Vajate veel kinnitust, et Saksamaa jalgpall on läbinisti äge? Siis sõitke Dortmundi, soovitavalt rongiga. Sest niisugusel juhul on vaja raudteejaamast väljudes teha vaid mõnisada sammu ja pöörata seejärel paremale, et siseneda Saksamaa jalgpallimuuseumisse.

Oot, aga miks asub see museum just Dortmundis, mitte Berliinis või näiteks Münchenis? Sest just selles piirkonnas tuksub Saksamaa jalgpalli süda. Reini-Ruhri-Maini hiidlinnastus ehk ajaloolises tööstuspiirkonnas asub kõige tihedamalt klubisid, mis saavutanud legendaarse staatuse. Piirkonna pealinn Düsseldorf, Dortmund, Köln, Leverkusen ja Mönchengladbach, aga ka Bochum, Duisburg ja Essen on nüüdseks servapidi kokku kasvanud ning küllap rohkem või vähem tuttavad kõigile, kes elus Saksa jalgpalli vähegi jälginud.

Riikliku jalgpallimuuseumi rajamise idee sai tuule tiibadesse pärast 2006. aastal Saksamaal peetud MM-i ning 2015. aastal avas moodne hoone uksed. Kuna Soccernet.ee-l õnnestus EM-i jooksul kahel korral külastada just Westfalenstadionil peetud mänge, olnuks patt jätta pilk võõrustajate jalgpalliajaloole heitmata.

Väljapanek algab 1954. aasta MM-finaalist, kus sakslased seljatasid löömatuks peetud Ungari imemeeskonna. Sündmuse kandvaks osaks polnud kaugeltki ainult jalgpallimäng, ehkki seegi pakkus ohtralt draamat, vaid ka Herbert Zimmermanni kuulus raadioreportaaž, mida saab väiksemas saalis autentse välimusega tehnikast järele kuulata – televiisorit polnud tollal ju kaugeltki mitte igas kodus.

Samuti on sakslased alati kõrgelt hinnanud suurturniirilt koju naasva meeskonna pidulikku vastuvõttu. Tausta mõistmiseks tasub meenutada, et sõja lõppemise järel oli Saksamaa paljude riikide silmis aastaid paaria ning rahvusliku eneseuhkuse avalik väljendamist kiputi endiselt häbenema, kuna see seostus liiga valusalt natside valitsemisajaga.

Üks ja ainus number 5

Väärikas sissejuhatus tehtud, liigub väljapanek edasi pisiasjade juurde, mis moodustavad terviku. Legendaarse Sepp Herbergeri mängumärkmete kõrval torkab silma näiteks tema kirjavahetus Adolf Dassleriga, mille tulemusel sõitsid sakslased 1954. aasta MM-ile uute senistest palju kergemate putsadega ja said seeläbi konkurentide ees eelise.

Et mälestusväärseid mänge suurturniiridelt on Saksamaal ridamisi ette näidata, on neile pühendatud suur saal, mille keskel troonib efektne mälestusmärk tänavuse aasta esimestel päevadel meie seast lahkunud Keisrile. Number 5 seostub sakslaste jaoks tänase päevani automaatselt Franz Beckenbaueriga – esimese mehega, kes jõudis MM-tiitlini nii mängija kui ka peatreenerina. Temaga seotud esemeid on vitriinis kümneid, lõpetades õlleklaasiga, ehkki ametlik kinnitus, kas Beckenbauer on tõesti just sellest rüübanud, puudub.

Kuigi muuseumi avamise järel siunasid mõned kriitikud, et külastajale on jäetud vaid vaatamisrõõm, on mõnes asjas siiski võimalik ka kaasa rääkida. Näiteks – kas 1966. aasta MM-finaalis käis Geoff Hursti löök üle sakslaste väravajoone või ikkagi ei käinud? Külastushetkel oli arvamus vähemalt esialgu 56-44 "ei" kasuks ... kuniks puldini jõudis seltskond lõbusas tujus šotlasi ja asus protsenti hoolega veel rohkem sakslaste poole (või õigemini inglaste vastu) kallutama.

