Üks asi ajab EM-il viibides küll närvi. Õigemini: sellele mõeldes tuleb ühele normaalsele eestlasele lihtsalt kadedus kallale.

"Kelle poolt oled?" Eestis tundub see küsimus suurturniiride ajal nii endastmõistetav. Üks hoiab pöialt Hispaaniale, teine Inglismaale, kolmanda lemmikud on sakslased ja neljandal hoopis prantslased. Aga siin saad väga kiirelt aru, kuivõrd mõttetu oleks esitada sama arupärimist näiteks välikohvikus Inglismaa ja Serbia mängu vaatavatele austerlastele.

Sest mis neil teistest? Siia on tuldud toetama omasid, kõik muu on teisejärguline. Keegi neist ei pea identiteeti otsima, see tuleb sünniga kaasa ja selle väljendamisest ei ole midagi loomulikumat. Muidugi võib seda soovi korral punaste ülikondade (Austria), seelikute (Šotimaa), eestlastele kangesti saunamütse meenutavate lodude (Albaania) või kümnete muude aksessuaaridega täiendavalt märgistada ja rõhutada. Aga pole ka ilmtingimata vaja.

Kui tänaval jalutab vastu kamp sõpru, Gruusia lipp õlgadel, saab veel põletavamalt selgeks, kui kaugel Eesti hetkel jalgpallimaailma Olümposest asub. Grusiinide esmakordne EM-teekond algab homme õhtupoolikul Dortmundis ja võib vaid ette kujutada, kui kaua nad on sellest unistanud - võimalusest vaadata EM-i nii, et sa ei pea lemmikut valima, vaid ta on sul automaatselt olemas.

Most tweets about fans at the Euro's so far has been negative. I would like to change this trend. As such, here is a video of Spanish, Croatian and German fans singing together outside of the Olympiastadion in Berlin👍 pic.twitter.com/UMSdov9zu0 — SamWebo (@lfcwxbb) June 16, 2024

Eestis on aastaid vaieldud, kas koduliiga mänge peaks EM-ide ja MM-ide ajal pidama või mitte. Üks argument on, et suurturniir röövib tribüünidelt publiku - justkui mängude nihutamine tooks neid sinna juurde. Kuidas saakski "oma" aina suuremaks kasvada, kui "võõras" teadlikult sellest kõrgemale seada?

Võime õigustatult kiruda, et väljakul 0:5 kaotusi korjates oleme jalgpalliliselt Euroopa ääremaa. Kurb tõde on aga seegi, et jalgpallikultuuri levikut vaadates jääme veel rohkem perifeeriasse. Seda vähest, mis meil on, tasub hoida ja väärtustada, muul moel see kasvada ei saa. Ja oma-tunde väärtustamine saab kasvada vaid igapäevaselt ehk antud kontekstis läbi klubijalgpalli.

Eestlasele kipub jätkuvalt omane olema kalduvus kõike "välismaist" kiita ja "oma" sellega võrreldes justkui maavillaseks pidada, häbenedes maha teha. Ent milleks? Lugu peetakse siiski neist, kes endast ise lugu peavad. Kas Austria jalgpall hakkab koondise- või klubitasandil kunagi olema võrdväärne Saksamaa omaga? Ei, selleks on riikide mastaabid liiga erinevad. Gruusiast ei saa kunagi teist Hispaaniat ega isegi mitte Hollandit, jõudku nad edaspidi kas või iga kord suurturniirile.

Põevad nad selle pärast? Ei. Teevad ennast maha? Ei. Minge ja küsige grusiinidelt, kes EM-i võidab. Nad vastavad nad nagu ühest suust: Gruusia! Nad pole mõistagi ainsad optimistid. Hoolimata sellest, et kogu Euroopa silme all saadi EM-i avamängus haledalt kolki, kõlab Saksa linnade tänavatel endiselt optimistlik "No Scotland, no party!" Ole sa väike või suur, ühes on võrdsus alati võimalik - tuleb lihtsalt häbenemata iseenda üle uhke olla.

***

Uudiseid otse Saksamaalt aitab lugejateni tuua Lays. Osale nende kampaanias!