Euroopa jalgpall ei saanud 11. erinevat, vaid neljanda mitmekordse meistri, kui 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel alistas Itaalia penaltiseerias 3:2 Inglismaa. Neljakordse maailmameistri Itaalia senine ainuke EM-tiitel pärines 1968. aastast, Inglismaa äng ja ootus kestavad edasi.

"It's coming home! It's coming home! Football's coming home!" mürtsus Wembley staadionil pool tundi enne avavilet. VIP-loožis istusid nii prints William ja tema poeg prints George. Kohal olid Geoff Hurst ja David Beckham (mingil põhjusel ka Tom Cruise) ning õhk ootusärevusest tiine. Luke Shaw kiirele väravale järgnenud Inglismaa vurr tõstis publiku lootused põhjendatult kõrgele.

Aga Itaalia poleks Itaalia, kui nad esimese obaduse peale kotid kokku pakiks ja koju kobiks. Ei, nad koostavad plaani ja asuvad seda ellu viima. Ning kui esimene plaan ei toimi, võtavad järgmise. Ja siis järgmise. Täna neid lõputult vaja polnud, vaid Roberto Mancini taktikalised muudatused vaheajal ning vahetused teise poolaja alguses loksutasid mängu neile sobivatele rööbastele.

1:1 tabamuse järel finaal rahunes, nagu finaalidel ikka kombeks on. Itaalial oli paar teravust ning lisaaja teisel poolajal näitas elavnemise märke ka Inglismaa, aga penaltiseeria vältimiseks polnud kumbki nõus suuri riske võtma. Tagantjärele tarkus, mis jalgpallis alati kõige parem, ütleb, et Inglismaa pidanuks seda tegema.

Penaltiseeria tähendas, et koju naasmise ("It's coming home!") asemel võttis jalgpall ette hoopis teekonna Itaalia pealinna ("It's going Rome!" nagu võidurõõmus Leonardo Bonucci pärast lõpuvilet kaamerasse hüüdis).

34-aastane keskkaitsja oli üks mitmest spetsialistist, kellele Itaalia tiitlivõit tugines. Teine oli tema 36-aastane keskkaitsepartner Giorgio Chiellini. Nende selja taga ei seisnud enam Gianluigi Buffon, vaid Gianluigi Donnarumma. Edurivis vedasid vankrit Federico Chiesa ja Lorenzo Insigne ning treeneripingilt juhtis seda orkestrit Roberto Mancini. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Kuigi Inglismaa alustas kerge ebalusega, kinkides 2. minutil Itaaliale nurgalöögi, siis see klaariti hiilgavalt, kuna paarkümmend sekundit pärast palli enda karistusalast klaarimist oli see Itaalia võrgus. Kõik algas ja lõppes vasakkaitsja Luke Shaw'ga, kes näitas küljejoonest pitsitatuna üles rahulikku meelt ja tehnilist meisterlikkust. Palli kaugele ette kõmmutamise asemel otsis ja leidis ta üles söödu Harry Kane'ile, millest algas rünnak.

Inglismaa kapten vedas palli paarkümmend meetri edasi keskväljale. Itaalial oli vasak äär katmata ja sinna liikus inglaste paremkaitsja Kieran Trippier, kellele Kane ka söödu mängis. Parempoolne keskkaitsja Kyle Walker tegi äärejooksu, millega hõivas Itaalia kaitsjate tähelepanu ja andis Trippierile ruumi, mida too kasutas ära tsenderduseks üle karistusala kesktsooni. Vasakult oli trahvikasti sisenenud Shaw, kes palli esimese puutega ja postitripsust võrku põrutas. Hiilgav värav!

Itaalia teenis küll 8. minutil lubavalt positsioonilt karistuslöögi, mille Lorenzo Insigne selgelt üle värava lõi, aga muidu kuulus esimene pooltund Inglismaale, kelle füüsilisus valmistas Itaaliale (mõnevõrra üllatuslikult) probleeme. Pea kõik tähtsad keskväljaduellid lõppesid itaallaste võiduga, Marco Verratti oli raskustes.

