Veebruaris 51. sünnipäeva tähistav Kazuyoshi "Kuningas Kazu" Miura sõlmis neljapäeval oma koduklubi Yokohama FC-ga uue lepingu ning alustab kevadel juba 33. hooaega professionaalse jalgpallurina. Miks Kazu ennast sedasi piinab, arvestades, et mänguminutite arv on aja jooksul jäänud järjest väiksemaks?
Jaapani keelt on selle väljendusrikkuse tõttu ülimalt keeruline tõlkida. Kaasaegse Jaapani kuulsaim kirjanik Haruki Murakami, kes valdab inglise keelt suurepäraselt, ei taha oma teoseid tõlgituna kättegi võtta. "Kui inglise keele rääkija loeb Haruki Murakamit, loeb ta 95 protsenti ajast tegelikult mind. Murakami loomingu moodustavad nimed ja kohad, ülejäänu on minu looming," on öelnud Murakami tõlkija Jay Rubin. Jaapanikeelsed laused on helisid matkides onomatopoeetilised, grammatilist mitmust ei eksisteeri ning paljudel sõnadel puudub läänekultuurides omane vaste.
Üheks selliseks väljendiks on Natsukashii. Kuigi see pole päris meile tuntud nostalgia või portugallaste saudade, ütleb seda inimene, kes kuuleb raadiost aastate eest ununenud lemmiklaulu; keegi, kellele tulevad vana fotoalbumit lapates meelde lapsepõlve lõhnad, helid ja seiklused. "Natsukashii" ütleb tõenäoliselt ka jaapanlane, kes näeb Yokohama FC mängudel sooja tegemas peatselt 51. sünnipäeva tähistavat Kazuyoshi Miurat.
Kui Miura 1986. aastal profikarjääri alustas, olid sündinud vaid kaks praegu tõusva päikese maa koondisesse kuuluvat mängijat; Jaapani majandusmull polnud veel lae alla tõusnudki, rääkimata selle lõhkemisest ning "Kadunud kümnend" oli väljendiks vaid mõningate majandusteadlaste pessimistlikes tulevikutraktaatides. Tipuründajast Miuraga on üles kasvanud miljonid jalgpalliusku jaapanlased ning et kohalik kõrgliiga J-League loodi alles 1992. aastal, peetakse teda koos 1977. aastal Saksamaale Kölni kolinud Yasuhiko Okuderaga kohaliku vuti isaks.
Erinevalt Okuderast sai Miura lugu alguse aga veelgi eksootilisemas paigas, sest 1982. aastal võttis toona 15-aastane Miura profimängijaks saamise nimel üksinda ette teekonna Brasiiliasse. Otsus ei sündinud kergekäeliselt ja seda mitte ainult tema vanuse tõttu. Jaapanis on traditsiooniliselt au sees olnud kindel sotsiaalne hierarhia, tehniline haridus ja prestiižssed ametid, mistõttu pidasid kodumaal paljud teda hullumeelseks; peatselt avastas Miura aga, et ka sambalembene ja vabameelne Brasiilia võib olla sama suletuks ühiskonnaks kui Jaapan.
Clube Atletico Juventuse noortetiimis ei tahtnud paljud noorele võõramaalasele sööta ning teda kiusati erineva välimuse tõttu taga, mistõttu veetis Miura palju aega Sao Paulo favelades tänavajalgpalli mängides ja oma tehnilisi oskuseid arendades. Raha teenis noor jaapanlane hostelites ja kioskites töötades, kuni jõudis 1986. aastal Santoses viimaks läbilöögini. Kokku veetis Miura Brasiilias kaheksa aastat.
Kui mees 1990. aastatel Jaapanisse naases, oli ta Zico, Gary Linekeri ja Pierre Litbarski kõrval vastloodud J-League'i kohalikuks staariks ja nimetati liiga debüüthooajal 1993. aastal kuulsate nimede ees ka hooaja kõige väärtuslikumaks mängijaks. Toona ronis Miura lavale auhinda vastu võtma kärtspunases ülikonnas. Peatselt sai Kazust staar ka seni jalgpalli tundmatu mänguna kohelnud Jaapani ühiskonnas ja tema näo saanud toiduained, kosmeetika ja rõivad leidsid reklaamidena kajastust kohalikus linnapildis.
Järgnenud aastatel proovis Kazu õnne Genoas ja Zagrebi Dünamos ning mängis Sydney FC eest ka klubide MM-il. Läinud kevadel jooksis jaapanlane Nagasaki vastu väljakule 50 aasta ja seitsme päeva vanusena, lüües ühtlasi üle Sir Stanley Matthewsi nimel püsinud kõige eakama profimängija rekordi.
