgiale 0:3 ja 0:5, Rootsile 0:5 ja viimati reedel Tallinnas A. Le Coq Arenal Aserbaidžaanile 0:2. Pohlak peab kehvade tulemuste üheks põhjuseks mängijate oodatust aeglasemat põlvkondade vahetust.

Viimasel matšil nõudis osa fänne Pohlaku tagasiastumist, lisaks kostitati koondislasi vilega. Pohlak peab taolist meelsuse näitamist osaks demokraatiast.

Kuidas hindate koondise hetkeseisu? Kas saab öelda, et meeste koondisel on kriis? Milles peituvad põhjused?
Hindaksin hetkeseisu nii, et alanud on oodatud või isegi kauaoodatud loomulik põlvkondade vahetus ehk siis kahetuhandetatel sündinud mängijad hakkavad ilma seda protsessi vägisi või kunstlikult nügimata võtma endale koondises arvestatavaid rolle.

Jah, see on kestnud minugi jaoks ootamatult kaua, aga kuna tegemist on tagasivaatamisega, siis ei ole raske näha, et eelmise sajandi üheksakümnedatel sündinud ei suutnud Vassiljevi-Klavani-Jäägeri-Kruglovi valdavalt 1984. ja 1985. aastal, aga ka mõni aasta varem või hiljem sündnute põlvkonnale pakkuda konkurentsi ega hoida taset. Üles kasvasid küll mõned head mängijad, aga ei tulnud põlvkonda.

Tolle varasema põlvkonna valisid ja kasvatasid üles kogenud vanemad nõukogudeaegsed treenerid. Järgnevad põlvkonnad on valitud ning üleskasvatatud valdavalt hiljem peale tulnud noore treenerite poolt, kellel läks aega, et õppida vajalike eeldustega mängijaid üles leidma ning nende sportliku väljaõpetamiseni jõuda.

Praegu tundub, et kahetuhandetatel südinud mängijatel on eeldusi kujuneda põlvkonnaks.

Milliseid emotsioone tekitas viimane mäng Aserbaidžaaniga? Miks läks nii?
Tulemuse poolelt oli mäng suur pettumus. Ka lihtsat mänguanalüüsi tehes saab öelda, et olime raskustes vastase loomingulise ning kiire tegutsemisega siis, kui pall oli nende käes ega suutnud vastata aserbaidžaanlastele mänguentusiasmi nurga alt.

Siiski pean reedest mängu märgliseks just põlvkondade vahetuse poole pealt ja seda ka põhjusel, et lühidalt Thomas Häberliga mängujärgselt kõneledes ütles temagi, et vähemalt osad nooremad mängijad on nüüd valmis A-koondises nõutava taseme jaoks, aga pool aastat tagasi see veel nii ei olnud, ja mul on selle üle hea meel. Tänasel mängueelsel pressikonverentsil kuuldu kinnitas minu jaoks Thomase hoiakuid.

Rõhutan, et Eesti A-koondise treener palgatakse viima ellu oma nägemust ja see on ülioluline põhimõtteline pritsiip, mis erineb näiteks klubijalgpallist selle poolest, et seal viivad treenerid väga sageli ellu klubi nägemust.

Mida arvasite fännide plakatitest?
On tähtis, et inimesed saaksid mistahes olukorras oma arvamuse ja hoiaku välja öelda, sest see on demokraatia toimimise esimene eeldus. Mõtlen seda päriselt.

Kuidas minnakse siit edasi?
Ootan huviga homset mängu ja seda just nurga alt, et millised mängijad saavad mänguaega ning kui palju ja milline on kellegi mõju mängule. Suuremaid järeldusi koondiste hetkeolukorra kohta teeme nagu alati jalgpalliliidus koondiste eest vastutavate isikutega detsembrikuus toimuval aastat kokkuvõtval koosolekul.

Kuula ka värsket "Pikk ette (ja ise järele)" episoodi, kus räägiti samuti koondise seisust!