12. minutil laskus Kane taas keskväljale (kuigi tegu ründajaga, tegutses ta kohtumise alguses eelkõige keskväljal ja väga edukalt!) ja nõelus kokku Inglismaa rünnaku. Paremal äärel oli palju ruumi Raheem Sterlingul, kes tsenderdas ja teenis Inglismaa esimese nurgalöögi, millest midagi ohtlikku ei sündinud. Teine nurgalöök 15. minutil oli lubavam, aga pall jõudis ka siin lõpuks Gianluigi Donnarumma valgusse.

21. minutil langes veidi varem kokkupõrkes Sterlinguga põlve pihta paugu saanud Jorginho murule, aga suutis mänguga jätkata. Aga üldmulje oli esimese pooltunni jooksul täielik Inglismaa ülekaal. Kui tegu olnuks alagrupikohtumisega näiteks Tšehhi või Šveitsi vastu, polnuks see jahmatanud, sest tegu olnuks ootuspärasuse sängi mahtuva olukorraga. Aga see oli finaal ja vastaseks Itaalia, kelle peatreener Roberto Mancini oli silmnähtavalt raskustes oma meeskonna käivitamisega.

Avapoolaja viimasel veerandtunnil see natuke õnnestus. Esmalt proovis pärast head triblamist 20 meetrilt Federico Chiesa, aga lõi mööda. Esimesel üleminutil leidis Giovanni Di Lorenzo tsenderdus üles Ciro Immobile, kes lõi esimese puutega otse õhust, aga John Stones blokeeris. Muuseas, kui Kane oli olnud vägagi nähtav ja tulemuslik, siis Immobile enne seda episoodi täiesti peidus.

Kui teine poolaeg algas Sterlingu kukkumisega Itaalia trahvikastis (Leonardo Bonuccilt väike puude oli, aga mitte piisav penaltiks), siis pärast 54. minutit sai Itaalia ohjad enda valdusse. Põhjuseks Mancini kaks vahetust, ebaefektiivse Immobile ja kahvatuks jäänud Nicolo Barella asemele tulid platsile jõulisemad Domenico Berardi ja Bryan Cristante, kelle abil ja Inglismaa passiivsuse toel haaras Itaalia initsiatiivi.

Mängu dirigendiks tõusis ümberkorralduste tulemusel rohkem vabadust saanud Chiesa, kelle sööstud mööda vasakut äärt ja sealt keskele hakkasid Inglismaale probleeme valmistama. 57. minutil tekitas Chiesa teravuse, mille järel tõrjus Pickford Insigne lähilöögi. 62. minutil lõikas Chiesa ise karistusalasse, liikus keskele ja lõi, aga Pickford tõi palli väga hea tõrjega alumisest nurgast välja. Aga Itaalia mäng jooksis.

67. minutil oli neil kasutada nurgalöök. Emerson andis väga hea vindiga tsenderduse, mis põrkas korra maha ja jõudis tagumises postis Mason Mounti ennetanud Verrattini, kelle pealöögi tõrjus Pickford posti, kust see põrkas Bonucci jalale, kes palli paarilt meetrilt sisse lõi. Southgate vastas viigile omapoolse taktikalise muudatusega, asendades Trippieri Bakayo Sakaga, mis tähendas ka viiemehelise kaitseliini asendamist neljasega.

Ülejäänud normaalaja ainuke arvestatav šanss avanes 73. minutil Itaalile, kui pika sööduga kaitseliini taha leiti üles Berardi, kes lõi otse õhust, aga veidi üle. Küll aga oli mängu käigu jaoks oluline Chiesa vigastus, mille tõttu ta 86. minutil platsilt ära võeti. Itaalia ründemängust kadus sellega ära nende eredaim täht.

Lisaaeg. 99. minutil tõi Southgate platsile publiku lemmiku Jack Grealishi, aga ärevused tekkisid ikkagi Inglismaa karistusalas. 103. minutil valmistas Inglismaale probleeme Emersoni terav tsenderdus ja 107. minutil oli Itaalial kasutada karistuslöök 25 meetrilt, mille Pickford enne püüdmist enda ette pillas. 113. minutil pidanuks Jorginho saama Grealishile tehtud jõhkra vea eest punase kaardi, aga kohtunik Björn Kuipers halastas ja piirdus kollasega.

Suuri riske kumbki meeskond enam võtta ei soovinud ja järgnes penaltiseeria. Loosimise võitis Itaalia, kes valis esimesena löömine, mis on tark valik, sest umbes 60% penaltiseeriaid lõpeb alustava võistkonna võiduga. Nii läks ka seekord, kuigi draamat jagus mõlemas suunas:

Domenico Berardi – alla vasakule, Pickford teisele poole; 1:0
Harry Kane – alla vasakule, Donnarumma ei ulata; 1:1
Andrea Belotti – alla paremale, Pickford tõrjub; 1:1
Harry Maguire – paremasse ristnurka, Donnarumma teisele poole; 1:2
Leonardo Bonucci – vasakule üles, Pickford lähedal; 2:2
Marcus Rashford – vasakusse posti, Donnarumma teisele poole; 2:2
Federico Bernardeschi – keskele madalalt, Pickford vasakule; 3:2
Jadon Sancho – alla paremale, Donnarumma tõrje; 3:2
Jorginho – alla vasakule, Pickford tõrjub posti; 3:2
Bakayo Saka – alla paremale, Donnarumma tõrje; 3:2

Belotti eksimus andis initsiatiivi Inglismaale, aga Rashfordi eksimusega anti see käest ja Sancho vääratusega pakuti Itaaliale võitu, mida asus vormistama nende kindlaim penaltimeister Jorginho. Pickford aga tõrjus ja hoidis Inglismaa lootuse elus. Saka löök oli aga kehv ja Itaalia oligi meister. Soccernet.ee tähelepanekud:

Statistilised uurimused ütlevad, et nooremad ja puhanumad mängijad eksivad penaltiseeriates vähem. Sellele tuginedes olid Southgate'i lööja-valikud loogilised, sest ta määras viie lööja sekka lisaaja lõpus platsile tulnud Rashfordi (23) ja Sancho (21). Reaalses elus osutusid need aga eksisammudeks. Mõlemad mehed olid oma hoojooksul ebakindlad ning löögid olid kehvad.

Kolmandaks eksijaks oli 19-aastane Saka. Penalti realiseerimisega said inglastest (kindlalt) hakkama 27-aastane Kane ja 28-aastane Maguire. Inglismaa peatreener jättis viie mehe seast välja 25-aastase Grealishi ning 26-aastased Sterlingi ja Shaw. Tagantjärele tuleb tõdeda, et noortele vihastele meestele panustamine oli viga.

Pole küll mingit garantiid, et teistpidi valikud oleksid toonud Inglismaale võidu, aga Rashfordi, Sancho ja Saka eksimustest joonistus välja selge muster, mis jääb Southgate'ile valmistama sama palju peavalu, kui tema enda eksimus 1996. aasta EM-i poolfinaali penaltiseeria kuuendal löögil, mil Inglismaa samuti Wembleyl kaotuse pidi vastu võtma.

MM- ja EM-finaalturniiride ajaloos olid ainult kaks koondist suutnud sama võistluse raames võita kaks penaltiseeriat. Argentina 1990. aasta MM-il (veerandfinaalis alistati Jugoslaavia ja poolfinaalis Itaalia) ning Horvaatia 2018. aasta MM-il (1/8-finaalis alistati Taani ja veerandfinaalis Venemaa).

Käimasoleval EM-finaalturniiril avanes esmalt Šveitsil ja siis Hispaanial võimalus selle klubiga liituda, aga kumbki hakkama ei saanud. Prantsusmaast penaltitega jagu saanud Šveits kaotas veerandfinaalis penaltitega Hispaaniale, kes omakorda kaotas poolfinaalis penaltitega Itaaliale.

Mancini meeskond tegi aga selle triki ära ja võitis ka teise penaltiseeria. Kahe penaltiseeria peale kolm tõrjet teinud Donnarumma nimetati EM-finaalturniiri parimaks mängijaks. Itaalia väravavahi võimas siruulatus tähendas, et kui ta õigele poole hüppas, pidi löögi kvaliteet olema väga hea, kõik keskpärane (näiteks tänased Sancho ja Saka löögid) langes tema saagiks.

Üks jalgpalliklišee ütleb, et finaalturniiri väga hästi alustanud meeskond seda ei võida, sest seitsmest mängust koosnev katsumus on maraton, mitte keskmaajooks. Ning kiirelt alustades saab võhm enne finišit otsa. Itaalia peatreeneri Roberto Mancini töö sel EM-finaalturniiril tõestas, et klišee pole absoluutne. Saab ka nii, et kohe turniiri alguses näidatud väga heale mängule vaatamata sõidetakse koju võidukarikaga.

