Ajal, kui kõigi eurooplaste silmad on suunatud Prantsusmaale, toimub teisel pool suurt lompi turniir, mille tase kindlasti siinsele alla ei jää.

• Ajakava
• Koosseisud

La Copa del Siglo ehk The Cup of the Century ehk Copa America 100. aastapäeva puhul korraldatud juubeliturniir on eelmistest suurem ja uhkem. Tavaliselt kümnele Lõuna-Ameerika riigile ja kahele kutsega külalisele mõeldud formaat on paisutatud 16 meeskonnani.

Kümne Lõuna-Ameerika meeskonna kõrval rivistuvad üles korraldaja USA, automaatselt kvalifitseerunud Mehhiko, Kesk-Ameerika meister Costa Rica, Kariibi mere meister Jamaica ja läbi kvalifikatsiooniringi pääsme teeninud Haiti ning Panama.

45. korda toimuv Copa America peetakse väljaspool Lõuna-Ameerikat esimest korda - 4. juunil pannakse pall mängu (USA - Kolumbia) läänerannikul Californias, 27. juunil mängitakse finaal idarannikul New Jerseys. Turniiri võitja tõstab pea kohale ainulaadse kuldse karika, mis valmistatakse spetsiaalselt juubeliks ja jääb võitjale.

A-alagrupp
(USA, Kolumbia, Costa Rica, Paraguay)

Kuigi selget surmagruppi loosimisel ei tekkinud, on võõrustajad esimese loosipoti meeskondadest suurimas hädas - väga tasavägine alagrupp ei luba ühtegi vääratust juba grupifaasis. Jürgen Klinsmanni hoole all on USA esitused aga olnud seinast seina, seda eriti viimastel aastatel. Silm tasub peale panna 17-aastasele Christian Pulisicile, kes kevadel saanud võimaluse nii koondises kui Dortmundi Borussias.

Kaks suve tagasi maailmameistrivõistlustel veerandfinaali jõudnud ja seal ehk teenimatult välja langenud Kolumbia on mitmed eelmise põlvkonna tähed maha jätnud, kuid Brasiilias säranud James Rodriguezi kõrval on valmis raskust kandma Itaalias hea hooaja teinud Juan Cuadrado ja Carlos Bacca. Treenerina kolm korda U-20 maailmameistritiitli võitnud argentiinlasel Jose Pekermanil puudub meestes veel suur võit ja kuigi Kolumbia jaoks vajab võiduka lõpuni minemine eneseületamist, ei tasu neid maha kanda.

Nagu Kolumbia, säras MM-il ka Costa Rica - Itaalia, Inglismaa ja Uruguayga surmagruppi loositud "autsaider" läks sealt edasi ilma kaotuseta ja kaheksandikfinaalis seljatati penaltitega Kreeka, kaotusega lõppes alles teine penaltiseeria Hollandi vastu. Sisetülid viisid aga peatreener Jorge Luis Pinto lahkumiseni ja hiljuti kaotati vigastusele ka oma suurim täht Keylor Navas - igasugune küündimine kahe aasta taguste kõrgusteni oleks suur õnnestumine.

Mõneti sarnases seisus on ka Paraguay, kes pärast 2010. aasta MM-il veerandfinaali jõudmist järgmisele suurturniirile ei kvalifitseerunud, kuid eelmisel suvel Copa Americal alles poolfinaalis langes. Juba 1999. aastal Copal säranud Roque Santa Cruz jääb esimest korda koondise ukse taha, küllaltki nooremapoolsele seltskonnale on seltsiks kaasas vaid üksikud kogenud mängijad. 2014. aastast koondist juhendava Ramon Diazi käe all on südikalt mängitud kõigiga ja kindlasti ei tasu Paraguayd kõrvale lükata - eelmisel suvel ei kaotatud ei Brasiiliale, Argentinale ega Uruguayle.

Ivar Lepik: "Võimatu ennustada. Kolumbia rünnakul peituv x-faktor peaks nemad edasi viima, teise edasipääseja otsustavad ilmselt USA ja Paraguay. Koduväljakueelis võiks ameeriklased kaheksa parema hulka innustada." 

B-alagrupp
(Brasiilia, Ecuador, Haiti, Peruu)

Neymar, Douglas Costa, Thiago Silva, Marcelo ja David Luiz, Oscar, Roberto Firmino, Fernandinho, Ramires ja kaks Rafinhat - Brasiilia koondisest välja jäänud meeste nimekiri on ehk esinduslikumgi kui turniirile sõitvate meeste kooslus. Pragmaatilise mängustiili poolest ebabrasiillaslikuks peetud Dunga saab väljakule saata suurtest nimedest koosseisu, kuid pingilt lisakäikude leidmisega läheb raskeks ja kahel viimasel suurturniiril põrunud Brasiilia vajab õnnestumist.

Brasiilia libastumisel on valmis nõelama Ecuador, üks kahest Lõuna-Ameerika meeskonnast Venezuela kõrval, kellel Copa America võit veel puudub. Eelmisel sügisel kvalifikatsiooniringis hiilgavalt alustanud ja nii Argentina kui Uruguay alistanud meeskond ei ole 2016. aastanumbri sees neljas mängus veel võidurõõmu maitsnud ja ründaja Felipe Caicedo vigastus annab niigi väheste suurte nimedega koondisele veel ühe hoobi. Saab näha, kuhu Enner ja Antonio Valencia ning Rostovi muinasjutumees Christian Noboa suudavad riigi vedada.

Kahe eelmainitu õnneks ei pea alagrupifaasis ilmselt täiskäiku sisse lülitama. Haiti üllatas kvalifikatsiooniringis Trinidadi & Tobagot ja teenis koha turniiril, kuid parimal juhul keskpärastest Euroopa klubidest tulevatele koondislastele suuri eesmärke ei püstitata. Kogu koondise eesmärgi võtab kokku peamiselt Aasias ja Aafrikas töötanud peatreeneri, prantslase Patrice Neveu sõnum: "See on suurim turniir, millest ma oma karjääri jooksul osa võtan."

Kahel viimasel Copa Americal kõiki üllatanud ja mõlemal korral pronksmedalitega lõpetanud Peruu on lootusrikas, kuid realistlik ja veel ühte komplekti medaleid on peamiselt koduliiga meestest kokku pandud koondisele raske näha - et koju jäävad legendaarne Claudio Pizarro (Bremeni Werder), Carlos Zambrano (Frankfurdi Eintracht), Carlos Ascues (Wolfsburg), Juan Manuel Vargas (Real Betis) ja Jefferson Farfan (Al-Jazira), ei tee olukorda sugugi lihtsamaks.

Ivar Lepik: "Väga raske on näha, miks ei peaks edasi minema Brasiilia ja Ecuador, kusjuures veerandfinaalis ootavad meeskonnad A-grupist. Igasugune Peruu - või miks mitte Haiti - edulugu annaks turniirile kõvasti vürtsi juurde."

C-alagrupp
(Mehhiko, Uruguay, Jamaica, Venezuela)

Alates 1993. aastast on Copa Americale kutsutud ka külalisesinejaid, kuid 19 katsel ei ole kellelgi võitu õnnestunud võtta. Kokku üheksa korda osalenud Mehhiko tuli teiseks nii 1993. kui 2001. aastal, aga nii head võimalust kui tänavu ei ole mehhiklastel ilmselt olnud - eelmisel aastal tüürile asunud Juan Carlos Osorio on võitnud seitsmest seitse, ühtekokku on Mehhiko kaotuseta 14 mängu järjepanu. 28-aastane Javier Hernandez on Leverkusenis teinud elu hooaja ja kaaslased eesotsas 1997. aastal debüteerinud Rafa Marqueziga tasemel, et ükskõik kellega mõõtu võtta.

Kuus aastat tagasi maailmameistrivõistlustel poolfinaali jõudnud Uruguay viimane kõrghetk oli 2011. aasta Copa Americal, kui finaalis Paraguay põlvili suruti ja Luis Suarez turniiri parima mängija auhinna teenis. Kaks aastat tagasi Brasiilias hambad Giorgio Chiellini õlga löönud ründaja pidi eelmisel suvel Copa vahele jätma, kuid vaimustav hooaeg Barcelonas tõstis taas ootusi ja Uruguay on kahtlemata üks soosikuid ka sel korral. 

Jamaica jaoks ootab C-grupis kahtlemata suur mäenukk - Uruguay ja Venezuelaga mängiti ka aasta tagasi ja mõlemad mängud kaotati 0:1, nagu ka Argentinale. Kuu aega hiljem Põhja-Ameerika mõõduvõtul Gold Cupil üllatati poolfinaalis aga USA-d ja nii on küsimus eelkõige selles, milline Jamaica kohale ilmub - Wes Morgan on tänavu juba ühes muinasjutus osalenud...

