Septembrikuises koondiseaknas vahetas 20-aastane Eesti kaitsja Maksim Paskotši klubi, kui siirdus Inglismaalt Tottenham Hotspuri akadeemiast Šveitsi kõrgliigasse riigi läbi aegade edukaimasse võistkonda Zürichi Grasshopperisse. Uues keskkonnas saab pallur lõpuks mängida meeste jalgpalli.

Paskotši veetis Londonis kolm aastat, saades muu hulgas kirja ka ametliku mängu Tottenhami esindusvõistkonnas, ent isegi tippudega koos treenimise kõrval toimetas ta peamiselt klubi duublis. Koroonapandeemia ajal sai ta võimaluse Eesti A-koondises, millest haaras kärmelt kinni: tänaseks on ta rahvuskoondist esindanud juba 20 ametlikus matšis.

Kõik see tõstis ootuseid, et ka klubirindel teha murrang täiskasvanute jalgpalli. Nüüd on ta selle protsessiga alustanud. Septembris omandas 27-kordne Šveitsi meister Grasshoppers Tottenhamilt Paskotši mängijaõigused ja tänaseks on eestlasel kirjas juba kolm matši Šveitsi kõrgliigas.

Kuigi Grasshoppers on tiitlite arvu poolest piirkonna vägevaim, on viimastel aastatel kõrgliigas domineerinud peamiselt Berni Young Boys. Enne neid Basel. Vahepeal on kuldseid medaleid noppinud ka Grasshoppersi linnarivaal FC Zürich, viimati hooajal 2021-2022, kui nende ridades pallis Karol Mets.

Grasshoppersi viimane meistritiitel tuli aastal 2003. Viimane medal, hõbedane, võideti 2014. aastal. Mullu lõpetati kümne võistkonna seas seitsmendana. Tänavu ollakse kümne vooru järel 12 klubi seas üheksandal kohal. Klubi juhendab sellest hooajast enda kasvandik, omaaegne Šveitsi koondislane ja palluriaegadel nii Freiburgis kui Leicester Citys mänginud 45-aastane Bruno Berner.

Grasshoppers on partnerklubi inglaste Wolverhampton Wanderersiga ja astub samme, et oma hiilgust taastada. Maksim Paskotši rääkis Soccernet.ee-le antud intervjuus, naudib klubi poolt pakutavat kodust keskkonda, võimalusi ja tunneb toetust inimestelt, kes tema ümber toimetavad. Kaitsja teab, et tema tulevik sõltub temast endast. Nüüd on vaja end ka meeste jalgpallis näidata.

Maksim, kuidas sul läheb?
Hästi läheb! Olen väga rõõmus, kuidas mul endal praegu läheb: ei ole vigastusi, perel on kõik hästi ja uues klubis saan korralikult treenida, olen saanud mõned minutid mängida. Tulemused ei ole klubis olnud kõige paremad, aga ma ei ütleks, et see on sellepärast, et meil on halb võistkond või midagi sellist. Kõik need mängud olid nii lähedal, et oleks võinud ka teisiti lõppeda. Kaotasime punkte väga nappide tulemustega: 1:1, 1:2, 0:1. Viimane mäng oli väga hea – võitsime 3:0. Loodetavasti pärast koondist tuleb neid võite järjest rohkem.

Sa vahetasid klubi hetkel, mil olid koondises. Mis siis juhtus, kui sa lõpuks Šveitsi jõudsid? Kuidas sind vastu võeti?
Ausalt öeldes oli vastuvõtt väga hea. Ma olin mõelnud, et see võiks nii minna, aga poisid ... mehed võistkonnas võtsid tõesti väga hästi mind vastu. Ma ei oodanud, et see nii-nii sujuvalt läheb. Arvan, et selles mängis oma osa see, et võistkonda tuli suvel päris palju uusi mängijaid.

Kogenud mängijad, kes on millalgi oma karjääris olnud minu rollis – noor, uues klubis, uues riigis – teavad, kui palju see aitab, kui sulandun kiiremini võistkonda ja saan seal hakkama. Ehk võetigi väga hästi vastu. Ma ei saaks tõesti midagi rohkemat neilt paluda.

Kui sa Šveitsi jõudsid, siis ilmselt klubist oli keegi sind lennujaamas ootamas?
Jah. Mänedžer ootas. Tema nimi on Sandro [Foschini]. Kui ta seda kuidagi loeb, siis talle väga suur aitäh! Ta on väga-väga hea inimene. Aitas mind väga palju kõigega, millega oli vaja.