Itaalia läbis alagrupiturniiri täisedu ja puhta puuriga, mida polnud EM-finaalturniiride senises ajaloos suutnud mitte ükski koondis. Järgnes 1/8-finaal Austriaga, kus mängiti tulega ja vajati lisaaega, kus enda paremus skooriga 2:1 maksma pandi. Veerandfinaalis tuli vastu kardetud Belgia, kes aga nii taktikaliselt kui ka tehniliselt üle mängiti.

Poolfinaal Hispaaniaga oli ilmselt Itaalia kõige kehvem esitus turniiril. Nad läksid juhtima, aga jäid siis Hispaaniaga selgelt hätta ning Alvaro Morata viigistas. Lisaajal oli turniiri algfaasis hoogsa ründemänguga tähelepanu köitnud ja enda kohta käivad stereotüüpe (Itaalia mängib alati kaitsvalt) lõhkunud Itaalial vaja meelde tuletada Saapamaa kaitsekunsti kõik nipid, et mäng penaltiteni viia.

Sellega saadi hakkama ja penaltiseerias pidas nende närv vastu paremini kui vastasel. Selle juures ei tasu alahinnata kapteni Giorgio Chiellini olekut, mis paistis teistesse Itaalia mängijatesse kõvasti eneseusku ja -kindlust süstivat. Finaalis tuli Itaalial näidata üles aga taktikalist paindlikkust, mis on ajalooliselt olnud nende trump ja oli ka täna.

Kokkuvõttes esitas finaalturniir peatreenerile Mancinile hulganisti väljakutseid, mille kõigiga ta edukalt hakkama sai. Euroopa meistriks tuleb alati meeskond, kes saab paketi kõige paremini klappima. Klotsid võiduka maja ehitamiseks on Euroopas olemas vähemalt seitsmel-kaheksal koondisel, vahest isegi kümnel, aga nende klotside kokkusobitamine nõuab briljantset inimest.

Treenerit, kes oskab meisterlikult sõrmitseda jalgpallurite hingekandleid, aga jääda otsuste langetamisel halastamatuks. Samuti peab ta ümbritsema meeskonna õigete taustajõududega, avaliku arvamusega oskuslikult žongleerima ning suutma kõigile ootamatustele – ja neid tekib alati! – õigesti reageerida.

Mancini täitis kõik need väga kõrged nõudmised ja on nüüd Euroopa meister.

Gareth Southgate aga Euroopa meister ei ole. "Minu peamine kahetsus puudutab Inglismaa ettevaatlikkust," nentis endine Inglismaa koondise kaitsja Rio Ferdinand pärast kohtumist BBC stuudios. Vaheajal olid inglaste telejutud olnud hoopis teist laadi. "Me pressisime, ahistasime ja jahtisime itaallasi, põhjustades neile äärte kaudu suuri raskusi," kiitis meeskond Alan Shearer.

Isegi Saksamaa koondise legend Jürgen Klinsmann polnud kiitusega kitsi. "Inglismaa esitus esimesel poolajal oli terav, otsustav ja sihikindel. Nüüd tuleb neil teisel samamoodi jätkata," sõnas ta. Klinsmanni õpetussõnu Inglismaa ei kuulnud ega järginud, sest teisel poolajal jäi nende mäng väga passiivseks.

Southgate panustas taktikale, millega Itaalia 1980ndatel jalgpalli domineeris ja kujundas – pärast 1:0 eduseisu saavutamist istuti madalas kaitses ja löödi kõik vastase rünnakud edukalt tagasi. Inglismaa madal blokk toimis kuni Itaalia 54. minuti vahetusteni, mille järel ei saadud kinni Federico Chiesat, kelle toel sai Itaalia peale surve, mis päädis viigiväravaga.

Southgate'il polnud plaani B, mis võtta kasutusele siis, kui Itaalia surve peale sai. Normaalaja lõpus tegutseti rõhutatud ettevaatusega. Lisaajal võeti veidi enam riske, aga Sterlingu triblingud ei osutunud seekord tulemuslikeks. Loova mängujuhi Jack Grealishi saatis Southgate platsile alles 99. minutil, Sancho sekkus 120. minutil penalti löömise eesmärgil. Miks niivõrd ettevaatlik?