Viimasest 11 mängust vaid ühe võitnud Venezuela tuleb alagrupile vastu autsaiderina, kuigi vähemalt paberil ollakse Jamaicast tugevamad. Hiljutine mängijate protestiaktsioon kohaliku alaliidu ja peatreener Noel Sanvicente vastu vaevalt kummalegi poole lisamotivatsioonina mõjub, kuid päris maha kanda Venezuelat ei saa - alles viis aastat tagasi jõuti välja poolfinaali.

Ivar Lepik: "Mehhiko ja Uruguay edasimineku vääramiseks on vaja imet. Mõlemad meeskonnad kuuluvad turniiri soosikute sekka ja pikas plaanis võib neid isegi soosida, et kokku tuleb minna juba grupifaasis - see välistab uue kohtumise enne 27. juunit New Jerseys."

D-alagrupp
(Argentina, Tšiili, Panama, Boliivia)

Diego Maradona ei ole Copa Americat võitnud. Pele ei ole Copa Americat võitnud. Neil meestel on aga ette näidata maailmameistritiitel, Argentina tänasel talismanil Lionel Messil seni vaid suured kaotused: MM-finaal 2014, Copa America finaalid 2007 ja 2015, viljatud üritused 2006, 2010 ja 2011. Turniiri ajal 29. sünnipäeva tähistav Messi teab ilmselt isegi, et vajab CV-sse suurturniiri võitu ja parim võimalus Argentina 23-aastane põud lõpetada on tänavusel Copa Americal. Carlos Tevez ja Paulo Dybala on välja jäetud, kuid Messi, Sergio Agüero ja tänavu Itaalias rekordilised 36 väravat löönud Gonzalo Higuain moodustavad ilmselt maailma kardetuima ründetrio - kas sellest piisab?

Tiitlikaitsjana astub turniirile vastu Tšiili, kes eelmisel suvel Argentina vägeva ründe nullile hoidis ja penaltiseerias võidu sai. Claudio Bravo, Arturo Vidali ja Alexis Sancheziga mehitatud koondis kaotas küll talvel oma võiduka peatreeneri Jorge Sampaoli ja on kollektiivselt üks vanimaid - vaid kolmel mehel on passis alla 25 eluaasta -, kuid ilmselt viimase suure võimalusega on kuldse põlvkonna jaoks tegu ja vaevalt sel niisama raisku lastakse minna.

Kahele aastatagusele finalistile astub vastu Copa America debütant Panama, kes saab loota pea kõigile oma jalgpalliloo legendidele. Mehed, kes tõid Gold Cupilt hõbemedalid 2005. ja 2013. aastal ning krooniti 2009. aastal Kesk-Ameerika meistriks, on vaikselt lõpetamas, kuid panamalaste õnnetuseks ei tähenda see sama mida Tšiili kuldse põlvkonna puhul - Panama mehed on legendid vaid kodumaal ja kuigi nad ei ole kindlasti turniiri kõige nõrgem osaleja, ei saa realistlikult edasipääsu oodata. Iga punkt oleks õnnestumine.

Boliivia lõpetas eelmisel aastal küll 18 aastat kestnud võiduta seeria Copa Americatel, kui Ecuador 3:2 alistati, aga Põhja-Ameerikas ei ole boliivlastel suuri lootusi - sisuliselt koduliiga meestest kokku pandud meeskond on küll oma merepinnast 3600 meetri kõrgusel asuva kodustaadioniga üks fenomenaalsemaid jalgpallis, kuid võõrsilmängudes ei pakuta tavaliselt suurt vastupanu ja neutraalsel pinnalgi ei tasu neist palju oodata. Abiks ei ole ilmselt ka see, kui koondise lootsiks on Boliivia legend Julio Cesar Baldivieso, kes 2009. aastal koduliigas oma 12-aastase poja väljakule saatis ja hiljem vastast süüdistas, et too lapse nutma ajas.

Ivar Lepik: "Nagu C-grupigi puhul, tunduvad siin asjad olema küllaltki selged: nii Panama kui Boliivia vajavad täielikku õnnestumist ja isegi sellest ei pruugi piisata. Igal juhul on Argentina ja Tšiili siin favoriidiseisuses."

Avalda arvamust: Kes võidab Copa America?