Igihaljal Miural ei ole enda sõnul tekkinud kiusatust saapad varna riputada ja pensionipõlve nautima hakata. "Ma ei mõtle karjääri lõpetamisele," kinnitas Kazu oktoobris ajalehele Japan Times. "Kui olin 20. eluaastates, ei unistanud ma sellest, et mängin veel 50-aastasena. See oleks olnud mõeldamatu. Praegu on mu eesmärgiks igas järgnevas matšis kaasalöömine. Põhjus, miks ma ikka veel mängida saan, on lihtne – mulle meeldib jalgpall."
On see põhjus aga nii mustvalge, kui Kazu arvab seda olevat? Miura 50. sünnipäev langes kokku lõppenud hooaja avavooruga, ümmarguse juubeli tähistamiseks tuletas Kazu pea 25 aasta tagust MVP-auhinda meelde kapist välja otsitud lõheroosa ülikonnaga. See oli tema pidu.
Mängu eel ilmusid Yokohama toetajad staadionile hiiglaslike plakatitega, mida kaunistas Kuningas Kazu näolapp, õhinal noored, kes polnud Miura vägitegude ajal veel ilmavalgustki näinud, meenutasid nii kohalikule kui välismeediale mehe parimaid esitusi ja avavile eel pärjati legendi erinevate autasudega.
Need 65 minutit, mil Kazu tol päeval väljakul viibis, ei pannud aga ühtegi Yokohama poolehoidjat õhku ahmima. 50-aastase kohta on Kazu tõesti heas vormis, aga sellele vaatamata on ta ikkagi ju 50-aastane - veerandsajandi eest jaapanlasi hullutanud liigutused on nüüd jäänud talumatult aeglaseks, võhma jätkub napiks pooltunniks ja kuigi karjääri jooksul saadud kogemustele ei suuda maailmas vastu panna keegi, ei piisa vaid neist välkkiireid reaktsioone nõudvates olukordades juba ammu. Kes see ütleski, et jalgpalli mängitakse peaga, mitte jalgadega?
Sotsioloog Erving Goffman kirjeldas inimeste igapäevaelu pideva maskide vahetamise läbi. Üks sotsiaalne situatsioon nõuab meilt ühesugust, teine sootuks erinevat käitumist ning inimese tõeline mina jääb teistele esitletava kõrval tagaplaanile. Kui jaapanlased vaatavad Miura karjäärile tagasi Natsukashii-tunnetega, panevad tema praegused episoodilised esitused inimesi mõtlema ka Honnest – südames peituvatest tõelistest arvamustest ja Tatemaest – teistele näidatavast fassaadist. Kuninga kroon on raske ja vanemaks saades muutub selle kandmine järjest keerulisemaks.
Anonüümsetes Jaapani foorumites on uudist Miura lepingu pikendamisest vastu võetud erinevate tunnetega, kuid pigem kumab läbi arusaam, et ammu parimad ajad selja taha jätnud Kazu ei ole Yokohamale muud kui rahategev maskott. Iga kord, kui Kuningas Kazu nimi on mängule üles antud, suureneb publikuarv Yokohama mängudel silmnähtavalt ja loob Mitsuzawa staadionil tajutava sideshow-õhkkonna. 50-aastane profimängija on pärast Sir Stanley Matthewsi ajastut olnud ennekuulmatuks ja taas tulnud kõne alla nüüd, pool sajandit hiljem – loomulikult on huvitatud ka välismeedia. Muidugi ei taha klubi sponsoreid ja tähelepanu toovast rahalehmast loobuda.
Poolehoidjad on aga ühiskonnas, kus traditsioonid ja lojaalsus kaaluvad üles pea kõik teised inimväärtused, pandud keerulisse olukorda. Kas jätkata truude alamatena oma kuninga ülistamist või viimaks edasi liikuda? Millal hakkab kohaliku jalgpallielu arendamise eest saadud kingitustest piisama?
Arvestades seda, et Kazu müüt elab samasugustes kõrgustes kui temast inspireeritud Kapten Tsubasa, mangategelane, kes on jalgpallipisiku süstinud teiste seas nii Lionel Messisse, Andres Iniestasse kui Fernando Torresesse, siis võib-olla mitte kunagi. On ju Jaapan läänemaailmas tuntud kui veidruse ja omapära etalon – miks ei võiks siis Jaapani liigajalgpalli näokski olla 51-aastane ründaja?
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta