Jalgpalli suurturniir on sedavõrd suur sündmus, et liigitub rahvapeoks, ja kus on palju rahvast, seal on kiired tekkima ka kõiksugu uskumused, müüdid ja linnalegendid. Meil kõigil on oma lemmikud ja soosikud ning põhjused, miks see aasta võib olla meie lemmiku aasta või miks meie soosik tuleb suure tõenäosusega Euroopa meistriks.

Olgu need siis kujunenud sõpruskondade, meedia või ETV stuudio põhjal, aga meil kõigil on omad ootused ja arusaamad selle kohta, kuidas ja miks turniir peaks ootuspäraselt kulgema. Ja kui kõik ei lähegi päris nii nagu eeldatud, siis ilmuvad välja uued põhjused kõrvalekallete selgitamiseks ja uued narratiivid edasiseks. Ja muudkui uued põhjused ja uued narratiivid, kuniks turniir saab läbi ja kõik sündmused mahuvad ühte suurde koondnarratiivi, mis sisaldab kõike vahepeal juhtunut. Ja tagasi vaadates näib meile, et kõik läks täpselt nii nagu ta minema pidi, sest ainult nii saigi minna, ja et see kõik on tegelikult loogiline.

Sinna pole midagi parata, sest inimmõistus lihtsalt toimib niimoodi, meelevaldselt otsides ja leides juhuslike sündmuste rägastikust põhjuslikke seoseid, tähendust ja terviklikku lugu.

Ratsionaalselt sellele kõigele peale vaadates on selge, et tegelikult kipume me tohutult alahindama juhuse rolli. See on ilmselge kasvõi selle põhjal, et kihlveokontorid teenivad suurturniiride ajal kasumeid paljuski just eelpool kirjeldatud meelekalduvust ära kasutades. Ühtäkki ei ole meie narratiivid enam nii kõigutamatud, kui need ennustustena paberi peale on pandud ja teiste ennustuste vastu võistlevad. Aga muidugi ei jää meil siis leidmata uued põhjendused ja narratiivid, mis seniseid altminekuid selgitavad ja meid ebaõnne kiruma panevad.

Aga olgu selle narratiivsuse lõksuga kuidas on, mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Inimlikud kalduvused ja sellest tulenevad halvad ennustused on lõppude lõpuks igaühe isiklik asi. Paraku võivad väikesed inimlikud apsud rahvapidude ajal avanevates kõlakodades tohutult võimenduda. Mis mind tänavuse EM-i ajal pisut ärritanud on, ongi üks levinud väärarusaam, mis on osaliselt just selle kirjeldatud narratiivsuse lõksu tulemiks.

Nimelt kostub mitmelt poolt ja häirivalt tihti läbi targutav väide, et suurturniire ei võida need meeskonnad, kes säravalt alustavad. Kuna ma olen üle 20 aasta toetanud Itaaliat, ei ole just raske aru saada, miks see väide on just nüüd mulle pinnuks silma sattunud. Ilmselgelt ei sobitu see minu narratiividega. Aga see pole siiski kõik (või siis otsin ma lihtsalt põhjuseid), sest sedasorti väite tagant paistab välja ilmselge arutlusviga.

Arutlusviga seisneb nimelt vaikivas eelduses, et leidub üleüldse mõni koondis, kes oleks mõne suurturniiri alguses suursoosikuks. Kui üks meeskond oleks tõesti suursoosik, siis oleks tema võiduvõimalus vähemalt 50%, vastasel juhul oleks see meeskond lihtsalt üks paljudest võimalikest võitjatest. Turniirisüsteemis on aga juhuse roll sedavõrd määrav, et ebarealistlik on eeldada, et mõni koondis võiks teistest nii võimsalt üle olla.

Itaalia muljetavaldav alagrupiturniir tõstis nad hoobilt üheks turniiri peamiseks soosikuks ja seda täiesti õigustatult. Ent neid koondiseid, kes on realistlikult võimelised meistriks tulema (ehk kelle võit ei oleks selline üllatuspomm nagu Kreeka puhul 2004) on vähemalt üheksa – lisaks Itaaliale ka Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, Belgia, Holland, Taani ja Portugal.

Isegi suurimate soosikute (suurimaks on Prantsusmaa, mitte Itaalia) üldvõidu tõenäosust ei hinda kihlveokontorid suuremaks kui 20%, millest võib julgelt järeldada, et iga jalgpalli suurriik jääb vähemalt neljal juhul viiest tiitlist ilma. Ka suurimate soosikute üldvõidu tõenäosus on seega parimal juhul vaid sama suur kui oli näiteks Austria mänguvõidu tõenäosus Itaalia vastu. Ehk siis ka tubli eneseületuse korral ikkagi väike.

Siit jõuangi ma selleni, et eksivad ka need, kes ütlevad näiteks Itaalia näitel, et säravalt alustanud meeskonnad tavaliselt ei võidutse. Ühest küljest on neil muidugi õigus, sest ka kõige säravamalt alustanud meeskond ei võida turniiri vähemalt neljal juhul viiest, kuid teisest küljest jätavad nad õigustamatult tähelepanuta varjatud andmed kõigi nende suurtiimide kohta, kes alustavad turniiri kesiselt ja samuti ei võida.

See, kui lõpuks võidab mõni võistkond, kes ei alustanud kõige säravamalt, ei ole siis üllatav ainult sellepärast, et kõikide säratult alustanud suurtiimide võidutõenäosused kokku on alati suuremad kui ühel meeskonnal eraldi. Ühe tiimi ebaedu ennustamine ei ole väärt midagi, kui sellega ei kaasne samaväärset ennustust konkreetse konkurendi kohta, kes selle loogika järgi siis edu saavutama peaks.

Niisiis tuleb Itaalia Euroopa meistriks. MOTT.