Ma ilmselt pärast näitan talle seda. Siis ta mõtleb, et respekt! (Naerab).

Kas klubi organiseeris sulle kohe ka mingisuguse korteri või elamise? Või oled sa hotellis?
Seal on kõikidel mängijatel nii, et esimesed neli nädalat saad olla tasuta hotellis, mis on klubi lähedal. Sellel ajal kui leiad korteri, siis tore. Kui ei leia, siis võid jääda hotelli, aga maksad ise. Ma olin praegu kogu selle aja koondisesse tulekuni hotellis, aga nüüd mul vedas, et leidsin korteri. Pärast koondist olen paar päeva hotellis, ostan kõik asjad, mida kodu jaoks vaja – absoluutselt kõik, mul ei ole seal mitte ühtki tükki mööblit ehk osta on vaja palju – ja siis saan korterisse kolida ja seal elada.

Kuidas see klubi organisatoorselt välja näeb? Milline on treeningkeskus, väljakud, sealsed tingimused?
Ütleks, et see on heas mõttes väga kodune. See ei tähenda üldse seda, et seal oleks midagi vähe. Ei-ei! Väga kodune just inimeste mõttes. Kõik, kes seal töötavad, on seal olnud väga kaua ja on selline tunne, et see on üks suur pere.

Väljakute osas … Seal on kolm-neli muruväljakut, kaks kunstmuru, ma arvan. Jõusaal ja taastusvahendid on kõik olemas. Muidugi see erineb Inglismaast, aga mulle endale pole palju vaja. Kõik, mida on vaja, et ma areneks, on seal olemas.

Heaks boonuseks ongi see, et kõik on väga kodune. See meeldib mulle isegi rohkem. Inglismaal Tottenhami treeningkeskuses olid võib-olla üldse maailma parimad treeningtingimused. Šveitsis pole see kõik nii top-top level’il, aga kõik on olemas ja väga hea kvaliteediga. Olen väga-väga rahul sellega.

Kuidas sa Šveitsi elukeskkonnaga kohanenud oled? Ikkagi uus riik, kus elada.
Uus riik ja uued hinnad. Uus riik ei ole probleem, uued hinnad on probleem. (Naerab). See on minu jaoks kõige šokeerivam. Kui lähen näiteks poodi ja pärast helistan perega, siis esimese asjana alati räägin, et mis kuradi hinnad need on siin. Aga kui olen rohkem seal, pean nendega ka ikkagi harjuma, et ei oleks nii, et ma olen iga päev üllatunud. Pean kohanema.

(Zürichi elukallidus on Tallinnast ca 2-3 korda kõrgem; näiteks 1 kg kanafileed, mis Tallinnas maksab poes 7,70 eurot, maksab Zürichis 27 eurot; karp mune on seal 7 eurot ja väikese cappuccino hind kohvikus ligemale 6 eurot - K. E.).

Riik on muidu väga tore! Paar korda olen poistega käinud Zürichi kesklinnas (klubi baas asub sellest kümmekond kilomeetrit põhja pool – K. E.) ja see on nii rahulik. Seal on väga tore olla. Vibe on hästi mõnus.

Ütlesin perele naljaga ka, et kui sa seal kesklinnas jalutad, siis kõik inimesed on nii rahulikud ja sõbralikud, et on näha, et kõigil on raha. (Naerab). Tegin nalja, aga selline väike tunne on seal. Vahe Londoniga seisneb selleski, et Londoni kesklinnas on kõrged pilvelõhkujad ja distantsid on hästi suured. Zürichis on kesklinnas mõnusad väikesed kohvikud ja muud kohad. Kõik on nii lähedal ja tore. Mulle väga meeldib!

Kui hinnad on kõrgemad kui Eestis ja Inglismaal ka, siis kas palk on ka suurem kui Tottenhamis?
No ikka suurem, jah. Nende hindadega ei saaks seal muidu elada. (Naerab).

Millised on olnud su vestlused peatreener Bruno Berneriga? Millised on tema nägemused ja visioon sinust ja sinu tulevikust?
Just eelmisel nädalal rääkisin temaga. Mulle meeldis, milline see jutt meil oli. Ta lihtsalt kutsus mind, et rääkida, kuidas ma end tunnen ja kuidas olen sisse elanud. Ta ütles, et on väga-väga rahul sellega, kuidas ma treenin. Ta ütles, et ta teab, et see on raske, et kui ma tulen uude klubisse, siis tahan ju mängida, aga võib-olla kuskil pean alustama pingil ja sekkuma vahetusest.

