Rekordilised 32 registreerunud koondist jaotati kaheksasse valikgruppi, mille võitjad loositi veerandfinaalpaaridesse, kust läksid edasi Belgia, Ungari, Lääne-Saksamaa ja Nõukogude Liit.

Korraldajaks valiti Belgia. Kaks eelmist EM-i olid lõppenud korraldaja võiduga (1964 Hispaania ja 1968 Itaalia) ning Belgia läks kodusele turniirile vastu suurte lootustega, sest veerandfinaalis olid nad üle mänginud tiitlikaitsja Itaalia.

"Praegu pole meil enam suurturniiride korraldamiseks vajalikke väga suuri staadione, aga toona olid need olemas. Rahvas toetas meid 200%. Kõik rõõmustasid meeskonna edu üle ja võimalus seda turniiri Belgias mängida oli tõesti eriline," on Belgia ründaja Paul van Himst meenutanud.

Esimeses poolfinaalis alistas Nõukogude Liit 1:0 Ungari. Siis saabus Belgia etteaste, vastaseks Lääne-Saksamaa. Mängu tegi ära ründaja Gerd Müller, kelle 24. ja 71. minuti väravad viisid sakslased 2:0 juhtima. Odilon Polleunis lõi küll ühe värava tagasi, aga see Belgiat ei päästnud. Tuli rahulduda pronksimänguga, kus Ungarist 2:1 jagu saadi, võiduvärava lõi van Himst.

Finaalis kohtusid Lääne-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Külm Sõda oli täies hoos, aga väljakul teab mis suureks andmiseks ei läinud. Põhjuseks, nagu sageli ka Stirlitzi-lugudes, oli Müller. Saksamaa esiründaja lõi 27. minutil 1:0 ja 58. minutil 3:0, tema tabamuste vahel tegi 52. minutil skoori ka Herbert Wimmer.

3:0 võit andis Lääne-Saksamaale nende esimese EM-tiitli, millele järgnes kaks aastat hiljem juba teine MM-tiitel. Neljandal EM-finaalturniiril löödi kokku 10 väravat, millest neli ehk 40% kanti Mülleri arvele.

Poolfinaalid: Ungari - Nõukogude Liit 0:1, Belgia - Lääne-Saksamaa 1:2
Pronksimäng: Ungari - Belgia 1:2
Finaal: Lääne-Saksamaa - Nõukogude Liit 3:0