Valdav osa eelmise sajandi saavutustest kanti ametlikult mõistagi Lääne-Saksamaa arvele ning seda peegeldab ka väljapanek, kus pea kõik Ida-Saksa jalgpalli puudutav on peidetud nurga taha. Tõsi, suurel ekraanil jooksvas videomeenutuses tuuakse välja DDR-i koondise tähtis roll läänesakslaste 1974. aasta MM-tiitlis. Esimest ja viimast korda suurturniiril osalenud Ida-Saksamaa võitis omavahelise alagrupimängu Jürgen Sparwasseri väravast 1:0 ning see sundis läänesakslasi muutustele, mis tipnesid kolm nädalat hiljem Müncheni olümpiastaadionil Hollandi alistamise ja teistkordselt maailmameistriks kerkimisega.

Järgmine saal viib käesolevasse sajandisse, mida kroonivad sakslaste jaoks mõistagi kaks vastandlikku sündmust – esiteks 2006. aasta kodune MM, mis Itaalia käe läbi poolfinaalis nii valusal moel läbi sai, ja teiseks 2014. aasta maailmameistrivõistlused, kus tiitel lõpuks ikkagi kätte saadi. Need kaks seotakse ruumi keskel keerlevas videokeras kokku tõdemusega, et ilma ühest saadud õppetundideta ei oleks ilmselt teist.

Palju põnevaid kilde

Pärast Thomas Mülleri hologrammi juhatatavat põgusat kolmemõõtmelist videoseanssi, mis mõjub eriti ingliskeelses dublaažis tõtt-öelda üpris kohmakana, juhatatakse külaline järgmisele korrusele, mis pakub ilmselt rohkem põnevust Saksamaa liigajalgpalli püsiaustajale. Samas on eriti minevikust pärinevat atribuutikat igal juhul põnev uurida. Kas teadsite näiteks, et veidriku kuulsusega, kuid siiski kõrgelt hinnatud füsioterapeut Dieter Trzolek ravis jalgpallureid aastakümneid alternatiivsete meetoditega, mille hulka kuulusid kaanid, kapsalehed ja marmosetikreem? "Parem olla ebateaduslikult terve kui teaduslikult haige," kõlas doktor Trzoleki kuulus mantra.

Pilku ajalukku on võimalik heita mitut moodi, näiteks stendiga, kus on erinevad viled, mida Bundesliga kohtunikud on aastakümnete jooksul kasutanud. Just sellised killud moodustavadki muuseumi suurima väärtuse. Näiteks märgitakse eraldi ära, et 1970. aasta MM-i järel kinkisid mehhiklastest korraldajad sakslastele küll väga kauni mälestusplaadi, ent tegid ühe pisikese vea – Saksamaa trikoloor keerati 90 kraadi võrra valesti ...

Mis sai aga 2008. aasta EM-il ja 2010. aasta MM-il sakslaste mänge õigesti ennustanud kaheksajalg Paulist? Tema tuhk on nüüd kuldses kaheksajalga meenutavas urnis. Ning lõpuks tuleb nentida, et Joachim Löwi ja Hansi Flicki kalenderplaan 2014. aasta MM-iks ei erinegi ülemäära oluliselt sellest, mida kasutas 60 aastat varem suurturniiriks valmistunud Sepp Herberger. Mõni asi saab ajalooks hetkega, mõni võib püsida aktuaalsena sajandeid. Sakslased on osanud muuseumisse koondada mõlemad pooled ja siduda need tervikuks, mis peegeldab mitte ainult väljakul toimunut, vaid ka ühiskonnas aset leidnud muutusi.

***

Uudiseid otse Saksamaalt aitab lugejateni tuua Lays. Osale nende kampaanias!