On 7. juuni õhtupoolik, kellaaeg lähenemas seitsmele. Malta pealinnas Vallettas on õhtune melu tasapisi ilmet võtmas. Jalutan puhkusepäeva nautides mööda kohaliku tõmbekeskuse peatänavat, kuniks hõige teeservast tähelepanu püüab.

"Are you from Holland?" pärib lustliku olemisega lembelaulik, kes tutvustab end Bennyna. Vastame muigega, et ei, hoopis Eestist, mispeale teeb härra suured silmad ette, palub meil oodata ning asub agaralt oma märkmikku lehitsema.

Mööduvad vaid loetud sekundid, Benny sätib veidike oma mandoliinikeeli ning juba kõlabki üle Valletta tänava üks ilus lugu. Sulaselges eesti keeles! Paraku tunneme nii mina kui mu reisikaaslased end veidi piinlikult, sest meistriteost me ära ei tunne. Sellegipoolest asume kaasa plaksutama ning vaid mõne hetkega on meiega ühinenud kümned juhuslikud möödakäijad.

Kui laul lõppenud, ütleb Benny, et tal on lähiajal plaanis veel üks eestikeelne lugu selgeks õppida. "Selle nimi on – oodake, ma kohe vaatan –," sõnab ta märkmikku lehitsedes, "Saaremaa valss!"

Eestlastena, kes on välismaad külastades reeglina harjunud dobrõi-vetšer-stiilis tervituste ning tõdemustega, et ma olen kunagi seal teie pealinnas Riias käinud küll, oleme vaimustuses. Benny pole aga kaugeltki lõpetanud.

"Neljapäeva õhtul on ju mäng!" teatab ta endale omase lustlikkusega. "Me võitsime San Marinot ja teie ka, eks?"

Ütlen, et jah, võitsime küll, aga noh, parandamisruumi on kõvasti. "Ma loodan, et neljapäevaks te ei jõua veel parandada!" kõlab üle tänava Benny naerupahvak, mis muidu äärmiselt tagasihoidlikud eestlased justkui magnetiga enda haardesse tõmbab ning ka meie leeris naeru vallandab.

Pärin Bennylt, kuidas Malta inimesed eelolevasse matši ning üldiselt kohalikku rahvuskoondisesse suhtuvad. "Nii ja naa," vastab ta ning ilmestab vastust enda suhtlusviisis äärmiselt läbiva lõuna-euroopaliku kehakeelega. Käsi laiutades jätkab ta: "Kõik sõltub vastasest. San Marino mäng ei olnud suur mäng, seega rahvapoolset huvi eriti ei olnud. Aga nüüd on inimesed kindlad, et me peame Eestit võitma! Seetõttu läheb mäng rahvale rohkem korda ka."

Bennys tekitab segadust aga tõsiasi, et Rahvuste liiga alagrupis on vaid kolm võistkonda. "Ma sain aru, et Eesti, Malta, San Marino ja Küpros?" loetleb ta sõrmedel võistkondi. Selgituse peale, et Küpros mängib tänu võidule Eesti üle divisjoni võrra kõrgemal, vastab laulumees nagu ikka - läbi huumori: "Ahhaa! Nüüd on mul kogu jalgpall selge!"

Tuju on hea ning hakkame tasapisi jumalaga jätma. Siis turgatab Bennyle aga uus mõte: "Oodake! Kas te teate, mis mu naise nimi on?"

Hakkame naerma. Oot, misasja? Benny krapsab aga kärmelt oma lauakese juurde ning võtab sellelt CD-plaadi ümbrise, mille kaanefotol tema, abikaasa ning kiri "Benny & Tonia". "Vaadake, Tonia! See on nagu Estonia!" naerab ta. "Me laulame neljapäeval koos staadionil."

Viimased kümmekond minutit on vestlusest osa võtvates eestlastes tekitanud niivõrd palju segadust, et jääme entusiastliku reaktsiooni vähemalt hetkeks võlgu. Benny aga jätkab: "Staadionil on perepäev! Meie oleme peaesinejad."

Tuleb välja, et meie moosekant Benny Grima on Malta armastatuima jalgpallilaulu, mida mängitakse igal kodumängul, autor ja esitaja. "Forza Malta!" kaigub üle Ta’ Qali rahvusareeni samamoodi, nagu A. Le Coq Arenal "Koit". Lihtsalt Benny ja Tonia on staadionil kohapeal ning esitavad lugu publikule silmast silma.

Benny palub mul loo YouTube’ist käima panna ning värske fännina allun korraldusele kuulekalt. Refrääni kõlades hakkab ta üle tänava valjult kaasa laulma.

"Seal laulus on sellised kohad, mis sõltuvad tulemusest," räägib ta õhinal. "Neljapäeval saan ma siis laulda - Malta üks, Eesti null! Hea küll, võib-olla tuleb Malta üks, Eesti üks ka, aga ma loodan, et mitte."

Naerame taas. Benny lisab: "Teate, ma kohtusin kuskil 10-15 aastat tagasi siinsamas Maltal isiklikult Eesti väravavahiga. Tema nimi oli Puum!"

Ajalooraamatuid lehitsedes ilmneb, et tõenäoliselt on Benny ajaarvamise 10-15 aastat reaalsuses pigem 30 ning mälestused Mart Poomist pärinevad 1994. aasta MM-valiksarja aegadest. "Siis jäid Eesti ja Malta siin viiki, aga Tallinnas võitsime meie 1:0," meenutab ta. "Mäletan, et teie mängijad olid viigiga rahul! Kas Eesti jalgpall on vahepeal siis nii palju arenenud, et nüüd võitu tahate?"

Vastame naerdes, et tulemusi arvestades ei ole erilisest arengust rääkimiseks põhjust, kuid ju siis on eestlased lihtsalt väga võidumaiad inimesed! "Ärge siis neljapäeval pettuge!" torkab Benny. "Meie tahame ka C-divisjoni pääseda!"

Sätime end minekule, kostame viisakalt see you ning Benny vastab samaga. Eemaldudes kostub kõrvu: "Football is an amazing game!". Vaatan tagasi ja näen Benny siirast naeratust.

***

See oli lugu sellest, kuidas 68-aastane Malta lembelaulik suutis keset õhtust Vallettat paari eestikeelse fraasi, kuid eelkõige vahvate jalkajuttudega pugeda endast pea poole sajandi jagu nooremate Eesti turistide südamesse. Jalgpall ühendab inimesi, kultuuriruume ja emotsioone.

Vestlesime Bennyga vaid umbes kümme minutit, kuid ühise olemise õhkkonda tunnetades olnuksime justkui juba ammused tuttavad. Aga ühes ta mind ümber veenda ei suutnud. Ma loodan endiselt (ja rohkem kui kunagi varem), et neljapäeva õhtul saab Benny laulda ainult "Malta null, Eesti üks" ja nii edasi.