MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

INTERVJUU
Link kopeeritud

Soome kõrgliigast Eesti pronksisatsi esindusnäoks. Oskari Forsman soovitab Premium liigat ka rahvuskaaslastele

Link kopeeritud
Martti Kallas pilt
Martti Kallas
Martti Kallas pilt
Martti Kallas

Premium liiga pronks on Oskari Forsmani karjääri suurim saavutus. Foto: Brit Maria Tael

Jaanuaris teatas JK Tallinna Kalev, et on täiendanud väravavahtide osakonda ülikogenud soomlase Oskari Forsmaniga (35). See oli üleminek, mis pani siinsed jalgpallisõbrad esmalt kulme kergitama.

"Milleks ometi?" võis nii mõnestki suust kuulda. Kalev, kes oli seni keskendunud noorte vutimeeste arendamisele ning kaasanud tegemistesse mõningaid kogenud Eesti jalgpallureid, otsustas nüüd täiendada ridu 35-aastase soomlasega. Aastaga sai aga selgeks, et täiendusega pandi absoluutselt kümnesse.

Karjääri jooksul koguni 171 Veikkausliiga mängu pidanud Forsmanist sai vaid mõne kuuga üks klubi esindusnägudest. "Pean end artistiks – mu mõlemad vanemad on näitlejad," räägib väravavaht ise pärast hooaja lõppu Soccernet.ee-le. "Jalgpallurina pead samuti rahvale esinema – see on ju meelelahutus!"

Lisaks kinomehe-kuvandile on Forsmanil aga veel vähemalt üks väga väärtuslik omadus: ta on suurepärane jalgpallur! Hooaja vältel tegi veel mullu Vaasan Palloseura esikindaid kandnud mees koguni 139 tõrjet, mis oli kogu liiga parim näitaja. Lisaks tõrjus ta kolm penaltit ning pälvis koha Premium liiga sümboolses koosseisus.

Ehkki seljataga on edukas karjäär Soomes, jõudis Forsman enda sõnul karjääri suurima saavutuseni alles nüüd, 35-aastaselt. Kaleviga võidetud Premium liiga pronks jääb talle eluks ajaks meelde. "See on minu karjääri parim saavutus!" ütleb ta.

"Võitsin Soomes küll 2013. aastal Rovaniemen Palloseuraga karika, aga seal pidime võitmiseks pidama ainult viis mängu. Mängisime ainult kahe kõrgliigameeskonna vastu. Midagi sellist, nagu sel aastal Kaleviga, pole minuga kunagi varem juhtunud. See on parim tunne üldse!" kinnitab ta heldimusnoodiga hääles.

Sa oled karjääri jooksul mänginud 171 Veikkausliiga mängu ning veel eelmisel hooajal teenisid seal korralikult minuteid. Miks tuleb üks Soome jalgpallur karjääri sellises faasis Eestisse mängima?
Jah, mängisin Veikkausliigas väga pikalt. Julgen öelda, et kinnitasin seal kanda – jõudsin päris viisakale tasemele. Kusjuures proovisin juba kaks aastat varem Eestisse tulla, aga toona ei olnud mul siin head kontakti.

Tahtsin lihtsalt mängida välismaal: kogeda midagi sellist, mida Soomes ei saaks. Arvasin, et see oleks kihvt kogemus – mitte lihtsalt jalgpallurina, vaid ka võimalusena treeneriteed alustada. Elukaaslane oli samuti väga toetav – tahtsime kogeda uut keskkonda ja näha elu väljaspool Soomet.

Kalevi huvi oli algusest peale väga tõsine. Ja mind ei võlunud mitte ainult see, mis on nende visioon platsil, vaid kõik klubiga kaasas käiv. Tundsin, et mind usaldatakse ja oodatakse siia – Kalev ja Joel Lindpere tegid selle esimesest sekundist peale selgeks. Lisaks muidugi treeneritöö: saan siin korraga vastutada nii esinduse, duubli, Kalev juuniori kui ka U17 meeskonna väravavahtide eest.

Mulle meeldib vastutus. Soomes poleks ma seda tunda saanud, sest oleksin pidanud alustama rohujuuretasandilt – mul pole vägevaid litsentse, mida lauale lüüa. Siin mind usaldatakse, isegi väravavahtide treeneri D-litsentsiga!