Kohtumise eel oli palju juttu, kuidas seitsmest kohtumisest kuus kodusel Wembleyl pidada saanud Inglismaal on väga suur eelis (tõsiasi, et eelmise EM-i võõrustaja Prantsusmaa pidas koduväljakul kõik seitse mängu, ununes siinkohal ära). Võimalik, et tegelikult soosis turniiri ajakava aga hoopis täna võõrsil mänginud Itaaliat.

Nemad pidasid oma esimese kohtumise Inglismaast kaks päeva varem ning omasid finaalkohtumise eel ühte puhkepäeva rohkem. Äkki sai just see määravaks? Võib-olla suutnuks puhanum Inglismaa end normaalaja lõpus ja lisaajal jõulisemalt kehtestada ja mängu uuesti enda kontrolli alla haarata.

Tegelikult on see kõik muidugi umbluu, aga täpselt samamoodi oli totaalne kammarajura ka jutt Inglismaad soosinud graafikust. Midagi sellist polnud. Oli enne võistluste algust kokkulepitud põhimõtete alusel koostatud kindlaks määratud turniirigraafik, mida ei muudetud kordagi kellegi kasuks või kahjuks, vaid mis tegi oma tööd nii nagu kalendrile kombeks. Lakooniliselt.

Nagu Eurovisiooni lauluvõistlus teatas, sai Itaaliast esimene riik, kes võitnud samal aastal nii laulmise kui ka jalgpalli Euroopa meistritiitili.

Congratulations Italy! 🇮🇹🏆🏆

The first country to win Eurovision and the men’s European Championships in the same year! 👏🤩👏 pic.twitter.com/lfSlYzIwJt — Eurovision Song Contest (@Eurovision) July 11, 2021

Itaalia ääreründaja triblingud olid need, mis esimese 30 minuti järel põhjendatult laes olnud Inglismaa enesekindluse kõikuma lõid. Tema õõnestas inglaste vundamenti piisavalt, et Itaalial õnnestus lüüa viigivärav ja mängu pööre tuua. Penaltiseerias säras muidugi Donnarumma.

💚🤍❤#VivoAzzurro #EURO2020 #ITA #ITAENG pic.twitter.com/HP0QoM4ooH — Italy ⭐️⭐️⭐️⭐️ (@azzurri) July 11, 2021

Protokoll:

Itaalia - Inglismaa 1:1 (0:1; 1:1; 1:1), penaltid 3:2
67. Leonardo Bonucci - 2. Luke Shaw

Penaltiseeriat alustas Itaalia.

Hoiatused: 47. Nicolo Barella, 55. Leonardo Bonucci, 84. Lorenzo Insigne, 90+6. Giorgio Chiellini, 113. Jorginho - 106. Harry Maguire
Peakohtunik: Björn Kuipers (Holland)

Itaalia: Gianluigi Donnarumma, Giovanni Di Lorenzo, Leonardo Bonucci, Giorgio Chiellini, Emerson (118. Alessandro Florenzi), Jorginho, Nicolo Barella (54. Bryan Cristante), Marco Verratti (96. Manuel Locatelli), Federico Chiesa (86. Federico Bernardeschi), Lorenzo Insigne (91. Andrea Belotti), Ciro Immobile (55. Domenico Berardi).
Varus: Salvatore Sirigu, Alex Meret, Manuel Locatelli, Andrea Belotti, Domenico Berardi, Matteo Pessina, Francesco Acerbi, Bryan Cristante, Federico Bernardeschi, Alessandro Bastoni, Alessandro Florenzi, Rafael Toloi.

Inglismaa: Jordan Pickford, Kieran Trippier (71. Bukayo Saka), Kyle Walker (120. Jadon Sancho), Harry Maguire, John Stones, Luke Shaw, Declan Rice (74. Jordan Henderson; 120. Marcus Rashford), Kalvin Phillips, Mason Mount (99. Jack Grealish), Raheem Sterling, Harry Kane.
Varus: Aaron Ramsdale, Sam Johnstone, Jack Grealish, Jordan Henderson, Marcus Rashford, Tyrone Mings, Conor Coady, Jadon Sancho, Dominic Calvert-Lewin, Reece James, Bukayo Saka, Jude Bellingham.