Premium liigas debüteeriv Nõmme United oli tänavu esimene meeskond, kes vahetas hooaja käigus peatreenerit. Eelmise aastanumbri viimastel päevadel Unitediga liitunud Jani Sarajärvi oli klubi eesotsas vaid neli kohtumist ja tema järel võttis ohjad üle soomlase kõrval abitreenerina tegutsenud 26-aastane Randin Rande. Eesti kõrgliiga läbi aegade viies noorim peatreener tüüris Unitedi juba esimeses kohtumises ajaloo esimese Premium liiga võiduni. 47 korda ka ise kõrgliigas platsil käinud treener räägib, kuidas ta on uue ametiga kohanenud, millised treenerid on teda inspireerinud ning mis on tema treenerikarjääri eesmärgid.

• Lugu ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Randin, sa oled praeguseks poolteist kuud peatreeneri tööd teinud. Kuidas sa sellesse ametisse sulandunud oled?
Olen esindusmeeskonna juures juba mitu aastat olnud ja viimased poolteist kuud on lihtsalt rohkem tööd olnud. Rohkem kohustusi, rohkem vastutust, aga töö kvaliteet on jäänud samaks ning oleme seda üritanud isegi tõsta.

Jani Sarajärvi lahkumine tuli paljudele üsna suure üllatusena. Kuidas sina selle uudise vastu võtsid?
Sellel hetkel tuli see väga ootamatult, aga see ei olnud minu otsus ja mina pidin juba mõtlema edasise peale.

Hooaja alguse plaanide järgi pidid sa lisaks esindusmeeskonna abitreeneri tööle olema duubelvõistkonna peatreener. Pärast esindusmeeskonna peatreeneriks saamist jätkad sa endiselt ka duubli juures.
Ehk siis tööd on veel rohkem, aga nüüd läheb peamine rõhk ikkagi esindusmeeskonna peale. Esimesed kuud, kui Jani veel oli, olin ma duubliga rohkem seotud ja esinduses ei olnud abitreenerina nii palju vastutust. Muidugi koormus oli endiselt suur, aga kuna meil on duubli juures teisigi häid treenereid, ka Martin Klasen (endine pikaaegne Nõmme Unitedi esindusvõistkonna peatreener, praegune tegevjuht – toim.) on seal abitreener, siis töö käib seal endiselt edasi. Kuigi ma ei saa seal kogu aeg juures olla, siis selles osas midagi muutunud ei ole.

Kuidas su arginädal välja näeb?
Hommikul Männikule, õhtul hilja Männikult ära ja vabu päevi ... vahepeal satub. Olen töötanud ka muus valdkonnas ja tean, et kergemaks minna ei saa, kui sa ise palju ressurssi sisse ei pane. Kui praegu on nii palju tööd vaja teha, siis nii palju tööd ongi vaja teha. Ma kindlasti naudin seda.

Kas sul on kindlad Männikule saabumise ja sealt lahkumise kellaajad ka välja kujunenud?
See oleneb ka duubli plaanist. On olnud päevi, eriti talveperioodil, kus sa tuled kella kaheksaks hommikul ning lahkud pool kümme õhtul. High-performance-kultuuris sa ei tule tund või kaks enne trenni algust kohale ning ei hakka mõtlema, mis täna teha võiks. On treeninguanalüüs, mänguanalüüs, järgmise vastase analüüs, enda printsiipide kohandamine treeningutel, videomiitinguteks valmistumine. Kogu protsess on huvitav, aga ka koormav ja aeganõudev.

Samuti pakkusid vahepeal individuaaltrenne. Kas sa need oled praegu pausile pannud?
Kahjuks küll, kõigini ma ei jõua. Kindlasti nautisin seda, kui ma personaaltrenne andsin, alustasin sellega põhimõtteliselt kohe pärast mängijakarjääri lõpetamist ja see andis hea tõuke edasiseks. Ma ei saa hetkel suure koormuse tõttu personaaltreener olla, aga on väga huvitav ja vajalik noormängijaid individuaalselt arendada ja ma arvan, et ma olen sellest nii mõndagi õppinud ja mul on midagi tagasi anda.