Ma teadsin, et ma ei ole enam kõige noorem tüüp ja liigatase on Soome omast veidi nõrgem. Olin valmis tegema sammu tagasi. Aga ausalt öeldes üllatas liiga mind tasemega. Kõik sujus ideaalselt.

Kui aastane leping hooaja järel läbi sai, siis kaua sa uue jah-sõna andmist kaalusid?
Kui sain aru, et pronks võib päriselt meile tulla, ei mõelnud ma enam muudele variantidele. Teadsin, et pronksmedali korral jään kindlasti siia. Võimalus mängida 36-aastasena euromänge – põhimõtteliselt vanaisana! (Naerab.) Mujal poleks mul seda võimalust mingil juhul tekkinud.

Tahtsin aidata selle muinasjutu teoks teha ja tänu sellele jäingi siia. See oli lihtne otsus.

Ütlesid, et Joel Lindpere oli sinu liitumisest väga huvitatud, aga mis Kalevi projekti juures sind kui jalgpallurit köitis?
Ega treeneritööst ei saa mööda vaadata – see mängis väga olulist rolli. Mängijana samuti suur vastutus: saan siin olla justkui mentorirollis. See on minu jaoks uus kogemus ja olen kindel, et tuleb mulle ka inimesena kasuks. Teadsin, et Kalevis on väga palju tasemel noori, ja tahtsin neid aidata. Saan siin olla osa millegi ülesehitamisest. Soomes poleks seda võimalust tekkinud.

Kui ma olin 16-17, siis mul isegi ei olnud väravavahtide treenerit. Tahtsin siinsetele kuttidele anda midagi, mida mina omal ajal Poris treenides ei saanud. Hea ettevalmistuse najal võib neid oodata väga suur tulevik.

Hooaja eel ei uskunud keegi, et me nii edukad oleme. Aga mina mõtlesin: miks mitte? Juba enne hooaega ütlesin poistele, et peame püüdlema kolmanda või neljanda koha suunas. Kõik mõtlesid, et millest see hull Soome tüüp räägib! Et vanaisa on lolliks läinud. (Naerab.)

Selgitasin, et eesmärgid peavadki olema natuke hullud. Niimoodi need asjad käivad – tahtsime olla meeskond, kes suudab kõiki kiusata.

Oskari Forsman ja tema must nokamüts pole võõrad ühelegi Premium liiga jälgijale. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kuidas su mentorlusprojekt vilja kandis? Keda noortest enim esile tõstaksid?
See on päris keeruline küsimus! Aga Georg Pank ja Ramon Smirnov on juba puhtalt statistika pealt väga suure edasihüppe teinud. Nad on väga palju arenenud. Samuti Hugo Palutaja – ta on mängija, kelle ründavad omadused on kaasaegses jalgpallis väga väärtuslikud. Kui ta kaitseomadusi edasi lihvib, siis võib temast saada väga-väga hea jalgpallur.

Need kolm kutti tulid mulle esimesena pähe, aga muidugi kehtib sama ka teiste kohta. Võiksin väga palju nimesid ette lugeda, terve Kalevi meeskond on fantastiline.

Sa olid enne Eestisse kolimist mänginud ainult Soomes. Kuidas siinne jalgpall üldiselt sinu ootusi täitis?
Ma arvasin, et neli esimest tiimi – Flora, Levadia, Paide ja Kalju – on teistest väga kõrgelt üle. Noh, ajalugu on näidanud, et nii ongi.

Arvasin, et meie ja kõik teised oleme palju nõrgemad ja asjatame nii-öelda oma mängumaal. Aga kõik röövisid kõigilt punkte! Kui Soomes tabeli viimane kohtub näiteks liidri HJK-ga, siis tõenäosus punkte saada on peaaegu olematu.

Tunnen, et Eesti neli suurt võiksid vabalt Veikkausliiga esimeses pooles mängida. Mitte tiitli peale, aga kolmandale kuni kuuendale kohale küll. Nad saaksid seal hakkama ja jääksid kindlasti püsima. Flora ja Levadia võiksid medalitele mängida, ma arvan.

