Vassiljev kinnitas meeskonna usku Häberlisse ja kiitis tahtmisest pakatavaid noori

27. MÄRTS 03:15

Ott Järvela, Helsingi olümpiastaadion

Konstantin Vassiljev. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Konstantin Vassiljev sekkus maavõistluses Soomega vahetusest 88. minutil, kui Eesti proovis 1:2 kaotusseisu viigiks pöörata. Seekord välja ei tulnud. Vassiljevi jaoks oli teisipäevane mäng koondisekarjääri 157., millega ta tõusis vastavas arvestuses jagama esikohta Martin Reimiga.

Kostja, 157 A-maavõistlust on nüüd kirjas. Kas jõudsid sellele ka mõelda?
Raske on sellest mitte mõelda, kui kõik sellest ühel või teisel hetkel räägivad.

Palju sul täna minuteid sees oli?
Võib-olla viie jagu rohkem, kui platsil olin. Risk on alati olemas. Päeval rääkisime peatreeneriga 10-15 minutist. Lõpuks tuli natuke vähem, aga eks kõik oli seotud skoori ja sellega, kuidas meeskond mängis.

Kuidas sa end platsil tundsid? Kas mingi ohutunne oli ka sees?
(Naerdes) Põhimõtteliselt on see tunne viimase viie aasta jooksul kogu aeg! Ei saa öelda, et kõik oli korras. Muidugi andis tunda, et treeninguid ja mängupraktikat oli vähe. Aga selleks 5-10 minutiks olin valmis.

Mis sa meeskonna esituse kohta ütled?
Võrreldes teiste kogenumate mängijatega, kes on juba koondisest väljas, on mul privileeg näha olukorda seestpoolt. Et kuidas asi käib ja kuhu asi liigub. Praegu koondise ümber toimuvat arvestades kõlab järgnev võib-olla väga optimistlikult, aga mina ausalt näen, et meil võiks midagi lähiaastatel tulla. Meil on materjali. Ja sees on emotsiooni ja tahtmist.

Ma muidugi ei mõtle siinkohal enda, vaid nooremate mängijate peale. Olen tuleviku osas positiivne. Tänane mäng näitas seda. Alguses oli pinge ja kindlasti olid Soome väravad välditavad. Aga see, kuidas meeskond reageeris, oli väga mõnus vaadata.

Milles see sisu ja tahe väljendub?
Igal pool. Ka väljaku kõrval toimuvates asjades. Koondisel pole palju võimalusi üle nädala üheskoos viibida. Seekordne laager Austrias näitas, et inimesed on huvitatud koondises olemisest ja tegutsevad selle nimel, et see laager ja kogunemine poleks nende jaoks viimane.

Nägin väga palju häid asju. Väljakul võib-olla veel mitte, sest vastased olid meist tugevamad ja rahvusvaheliste mängude pingega ei saadud veel hakkama. Aga kui meie ei usu, siis kes siis veel peab uskuma? Ma ei räägi, et tulemused pole tähtsad. Aga näen, et meeskonnas on potentsiaali. Kas me selle realiseerime ja leiame rakendust, seda näitab juba aeg.

Keda sa meie all silmas pead? Mängijaid? Eesti jalgpalli?
Eelkõige mängijaid. Ja ka inimesi, kes on Eesti jalgpalliga tihedamalt seotud. Kritiseerida on vaja ja võimalik, aga mitte iga hinnaga, sest vahepeal asjad lihtsalt juhtuvad. Me ei taha, et nad juhtuks, aga nad juhtuvad. Igaüks teeb oma valikud ja me ei tea neid valikuid tehes, kas need on õiged ja valed.

Too palun mõned näited hetkedest, kus sa nägid seda sisu?
Selle laagri kontekstis tuli välja, et mehed ei veeda aega ainult oma tubades, vaid ajal, kui pole mingeid ühistegevusi ette nähtud, viibiti ikkagi väiksemates või suuremates seltskondades üheskoos. Seda oli meeldiv näha.

Maailma arengu kontekstis mingil määral isegi üllatav, sest telefonides ja oma tubades istumine, kõrvaklapid peas, on ju väga levinud. Kui juba niimoodi kogunetakse, siis kindlasti räägitakse ka jalgpallist, mis on väga tähtis, sest lõpuks peavad mehed üksteisest väljakul ühe klõpsuga aru saama.

Kas meeskond seisab peatreeneri taga?
Kindlasti. Siin ei ole mingit muud varianti. Täna vaatasin veel natuke riietusruumi ja ma ei leidnud märke, et see oleks treeneril käest läinud. Ei, seda ei ole kindlasti.

Aga sa ikkagi vaatasid selle pilguga?
Inimesed ju räägivad ja siis ma pidin kriitilisema pilguga vaatama, kas ma ei taha uskuda või ma tõesti ei näe neid märke. Ma pigem ei näe neid märke [et peatreener oleks riietusruumi kaotanud].

Samas paistab, et see kriitika on naha vahele läinud?
Seda vältida on väga raske. Info liigub. Sõltub, kuidas keegi reageerib. Kindlasti pole meil kõige paremad ajad, aga kui hakkame praegu suruma neid, kes on just koondisesse tulemas, siis nad võib-olla ei saagi seda positiivset emotsiooni. Vajame vast rohkem mänge, kus punktipinget pole. Täna oli hea näide, et meestes on sisu. Muud asjad mõjuvad suuremates mängudes tugevalt, sest kogemust pole veel nii palju.