Sa lõpetasid üsna noores eas, 23-aastaselt kõrgel tasemel jalgpalli mängimise. Ega sa seda otsust tagantjärele ei kahetse?
Vahepeal ma vaatan ikka tagasi ja mõtlen, et tahaks endiselt mängida, aga ma olen selles osas endaga rahu teinud. Profijalgpalluriks olemine nõuab väga palju tööd, pühendumist ja ohverdusi, mida ma sel ajal enam teha ei suutnud ega soovinud. Jalgpallist eemal oldud aeg andis õnneks suurema tõuke end treenerina proovile panna ja arvan, et suudan vastavas ametis kaugemale jõuda.

Sa olid juba Unitedit mängijana esindades mängiva abitreeneri rollis. Nägid sa sellel ajal, et sinust võiks tulevikus treener saada?
Ma flirtisin selle ideega alates 20. eluaastast. Ma olin 2020. aastal mängiv abitreener, aga juba enne seda tekkis mul missioonitunne, nähes, kuidas Eesti jalgpall endiselt kuhugi ei liigu. Selle asemel et lihtsalt vinguda ja öelda, et kõik ongi halvasti, tekkis sisetunne, mis ütles, et võta asjad enda kätte ja ürita seda paremaks teha.

Kas sul oli juba mängiva abitreeneri ajast eesmärk saada kunagi peatreeneriks?
See pigem kujunes välja 2022. aastal, kui ma alustasin Klaseni kõrval abitreenerina. Siis sain aru, et tahan tulevikus olla peatreener.

Nüüd sa seda ka oled ning juba 26-aastasena. Kas sa oskasid oodata, et sinust võib saada niivõrd noorelt Eesti kõrgliigameeskonna peatreener?
Ma ei osanud seda oodata ja ma tean, et see on avanss, sest mul ei ole veel isegi vastavat litsentsi, aga ma ei kahtle enda võimetes. Ma ise arvan ja loodan, et see ei ole veel minu lagi. Ambitsioonid on suured ja eesmärk on olla ka välismaal peatreener, nii et siit tuleb ainult edasi minna.

Sa mainisid, et see töö tuli sulle avansina. Kuigi sul litsentsi ei ole, siis kas tunned, et su kogemus mängija ja abitreenerina on piisav, et olla valmis peatreeneri tööks?
Mul on olnud võimalus nii mängija kui treenerina olla Eesti mõistes väga heade treenerite käe all. Mängijana Jürgen Henn, treenerina Martin Klasen, Vladimir Vassiljev ja nüüd ka Jani Sarajärvi. Ma olen üritanud enda jaoks kaasa võtta nende head küljed, et teha sellest analüüs, mida võtta ning mida jätta. Ma arvan, et inspiratsioon on olnud Eesti mõistes väga hea. Kõikidelt treeneritelt olen õppinud midagi, milles nemad head on. Viimasel aastal olen peamiselt õppinud töökoormuse kohta, mida treener reaalselt peab tegema, et tippjalgpallis läbi lüüa.

Kirjelda kõrvaltvaatajale, millist jalgpalli sinu meeskond mängib.
Praeguse lühikese aja jooksul ei ole mängupilt esindusmeeskonna kontekstis veel kujunenud selliseks, nagu ma seda ideaalmaailmas ette kujutan. Duubelvõistkonna juures tuleb see isegi paremini esile, sest seal on mängijad veel tooremad ning ei ole nii suurt survet ja vastutust, ja see võimaldab mängida sellist jalgpalli, nagu vaimusilmas ette kujutan. See jalgpall on atraktiivne ja seksikas – nii ma tahan seda ise kutsuda. Mängijad peavad selle jaoks olema platsil julged, võttes riske, mis paljude treenerite käe all kõne alla ei tuleks.

Kui palju sa sellist jalgpalli üleüldiselt Eestis näed?
Eks igal treeneril on lõpuks oma täpne nägemus, kuidas jalgpalli mängida võiks, aga kindlasti on Eestis treenereid, kes on läinud oma stiili juurutamisega rohkem süvitsi ja kaasanud tippjalgpallist mänguprintsiipe, et sellest tekiks terviklik mudel. Kindlasti on meile kasuks tulnud välistreenerid, kes rikastavad siinset jalgpallikultuuri ja arendavad niiviisi ka kohalikke treenereid. See aitab meil muu maailmaga sammu pidada ja viljeleda sarnast jalgpalli, kuna me ju tahame, et meie mängijad nendessesamadesse liigadesse mängima pääseks.

Sa juba mainisid Martin Klasenit. Kui palju sa temaga konsulteerid, arvestades, et ta on tegevjuhina Unitedi kontoris olemas?
Vähe. Eks tal on omad kohustused ja tegemised, aga igasugune abi ja tagasiside on alati teretulnud. Suhtlen endiselt palju Vovaga (Vladimir Vassiljeviga – toim.) ja ka teiste treeneritega. Mulle alati meeldib kuulda, mida nemad arvavad, ja mina teen siis ise sealt omad järeldused.

Juan Martinez on Eesti jalgpallimaastikul üsna tundmatu nimi. Milline treener ta on ning kuidas teie omavaheline koostöö välja näeb?
Ta tuleb high-performance-kultuurist. See tähendab, et ta on näinud tippjalgpalli väga lähedalt ning ta on selles töötanud. Ta toob väga suure tööeetika ja professionaalsuse. Tegemist on väga targa treeneriga ja mul on ainult au töötada koos temaga.

Kui sa vaatad maailma jalgpalli, siis kas sul on mõned kindlad peatreeneritest eeskujud, kelle käekiri sind inspireerib?
Igalt tippliigasse jõudnud treenerilt on midagi õppida. Jalgpall on väga palju muutunud, see on väga kompleksne. Kui öelda välja üks nimi, siis see on Xabi Alonso. Mul on mingi side Leverkuseni Bayeriga ja see, kuidas ta suudab olemasolevate mängijatega mängida atraktiivset jalgpalli, on uskumatult lahe.

Kas sa näed, et Nõmme United on mingil määral Leverkuseni Bayeri nägu?
See oleneb suures osas, mis mängijad sul on. Ma ei ütleks, et Nõmme United on Leverkuseni või mingi muu meeskonna nägu. Nõmme United on Nõmme United. Üritame mängida seda mängu, mida me tahame, tulenevalt mängijate valikust. Aga kindlasti me üritame väga palju üle võtta Leverkusenilt, Arsenalilt, Brightonilt, Manchester Citylt, aga ka Milano Interilt, kui me näeme, et midagi toimib. Kui tippjalgpallis on ideed, mis töötavad, siis analüüsime ja mõtleme, et kas peaks ka ise neid kasutama.

Milline on su ambitsioon treenerikarjääri silmas pidades?
Ma tahaks lihtsalt edukas olla. Vahet ei ole, mis liigast me räägime, aga soovin jõuda keskkonda, kus saan nautida igapäevast tööd. Olla seal edukas ja siis vaadata edasi, kuhu jõuan. See peab suure tõenäosusega olema välismaa, kui tahad kuhugi jõuda. Aga ma ei oska öelda kindlat riiki ega liigat, sest jalgpall on nii globaalne spordiala, number üks põhimõtteliselt igal pool. Kohti on palju, kuhu jõuda.

Kas sa oled ka selle peale mõelnud, mis ajaks sa tahaksid olla välismaal?
See peab juhtuma, kui ma tunnen, et on õige aeg, aga tavaliselt juhtuvad asjad siis, kui sa ei oota seda. Igapäevaselt tuleb teha oma tööd nii hästi, kui oskad, ja iga asi juhtub põhjusega.

Lõpetuseks. Avalikkust kindlasti huvitab: kas ja millal on oodata uudiseid uue peatreeneri kohta?
See on klubi otsustada. Minule ja Juanile on hetkel antud töörahu, meid usaldatakse ja meil on selle üle hea meel.

A. Le Coq Premium liiga ajaloo noorimad peatreenerid

1. Janno Kivisild (22 aastat ja 7 kuud; Valga Warrior, 2000)
2. Irfan Ametov (24 aastat ja 5 kuud; Kohtla-Järve Lootus, 2004)
3. Mark Kolk (25 aastat ja 8 kuud; Maardu Linnameeskond, 2019)
4. Norbert Hurt (25 aastat ja 10 kuud; Tartu Tammeka, 2009)
5. Randin Rande (26 aastat ja 8 kuud; Nõmme United, 2024)

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.