Teised meeskonnad – Pärnu, meie, Kuressaare, Narva, Tartu – arvasin alguses, et nad on Soome esiliiga tasemel, aga tegelikult suudaksid kõik mängida Veikkausliigasse püsimajäämise nimel. Ykköneniga võrreldes oleme tugevamad.

Absoluutselt igas Premium liiga meeskonnas on mehi, kes suudaksid mängida iganädalaselt Veikkausliigas. Isegi näiteks Harjus: see Ukraina vasakäär [Daniil Rudenko], kaitsjatest [Andres] Järve. Nad saaksid seal ilusti hakkama, arvan ma.

Kuna me juba Eesti ja Soome võrdlemise juurde jõudsime, siis lähme veel rohkem süvitsi: siin ollakse jalgpallijuhtide tasandil veendunud, et pikk hooaeg on edu aluseks. Kui Eesti klubid oleksid eurosarjas edukamalt esinenud, oleks meie liigahooaeg kestnud detsembrini välja. Soomes on jalgpalliaasta märksa lühem – kuidas sa neid lahendusi võrdleksid?
Soomes tegelikult tahetakse, et hooaeg oleks pikem. Reaalsus on see, et puudub sobiv infrastruktuur. Eestis on meil vähemalt Sportland Arena, kus märtsis ja novembris mängivad peaaegu kõik! (Naerab.) Aga mulle see väljak ausalt öeldes ei meeldi.

Mängijana eelistan ma iga kell pikka hooaega, kui teine variant on 6-7 kuud hooaja ettevalmistust. Soomes ongi nii. Aga mängijad arenevad mängides. Liiga suur voorude arv ei ole kindlasti probleem, aga võimalusel võiks hooaeg varem lõppeda.

Novembri alguses mängisime Tartus ja juba siis oli mul tunne, et ma uisutan, mitte ei mängi jalgpalli. Igal pool oli jää. Niimoodi läheb asi ohtlikuks, aga paraku elame me sellises piirkonnas, kus ideaalse lahenduse leidmine on väga keeruline.

36 mängu formaat on minu meelest õige. Soome üritab seda samuti saavutada ja mõne aasta pärast ehk jõutakse sealgi selleni. Aga taristu peab veel arenema.

Karjääri edukaim aasta: 2023 pakkus nii Kalevile kui ka Forsmanile kuhjaga rõõmu. Foto: Brit Maria Tael

Räägime perest ka: sa tulid siia koos elukaaslasega. Su poeg on samuti Eestit külastanud – kuidas neile siin meeldib?
Poeg elab muidu [Põhja-Soomes] Rovaniemis, aga on kuus korda Tallinnas külas käinud. Talle väga meeldib siin! See on tema jaoks nagu imedemaa, nagu New York! Ainult jõuluvana ei ole. (Naerab.)

Elukaaslasega kohtusime 2019. aastal, kui mängisin Mariehamnis. Ta töötab reisibüroos ja on seni vaid Soomes või Ahvenamaal töötanud, seega tahtis tema ka midagi uut kogeda. Eesti pole küll kõige eksootilisem koht, kus elada, aga meile väga meeldib siin.

Nagu enamus soomlasi, puutusin enne siiakolimist Tallinnas käies rohkem kokku peokultuuriga! Siin elades oleme saanud linna rohkem avastada ja pean tunnistama, et ootused on mäekõrguselt ületatud! Kahjuks enamus soomlasi isegi ei tea, et Tallinnas on veel midagi peale Telliskivi ja vanalinna! (Naerab.)

Ma olen seni näinud ainult umbes 40% kõigest, mida aasta jooksul näha tahtsin. Aga nüüd on teine aasta veel ees! Julgen siiatulekut Soome jalgpalluritele soovitada küll. Eesti on väga ilus, Tallinn on elukeskkonnana suurepärane. Me elame Kadriorus – Joel üürib meile korterit – ja elu on ilus!

Ütlesid, et veel üheks aastaks siia jäämine oli lihtne otsus. Kas oled juba mõelnud, et võib-olla jääks veelgi kauemaks?
See on raske küsimus. Ma näen end hetkel ikkagi profijalgpallurina – tahan mängida kõigepealt karjääri lõpuni ja siis vaadata. Aga ma olen Eestisse jäämisele kindlasti avatud.