Ta on väga rahul sellega, kuidas käitun. Ma ise mõtlen, et seal on kõik olemas, et saada paremaks. Minust nüüd sõltub, kas annan kõik selles, mida teen. Ta ütles, et kui niimoodi jätkan, siis need tulemused tulevad. Mõtlen, et minust endast sõltub, kas kasutan neid võimalusi või ei kasuta.

Ehk suhtlus on olnud väga hea. Ei ole nii, et ma olen uus ja minuga keegi ei räägi või ei toeta. Sellist asja pole üldse. Treener ütles, et kui nii jätkan, siis kõik tuleb.

Sa oled sekkunud vahetusest päris mitmel korral juba. Mis positsioone sa mänginud oled? Vist mitte keskkaitses?
Nojah. Oli nii, et meil oli vaja ühes mängus kaitset kinnitada ja tulin vasakusse äärekaitsesse. Aga mängisin seal ainult natukene. Siis järgmises mängus tulin jälle vasakkaitsesse, mängisin juba natuke rohkem Zürichi vastu.

Ütlesin treenerile ka, et kui ma saan mängida vasakkaitses ja see on ainuke võimalus, ma ei hakka rääkima, et ei ma tahan hoopis seda. Minu jaoks on kõige tähtsam, et mulle antakse neid võimalusi. Nüüd sõltub minust. Kui mängin seal hästi, siis äkki järgmine mäng on meil vaja keskkaitset vahetada ja kui eelmises mängus olin hea, võib-olla paneb ta mind sinna. Ma ei ole valiv inimene. Kui antakse võimalus, teen kõik, et seda kasutada.

Tegelikult ega teised keskkaitsjad on teil seal ka vist üpris noored?
Jaa. Täitsa noored ei ole, aga ei ole ka väga kogenud (lätlane Kristers Tobers on 22, jaapanlane Ayumu Seko 23 ja austraallane Joshua Laws 25, Wolverhamptonist laenatud ja hetkel vigastatud hollandlane Nigel Lonwijk 20 – K. E.).

Teil on üks lätlane ka seal. Kas mingisugused Baltikumi naljad käivad ka?
Jaa-jaa! [Tobers] on juba minu sõber. Väga hea inimene. Aitas mind ka väga palju. Kogu aeg teen nalja tema üle. Meie videoanalüütik, kes valmistab klippe ette, on ju ka Eestist. Rain Nappir. Temaga teeme lätlase üle nalja, kas too ikka mäletab Balti turniiri. Kristers räägib mulle, et võitsime sellepärast, et tema ei mänginud. Viskame nalja iga päev. Ei ole seda, et tema on Lätist ja mina Eestist, et me ei räägi. Teistpidi. Väga hästi saame läbi!

Kas see on ka sul kohanemist lihtsamaks teinud, et videoanalüütik Rain Nappir on eestlane ja saad temaga eesti keeles rääkida?
Kindlasti. Tema aitas mind ka. Küsisin tema käest ka selliseid küsimusi, mis mängustiil meeldib treenerile rohkem ja mida ma saaks paremini teha. Ta aitab mind väga. Jällegi: mu ümber on seal väga head inimesed!

Milline on Grasshopperi mängustiil?
Ideaalis tahaksime head jalgpalli mängida, aga kõik teame, et elu ei ole kogu aeg ideaalne. Mõnikord on vaja kuskil pikka palli mängida. Ühes kohas polnud kõige parem väljak, millel oli päris raske ilusat jalgpalli mängida – meil ja vastastel ka. Paaris kodumängus on olnud ping-pong jalgpalli, kus mäng käib käest kätte.

Kui mõni võistkond tahab väga tugevalt meid rünnata, siis paneme rahulikult pikema söödu. Viimases mängus, kui võitsime 3:0, oli hea väljak ja meie poolt hea jalgpall. Ehk ideaalis tahame mängida jalgpalli, aga kui ainus variant tulemuse saamiseks on pikk pall, siis see pole probleem.

Kuidas see Šveitsi kõrgliiga tase sulle praegu tundub?
No päris kõrge! Kui mõtleme, et mängisime Young Boysi vastu, kes mängib Meistrite liigas, ja me kaotasime 0:1 ja seal oli teine poolaeg selline – oleme ausad – nad kaitsesid väga palju ning meil olid momendid … Ei olnud nii, et nemad lõid ja domineerisid.

Seega tase on väga hea ja olukord on nagu näiteks Championshipis: me oleme tabelis allpool, väga allpool, aga mängisime Meistrite liiga võistkonna vastu ja peaaegu saime punkti. Zürichi vastu ka! 1:2 oli see mäng. Nemad on tabeli tipus, meie madalamal, aga ikka oli mäng väga hea. See on põnev!

