Meistriliiga avaringi järel püsivad kuus meeskonda sama lähestikku kui mullu samal ajal vaid esimesed kaks – hoolimata pikale veninud talvest jagub põnevust ka sooja päikese saabumise ajaks.

Juba mitu aastat järjest oleme leidnud, et koduliiga on ühtlasem kui varem, aga tänavune jätab eelmised hooajad võrdsuse osas täielikult enda varju. Selge see, et tipud on omajagu kvaliteeti kaotanud, kuid samal ajal on mitmed jälitajad ka ise arengus sammukese või kaks edasi astunud.

Tallinna Flora on leidnud Martin Reimi käe all uue hingamise, Ida-Virumaa klubid ja Nõmme Kalju on investeerinud palju uutesse mängijatesse ning mullu peksupoistena alustanud Tartu Tammeka noored teevad sel aastal sisuliselt sama koosseisuga juba tegusid.

Sarnaselt mullusega on kiiresti välja kujunenud ka tagumine nelik, aga sel aastal saavad nemadki esimestele paremini vastu. Sündinud on juba mitu suurüllatust ning selliseid kohtumisi, mille eel saaks võitjas kindel olla, enam sisuliselt ei olegi.

Meistriliiga kolib nüüd lõpuks ometi murule ja loodetavasti leiavad vutisõbradki tee tribüünidele üles, sest varakevadine pakane ja mitte kuigi külastajasõbralikud kunstmurustaadionid on toonud kaasa niigi nappide publikunumbrite languse.

Tallinna Levadia jäi talvel järjekordselt mitmetest olulistest meestest ilma ning kui eelmisel aastal ei takistanud koosseisu õhenemine nende võimutsemist, siis praeguseks on materjal niivõrd õhuke, et paistab juba peaaegu läbi.

Levadia omab konkurentsitult parimat väravatevahet ning püsib ainsana ilma ühegi kaotuseta, kuid kolme viigi tõttu tuleb neil esimest tabelirida Floraga jagada. Võrdluseks läbiti eelmisel kevadel avaring maksimumpunktidega.

Parimas koosseisus tuleb neid endiselt favoriidiks pidada, aga iga vigastus või mängukeeld võib meeskonnale olulise jälje jätta. Ning nagu senised mängud näidanud on, siis hätta sattudes napib ka varukäike, millega varumeestepingilt mängu turgutada.

Tallinna Floras kipub olema täpselt vastupidine olukord - paberil jäädakse Levadiale pigem alla, aga võistkonnasisene konkurents on kõrgel tasemel. Konkurents üheskoos klubi legendi Martin Reimi asumisega treeneripingile on loonud ka viimaste aastate parima sisekliima.

Erinevalt eelmisest aastast komplekteeriti süsteemi esindusvõistkond väga põhjalikult ning kui Viljandi Tulevikule tähendab see halbu uudiseid, siis Floras ei saa ükski mängija oma kohas kindel olla. Erandiks on väravavahi positsioon, kus kogenud asenduste puudumisel andestatakse Stanislav Pedõkile üks eksimus teise järel.

Soome noortekoondislane Valeri Minkenen on hooaja eel Eestisse siirdunud võõrleegionäridest seni ilmselt kõige suurema kasuteguriga. Meeskonnal näib olevat veel ka omajagu varu, sest grusiinid on alles siinse jalgpalliga harjumas ning värskelt liitus nendega ka Iraagi päritolu poolkaitsja, kellest võib samuti tugevdust oodata.

Narva Transist sai hoobilt ajakirjanduses enim kajastatud klubi, kuid seda paraku mitte säravate tulemuste, vaid kihlveoskandaali tõttu. Tõsi, pärast seda on pakutud ka säravaid tulemusi, aga see ei paista inimesi sedavõrd erutavat.

Vutiliit kuulutas Transi kaotused Levadiale ja Kohtla-Järve Lootusele eelnevalt fikseerituiks ning andis neile viimase hoiatuse, lubades järgmise eksimuse korral nad meistrivõistlustelt eemaldada. Klubi on seejärel jäädavalt pingile naelutanud ainult väravavaht Sergei Ussoltsevi, kõigile ülejäänud meestele on endiselt mänguaega usaldatud.

Mis on aga totaalselt muutunud, on meeskonna tulemused, ning kui nad poleks hooaja algul Lootusele punkte loovutanud, oleksid nad praegu Meistriliiga liidrikohal. Ent isegi kui see enesetõestamise motivatsioon püsib, on meeskonna õhukest komplekteeritust vaadates raske uskuda, et selline hoog võiks väga kaua jätkuda.

Sillamäe Kalevi kõrgeid ambitsioone on seganud mõnede väga oluliste mängijate vigastused. Omaette küsimus on selles, kui palju oli neil veel jalgades hooajaeelne hirmtugev füüsiline ettevalmistus ning kas selle magusamad viljad ootavad veel noppimist.

Igatahes ei suutnud Kalev avaringis ühtegi peakonkurenti võita ning ka võidud eeldatavalt nõrgemate üle tulid raskelt. Tulemuseks on see, et hoolimata palju kõrgematest eesmärkidest ja nimekamast treenerist koguti eelmise aasta sama ajaga võrreldes neli punkti vähem.

Mõningaid küsimärke tekitab ka Sillamäe meeskonna komplekteeritus. Esiteks on kaitseliin küllaltki räsitud ning sisaldab tihtipeale olude sunnil poolkaitsjaid, teiseks aga kipub juba 2005. aastast alates Kalevi väravat kaitsnud Mihhail Starodubtsevi tase tiitli eest heitlevale klubile veidi lahjaks jääma.

Nõmme Kalju tekitas talvisel üleminekuturul taaskord enim elevust ja näitas hooaja eel lubavaid tulemusi, kuid alates kolmanda vooru kaotusest Levadiale on kõik allamäge veerenud ning meeskonna koosseis on juba avaringi jooksul tugevaid muutusi läbi teinud.

Kahe aasta eest Meistriliigasse tõustes saavutatud avaringi punktisaak jäi neile osturallist hoolimata taas püüdmatuks. Potentsiaali peaks meeskonnal jaguma, ent sisemine käärimine kajastub ka tulemustes, mis jätavad nad hetkel koos Tammekaga alles viiendat kohta jagama.

Tänu üldise taseme ühtlustumisele pole katki siiski veel midagi, sest kui mullu kaotati selleks ajaks liidrile juba poolte punktidega, siis hetkel jäädakse esimestest vaid seitsme punkti kaugusele. Uue tõusu eelduseks on aga stabiilse koosseisu leidmine, millega nad senimaani hakkama pole saanud.

Tartu Tammeka on eelmise hooajaga võrreldes kaheldamatult enim arenenud meeskond. Suures osas sama koosseisuga alustati ka mullu, aga praegu on löödud 9 mänguga 9 väravat rohkem, lastud endale lüüa 20 väravat vähem ning teenitud koguni 11 punkti rohkem. Punase laterna roll on asendunud tabeli keskmega.

Noorteklassis tegusid teinud mängijad on jõudnud ka füüsiliselt meeste tasemele ning Levadia ja Flora kogemustega treener Marko Kristal on süstinud neisse vajalikku enesekindlust.

Mänguehitamine on alati olnud tartlaste tugevamaid külgi ning praeguseks on paika loksunud ka hooaja alguses veel logisenud kaitsetöö. Selles osas on suured teened klubisse naasnud Siim Roopsil, kes on tõusnud kaitseliini liidriks, ning võõrleegionärilt esikindad üle võtnud Mait Toom tõi kindluse ka väravajoonele.

Tagumised neli võistkonda ei ole suutnud esimestega tempot hoida, kuid omajagu peavalu on nad valmistatud küll. Kohtla-Järve Lootus võttis punktid Transilt, FC Kuressaare nõelas valusalt Levadiat ning Paide Linnameeskond Kaljut. Omavahelistes heitlustes on edukaim olnud aga hoopis Viljandi Tulevik.

Kui Flora oleks olnud mulkide vastu sama armulik kui eelmisel aastal, võiks tabeli esimene pool veelgi ühtlasem olla, kuid praegu jätkavad viimased neli küllaltki võrdsel tasemel. Kõigil neist on võrdlemisi noored koosseisud, mida toetavad mõned kogenumad võtmemängijad.

Kaugeltki mitte ideaalselt komplekteeritud meeskondadele jätab osade põhitegijate puudumine, mida amatööride puhul ikka ette tuleb, tugeva pitseri. Teistest veidi ühtlasem paistab vaid Lootus, kes on tänu Sillamäe Kalevi ülejääkidele võrdlemisi korralikult kaetud. Saarlased on samuti natuke paremas seisus tänu koostööle Rakverega.

Kuumad ja külmad

• Külm on seni olnud Flora väravavaht Stanislav Pedõk, kelle "pirukate" kokkulugemiseks tuleb peagi appi võtta teise käe sõrmed. Levadia väravasuul oma kauaoodatud võimaluse saanud Sergei Lepmets on seevastu kuumalt alustanud ja enda võrgust vaid 3 palli välja korjanud.
• Väga külmaks osutus Tammeka välismaalasest väravavaht Sebastian Tiszai, kelle selja taha löödi hooaja 4 esimese mänguga 10 palli. Tema välja vahetanud Mait Toom lõpetas avaringi kuumalt 4 järjestikuse nullimänguga.
• Meistriliiga suurim väravakütt Tarmo Neemelo alustas tuliselt, lüües 6 mänguga 6 väravat, kuid pärast seda on jalg maha jahtunud ning koos karikamängudega juba 5 mängu järjest külmaks jäänud.
• Levadia rünnak on siiski 21 tabamusega kuumem kui kellelgi teisel. Kõige külmem on seevastu Tuleviku edurivi, mis suutnud värava lüüa vaid keskmiselt igas 3. mängus.
• Paide on pärast avavooru kuuma võitu Lootuse üle juba 8 mängu järjest külmas, teenides juurde vaid 1 punkti. Trans alustas omakorda külmalt, kaotades esimesest 4st mängust pooled, kuid võitis seejärel 5st mängust 4 ja viigistas 1.
• Tammeka on alustanud eelmise hooaja avaringiga võrreldes 11 punkti võrra kuumemalt. Tulevik on seevastu 8 punkti võrra külmem kui mullu.
• Sillamäe Kalev on ainsa meeskonnana andnud väravavõrgule kuuma kõigis 9s kohtumises, samas kui Tulevik ja Lootus on sellega hakkama saanud vaid 3s mängus.

Avaringi pluss - ühtlane tase

Ühtlasem tase kui kunagi varem hoiab pinget jätkuvalt üleval. Raske majanduslik olukord on tippklubide arengut pidurdanud, aga igal mündil on kaks külge ja nii pakub käimasolev hooaeg meile loodetavasti ühe läbi aegade tasavägiseima tiitlivõidujooksu.

Avaringi miinus - kihlveoskandaal

Narva Transi kihlveoskandaali ümber keerelnud meediakära heitis koduliigale halba valgust. Teisalt ei peitnud jalgpalliliit pead liiva alla, vaid näitas avalikkusele, et probleemiga tegeletakse. Nii või naa on taoliste probleemide esinemine halb uudis, kui seda üldse enam uudiseks nimetada saab.

Avaringi numbrid

-45 on tagumise neliku väravatevahe kokku. See on 19 võrra parem kui mullu.

1 liigamäng peeti naturaalsel murul. Seda on 8 võrra vähem kui mullu.

17 punkti lahutab esimest ja viimast võistkonda. Seda on 7 võrra vähem kui mullu.

115 väravat on löönud kõik võistkonnad kokku. Seda on 30 võrra vähem kui mullu.

158 pealtvaatajat on kogunud mängud keskmiselt. Seda on 21 võrra vähem kui mullu.

Küsimused teisele ringile

Kes püsivad tiitlikonkurentsis? Kas Levadia kogenud, kuid õhuke koosseis peab jälitajate survele vastu? Kas Flora väravalukk leiab kindluse? Kas Trans suudab oma veidi enama kui 15 mängijaga tempot hoida? Kas Sillamäe füüsilise põhjaga kaasneb millalgi vormitõus? Ja nii edasi. Küsimusi on piisavalt palju, et ennustamine tänamatuks tööks muuta.

Kas Trans peab vastu? Igal aastal (ja nii ka tänavu) on saanud seda küsimust esitada nende nappi komplekteeritust vaadates. Nüüd lisandub sellele teinegi külg - kui kihlveopettused ei ole täielikult välja juuritud, siis piisab ühest eksimusest, et nad üleüldse meistrivõistlustelt eemaldataks.

Kas Kaljust saab asja? Eelmisel hooajal oodati hooaja lõpuni, et meeskond loodetud tasemel mängima hakkaks, kuid tulutult. Praegu on oodatud veerand hooajast ning medalirong pole veel eest ära sõitnud, kuid ega see igavesti ootama ei jää.

Kui ahneks muutub Tammeka? Noor ja näljane meeskond hammustas avaringis juba kahte favoriiti ning pakatab enesekindlusest. Kas nad asetavad lati veelgi kõrgemale või lepivad ajapikku keskmiku rolliga?

Kas tekib selge autsaider? Võitlus püsimajäämist tähistavate kohtade nimel pole sugugi vähem vihane kui medaliheitlus. Senimaani püsivad neli klubi võrdselt koos ning keegi ei taha teistest maha jääda, kuid omavahelised mängud otsustavad kahtlemata palju.

Tabel ja statistika

#		Võistkond	M	Võ	Vi	K	Lö	-	La	P
1.		Tallinna FC Flora	9	7	0	2	17	-	9	21
2.		Tallinna FC Levadia	9	6	3	0	21	-	3	21
3.		Narva JK Trans	9	6	1	2	11	-	5	19
4.		JK Sillamäe Kalev	9	5	2	2	17	-	9	17
5.		Nõmme JK Kalju	9	4	2	3	15	-	12	14
6.		Tartu JK Tammeka	9	4	2	3	15	-	13	14
7.		Viljandi JK Tulevik	9	2	1	6	3	-	11	7
8.		Kohtla-Järve FC Lootus	9	2	0	7	4	-	15	6
9.		FC Kuressaare	9	1	2	6	7	-	18	5
10.		Paide linnameeskond	9	1	1	7	5	-	20	4