Olen olnud 17 aastat profijalgpallur – see aeg on mulle õpetanud, et sportlane ei saa tuleviku osas liiga suuri plaane teha. Mul pole mõtet mõelda, mis saab kolme või nelja aasta pärast. Ma ei ütleks hetkel, et ma igatsen Soomet. Aga kuni mul on kaks põlve olemas ja sõrmed alles, annan endast väljakul kõik!

Leppisime ühe väravavahist sõbraga kokku, et mängime mõlemad vähemalt 40. eluaastani. Ta pidi tervise tõttu küll saalijalgpallile üle minema, aga ma ütlesin, et see on okei. (Muigab.) Otsustasime, et väravavaht peab 40-aastaseks saamiseni kindlasti mängima. Sinnapoole ma liigungi.

See aasta polnud lihtne, sest ma ei saanud eriti palju puhata. Järgmisel hooajal saan koormust veidi vähemaks võtta – usun, et see mõjub mulle hästi. Ründajad peavad mind ikkagi kartma!

Sa tundud päris ambitsioonikas inimene – vähemalt eelmise hooaja eesmärkide pealt! Kuhu Kalev järgmise hooajaga jõuda võiks?
Väga hea, et ma kogu Kalevi eest rääkida saan! (Naerab.) Meie ressursside ja tausta juures oli see aasta erakordne. Aga ma ei näe, miks me peaks järeleandmisi tegema. Ühe korra saime hakkama, miks mitte seda korrata?

Paidel on tugev meeskond ja nüüd on nad vihaseks aetud, aga ma ei näe, miks me ei peaks sama eesmärki sihtima? Mina sõnastaksin nii: koduliigas kolmas koht ja eurosarjas vähemalt teine eelring. Kui teised euromängudega hakkama ei saa, siis Kalev näitab ette! Sinnapoole me sihime. Meil on nüüd ilus hall, kus saame korraliku ettevalmistuse teha. Ma arvan, et meil on peaaegu parimad võimalikud tingimused. Vahel tuleb veremaitse suhu, aga edu nõuabki pingutust.

Ehkki Forsman ei ole suur Sportland Arena fänn, eelistab ta 36 vooru pikkust hooaega Soomes kasutatavale. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Mida on vaja, et eesmärkideni jõuda?
Peame olema üksteise suhtes nõudlikud: noored poisid peavad mõistma, et jalgpallimaailmas ellujäämiseks tuleb teha ohverdusi. Keegi pole sinu vastu lahke – alati on keegi, kes tahab su koha ära võtta. Üldiselt on Eesti jalgpalli olukord vägagi lootustandev, arvan ma – siinsed väravavahid tahavad areneda ja nende tööeetika on väga kõrgel tasemel.

Vaatame lõpetuseks veel korra tagasi. Hooaeg oli sinu jaoks ka individuaalses plaanis ikkagi ajalooliselt edukas.
Seda pronksi ei vahetaks ma mitte ühegi individuaalse auhinna vastu. Aga muidugi tahan ma olla liiga parim väravavaht! Mõned inimesed on mult küsinud, et kas ma olen pettunud, et mind galal parimaks väravavahiks ei valitud? Muidugi oleksin ma seda tahtnud, aga meeskondlikud saavutused on iga kell olulisemad.

Ma olen uhke, et saan mängida väikses klubis ja väikse fännigrupi nimel. Olen ju välismaalane, kes tuli Eesti liigasse – keegi ei teadnud minust enne midagi. Ja ometi hindasid 36% hääletajatest mind Premium liiga parimaks väravavahiks. Minu tänutunne on piiritu – siiras aitäh kõigile.

***

Oskari Jussi Forsman
Vanus: 35
Positsioon: väravavaht
Koduklubi: JK Tallinna Kalev
Eelmised klubid: Naantali VG-62, Turu Inter, KTP, Oulun Palloseura, FC Jazz, Rovaniemen Palloseura, Turun Palloseura, Kemi Kings, FC Lahti, IFK Mariehamn, Vaasan Palloseura (kõik Soome)

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK