Inglismaa koondis jõuab tänavusel EM-il finaali, aga ainult siis, kui peatreener Gareth Southgate hakkab lõpuks mõtlema.

Inglased on Saksamaal pidanud neli mängu, ükski neist ei kukkunud kuigi hästi välja. Esimeses mängus olid nad jeeli-jeeli paremad Serbiast, siis triikisid viiki Taani ja Sloveeniaga ning kaheksandikfinaalis võitsid lisaajal 2:1 Slovakkiat nii, et Kolm Lõvi lõi esimest korda raamidesse 90+5. minutil - see oli Jude Bellinghami oivaline käärlöök. Sellessuhtes on ju Inglismaal kõik hästi, sest nad on kaheksa parema hulgas ja potentsiaalne teekond finaali on pigem lihtne - järgmisena on vastas Šveits, poolfinaalis kas Holland, Rumeenia, Austria või Türgi -, aga kui Southgate teatud muudatusi ei tee, saadakse tõenäoliselt veerandfinaalis sugeda.

Muudatused ja Southgate ei käi kokku. Kui mõelda kasvõi kahe aasta taguse MM-i peale, kui Inglismaa langes veerandfinaalis, oli nende teravaim mängija Marcus Rashford, kes lõi kolm väravat. Aga kuigi Manchester Unitedi mees pakkus midagi, mida keegi teine ei suutnud, mängis ta viie matši peale kokku 137 minutit - ta kuulus vaid korra algkoosseisu. Mäletatavasti oli Rashford see, kes veerandfinaali kaotusmängus Prantsusmaa vastu tuli 85. minutil vahetusest ja andis kohe inglaste mängule uue käigu, ent siis oli juba hilja.

Tänavu on Southgate ühes asjas olnud targem - ta läkitas ühe Man Unitedi mehe algkoosseisu. Nimelt ainus muudatus, mida 53-aastane brit sel turniiril teinud, on Trent Alexander-Arnoldi pingile kukutamine ja tema asendamine 19-aastase poolkaitsja Kobbie Mainooga. Nagu Slovakkia vastu näha sai, siis see vahetus oli väga mõistlik, sest Mainoo oli suurepärane. Aga vahetusi, mida peab tegema, on veel. Järgnevalt heidame neile pilgu peale.

Parem äär vajab midagi muud

Kõigis neljas mängus on parema ääreründaja positsioonil alustanud Arsenali mängumees Bukayo Saka, kes lõi lõppenud hooajal Premier League'is 16 väravat ja andis üheksa resultatiivset söötu. Tema tugevuseks on teravus, aga EM-il on ta olnud nagu kolm kuud kasutatud Gilette'i tera, kuigi jah, ta andis ühe väravasöödu. Siiski hoiab Southgate teda pidevalt platsil, samal ajal istub pingil üks teine väärtuslik mängija.

No Cole Palmer fan will scroll past this without liking.

The Game Changer!! ❤️🔥 pic.twitter.com/Hf3koG4VgO — 𝐌𝐀𝐋𝐈𝐊 (@TheMahleek) June 30, 2024

Esimene mees, kelle ma paneks Saka asemele, on Chelsea pallur Cole Palmer. Eelmisel hooajal ülidüsfunktsionaalse Chelsea eest kõrgliigas 22 väravat ja 11 väravasöötu kirja saanud mees oleks Inglismaa jaoks ideaalne, sest ta on harjunud kohutava mängupildiga satsi vedama - seda Inglismaa koondis kahtlemata on. Aga ei, Southgate eriti ei usalda teda, kuigi ta on vähese mänguajaga paistnud rohkem silma kui pidevalt platsil olev Saka.

Palmer on seni osalenud vaid kahes mängus ning teeninud minuteid kokku 73. Sloveenia vastu sekkus ta 71. minutil, Slovakkia vastu juba 66. minutil. Viimases mängus oli tegu sunnitud vahetusega, sest vasakkaitsja Kieran Trippier sai vigastada. Trippier viibki meid järgmise punkti juurde.

Vasak äär on olematu

The Guardiani ajakirjanik Jonathan Liew kirjutas Inglismaa-Taani mängu ülevaates lõigu nii, et ei kasutanud kordagi a-tähte. Ta tegi seda, et illustreerida, kui raske on ennast piirates midagi teha ning tõi paralleeli, et Inglismaa koondis piirab end samuti - nad kasutavad rünnakul 70 protsenti väljakust, sest vasakule äärele valitud mehed ei taha või ei oska seal olla.

Vasakkaitses on seni mänginud paremajalgne Trippier, kes piltikult öeldes on nelja mänguga tõusnud kõrgele ja mängu laiali tõmmanud vaid korra - siis andis ta väravasöödu, aga tabamus ei lugenud, sest oli suluseis. Trippieri häda on see, et kuigi tal on väga hea parem jalg, siis ta ei suuda vasakult äärelt sellega normaalselt tsenderdada, sest kaitsjatel on väga lihtne seda piirata. Samuti ei tee ta teravust ega ürita vastaseid petetega ninapidi vedada, vaid kõik teavad ja näevad, et ta keerab alati keskele ja siis söödab või annab niru palli värava ette.

Et Inglismaal on kaasas ainult üks vasakkaitsja ja tema on kogu turniiri olnud vigastatud - see mees on Luke Shaw -, siis tuleb sellele positsioonile leida keegi teine. Arvan, et parim mees sinna oleks Saka, kes alustas karjääri vasakkaitsjana. Slovakkia vastu sai teda pisut ka sellel positsioonil näha ja mulle tundus, et ta oli vähese ajaga kasulikum kui muidu paremal äärel.

Teine valik oleks vasakkaitsesse panna paremkaitsja Kyle Walker - sel juhul panna Alexander-Arnold paremale - ning mängida rünnakul sisuliselt kolme mehega taga või lasta keskkaitsjal John Stonesil tõusta keskväljale - nagu talle meeldib teha - ning jätta kaks meest tagalat valvama. Aga et Walker on paremal äärel olnud enam-vähem, siis raske näha, et Southgate seda vahetust teeks.

Vasakkaitse koht on lahendatud, nüüd on aeg ette võtta vasak äär. Seal mängib Phil Foden, kes on kahtlemata väga võimas mängija, aga mitte vasakul äärel - ta ei püsi seal, vaid ronib kogu aeg keskele, mis võtab ruumi ära Jude Bellinghamilt ja Harry Kane'ilt. Fodeni parimad asendused istuvad kodus - Rashfordi ja Jack Grealishit ei võetud isegi kaasa. Aga pingil on võtta üks Newcastle Unitedi mees, kelle mängustiil sarnaneb Rashfordi omaga - see on Anthony Gordon.

Aga ei, Gordon on seni mänginud vaid ühe minuti ... Ta oleks võinud veeta suvepuhkuse koos naise ja eelmise aasta lõpus sündinud lapsega, ent peab istuma Saksamaal ja vaatama pingilt, kuidas koondis, mida ta suudaks muuta paremaks, mängib kohutavalt.

Äkki muuta hoopis formatsiooni?

Kui Southgate ei taha mitte mingil juhul teha eelpool välja toodud vahetusi, siis äkki oleks mõistlik minna vana hea 4-4-2 peale, mida sai pisut näha ka Slovakkia vastu. Selle formatsiooni kasutamiseks on kolm varianti: 1) Jude Bellingham tuleks lükata teiseks ründajaks; 2) Bellinghami asmele tuleks panna teiseks ründajaks Ivan Toney või Ollie Watkins; 3) Bellingham tuleks panna kaheksa peale, Mainoo välja võtta ja tema asemele panna eelpool nimetatud ründajad. Olgem ausad, Bellingham ja Kane jäävad niikuinii Southgate'i algkoosseisu ning Mainoo on olnud inglaste üks parimaid mängijaid, seega pigem saab 4-4-2 kasutada mängu lõpus, kui hädasti on vaja väravat.

Nii, nüüd on Inglismaa kolm probleemi ja nende lahendused välja toodud. Nüüd peavad Inglismaa toetajad lootma, et Southgate võtab pea sealt samusest välja ja hakkab mõtlema-tegutsema, sest muidu tuleb Šveits ja saadab nad koju. Samas loota, et Southgate teeks mõistlikke otsuseid, on sama, nagu oodata, et elevant hakkab balletti tantsima - sisuliselt täiesti mõttetu lootus.