Aga kui vaatame võistkonda ennast. Enne treenisid peamiselt Tottenhami duubliga, siis nüüd seda Šveitsi kõrgliigaga võrreldes on vahet tunda, jah?
See on väga erinev, sest see on meeste jalgpall. Ma ei ütleks, et Tottenhamis pole kvaliteeti. Võib-olla mõnel mängijal on seda isegi rohkem, et näiteks kuidas jalgpallis ülesehitusel toimida, aga see mängust arusaamine, kuidas punkte saada, mitte kuidas hästi mängida, see on täiesti erinev.

View this post on Instagram

A post shared by Мaksim Paskotsi (@maksim_paskotsi)

Eelmisel hooajal lõpetasime Tottenhamis väga halvasti. Just sellepärast, et tahtsime kogu aeg ilusat jalgpalli mängida. Aga et niimoodi liigat võita, pead sa olema teistest palju parem. Nagu näiteks Manchester City.

Aga nüüd sellel hooajal on Tottenham Premier League'is esimene, U21 esimene, U18 esimene. See on ka tähtis, et meil oli see psühholoogia, et isegi kui me ei saa, mängime oma stiili. Ja nüüd poisid teevad väga hästi ja lõikavad vilju. Mul on väga hea meel selle üle.

Kõige suurem vahe on see, et siin mehed juba teavad, kuidas mänge võita. Isegi kui peame selleks mängima koledamat jalgpalli, siis see ei ole probleem.

Kas sa igatsed ka midagi Inglismaalt?
Kindlasti. Olin seal nii kaua ja seal vedas mul ka, et mu ümber olid nii head inimesed ja leidsin endale sõpru, loodetavasti terveks eluks. Neid ikka igatsen. Aga praegu pole probleemi, sest meil on kõigil telefonid. Saab Facetime'ida jne. Räägime ja plaanime, et kui neil või mul on mingi paus, et saan äkki ise minna või nemad mulle tulla külla.

Sama nende kahe perega, kus ma seal elasin. Nendega räägin väga tihti ja üks juba plaanib tulla detsembris külla ja teine veebruaris. Loodetavasti kõik juhtub.

Millised on su sihid ja eesmärgid Šveitsis?
Kindlasti kõige tähtsam on olla terve. Siiani on see mul õnnestunud (sülitab kolm korda üle õla – K. E.). Kindlasti mängida. Meeste jalgpalli. Mõtlesin enne koondist ka küsida, et saaksin äkki mängida 90 minutit kasvõi duubliga – mul ei ole probleemi, ma ei ole mingi superstaar, et ma ei saa duublis mängida.

Mõtlesin sellele pikalt, aga lõpuks otsustasin, et olen ikka esinduses pingil ja kui vaja, siis tulen ja aitan võistkonda. Nii oligi. Tegin lihtsalt trennis natuke rohkem, et olla koondiseks valmis. Natuke rohkem, kui teised, lihtsalt enda jaoks. Eesmärk on olla terve, mängida mänge ning areneda jalgpalluri ja inimesena. See on kõige tähsam.

Eesti koondisel on reedel väga tähtis mäng Aserbaidžaaniga. Millised on mõtted, ootused, võib-olla ka järeldused viimastest mängudest?
Väga tähtis mäng! See mäng on väga tähtis sellepärast, et ma arvan, et kui võidame selle mängu, siis see annab meile väga palju energiat ja enesekindlust edaspidiseks. See mäng on väga tähtis! Peame kõik valmistuma 100%. Nagu kogu aeg. Aga need mängud saavad meile anda nii palju.

See matš Aserbaidžaaniga on minu arust rohkem kui kolm punkti. Usun, et mängijad mõtlevad samamoodi. See on vaja võita.

Ja Tai vastu loodame ka, et esineme hästi ja siis novembris on meil see energia ning saame fännidele näidata, et võib tulemust oodata küll. Et ei ole nii, et Eesti mängib ja kõik mõtlevad "ah no kurat, jälle". Ei! Me anname endast maksimumi ja teeme kõik selleks, et oleks põhjust tulemust oodata.

***
CV
Sünniaeg: 19.01.2003
Positsioon: keskkaitsja
Klubi: Zürichi Grasshopper (Šveits)
Endised klubid: Everest, Tallinna Kalev, FC Flora, Tottenham Hotspur (Inglismaa)
Koondisekarjäär: A-koondis 20/0, U17 koondis 11/1, U16 koondis 4/0