Eesti koondis sai teisipäeva õhtul Brüsselis teise 0:5 ketuka järjest. Kui laupäeval tegeles purustustööga Rootsi, siis nüüd Belgia.

Kui Rootsi mängus tituleeris Soccernet.ee läbikukkunuks kogu Eesti meeskonna, siis Belgia vastu läheneme ikkagi personaalsemalt. Saatuslikuks ei saanud esmajoones mitte ainult rumalad eksimused ja tahtejõuetus, vaid selge klassivahe. Belglased olid väga palju kiiremad ja osavamad ning sellest ka tulemus.

Võõrustajad võitsid avapoolaja Jan Vertongheni ja Leandro Trossardi väravate järel 2:0, teisel kolmveerandtunnil lisas Romelu Lukaku kaks väravat ning Charles de Ketelaere ühe. Eesti parim võimalus avanes Henri Anieril, kes lükkas esimesel poolajal Belgia keskkaitsja Wout Faesi palli juurest minema ning pääses karistusala joone lähistelt löögile, kuid paraku vuhises pommlöök latti.

Eesti alustas 5-4-1 asetuses ja proovis mängus ka 4-5-1 formatsiooniga vastasele vastu astuda, aga ei õnnestunud mitte kuidagi. Keskväli oli mängust välja lõigatud, nagu ka ründajad. Eesti pidi sisuliselt 90 minutit palli järele jooksma ja normaalseid rünnakuid selle arvelt ei tekkinudki. Taas tekitasid kaitsefaasis probleeme vastaste diagonaaljooksud ja üks-üks duellid.

Eesti jaoks oli koondiseaken seega Thomas Häberli ametiaja õnnetuim: kaks mängu, väravate vahe 0:10. Suur, ent samas meeskondlik kaotus Belgia vastu on ka põhjus, miks ei too me selle kohtumise puhul välja Eesti parimat mängijat. Viieväravalise kaotuse puhul on seda narr teha.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Karl Jakob Hein - 3. Üks-ühele olukorra tõrjunud ja veel mitmel puhul eestlased halvimast päästnud väravavahi mängu jääb varjutama Belgia esimene värav. Heina ebaõnnestunud väljatulek andis Jan Vertonghenile võimaluse lükata pall tühja väravasse ning paraku määras kiire avavärav edasise mängukäigu osas väga palju.

Artur Pikk - 3. Hoolimata vähesest mängupraktikast tuli enam-vähem toime (nii palju kui 0:5 puhul saab tulla). Pusis kõvasti ja andis endast parima, seejuures tõsteti ta matši jooksul vahepeal kõrgemasse rolli. Palliga ei õnnestunud eriliselt panustada, kuid samas ei teinud ta ka Jeremy Doku elu enda ääres liiga lihtsaks.

Karol Mets - 4. Palliga endale omaselt rahulik ja kaitsesuunal tegi kümme klaarimist. Mitmel puhul õnnestus õigel ajal end õiges kohas ette sättida. Koos Pikaga tehti Belgia paremäärte elu vastast arvestades nii raskeks kui võimalik. Suuremad probleemid tekkisid kesktsooni kaitsmisel. Metsalt ootaks kaitseliinis sellise liidrirolli võtmist, et ka meeskondlik panus oleks kõrgem.

Joonas Tamm - 3. Septembrikuised koondisemängud polnud tema tassike teed. Rootsi vastu põles ereda leegiga, Belgia vastu jäi samuti lahjaks. Avapoolajal oli ta pidevalt väga hästi Romelu Lukakul küljes. Oli ka näiteks kolmanda värava puhul. Aga sellest ei piisanud. Muidugi maailmas on hulganisti tippkaitsjaid, kes jäävad Lukakuga hätta, ent see ei saa olla punkti peale mängus vabandus. Loodetavasti saab enne oktoobri koondiseakent tippvormi tagasi ning Aserbaidžaani vastu näeme taas vana head Tamme.

Nikita Baranov - 3. Kuulus algkoosseisu Rasmus Peetsoni vigastuse tõttu. Oli näha, et belglaste tase ja mängu kiirus pakkusid kõvasti väljakutseid: päris mitmel puhul jäi veidi aeglaseks või kaotas vastase ära. Neljanda värava eel jäi Lukakust kaugele ja üritas vist kinni panna ründaja tugevama vasaku jala, ent Lukaku pööras paremale ja võrk sahises. Samas tegi mitu olulist vaheltlõiget, milleta võinuks seis olla palju kurvem. Kogemusele tuginedes ei rabistanud ka palliga.

Maksim Paskotši - 3. Keeruline tööpäev Yannick Carrasco vastu. Belglase jõud käis Paskotši omast selgelt üle, aga väljakutse oligi väga keeruline. Pingutas vapralt algusest lõpuni. Tegi eestlastest kõige rohkem vaheltlõikeid - viis. Ometi viienda värava eel lasi Charles de Ketelaere'i endast liiga labaselt mööda.

Mattias Käit - 3. Kontrolliva poolkaitsja roll on tema oskuste raiskamine. Käit teeb alati oma ära, aga ründefaasis suudaks ta pakkuda märksa enam teravust. Sellest jäi Eestil koondiseakna mõlemas mängus puudu. Belgia vastu oli korra Lukakut üks-ühele söötmas ja patustamisi oli teisigi. Mõju mängule oli väike.

Konstantin Vassiljev - 3. Alustas 5-4-1 asetuses paremal äärel, kus kaitsefaasis töötas tagasi, aga palli võites ei omanud rünnaku ülesehituses mingit rolli. Avapoolaja keskel tõstis Häberli Henrik Ojamaa parempoolseks poolkaitsjaks, millega Vassiljev nihkus tsentrile lähemale. Sellega tõusis ta rohkem pilti, ent mõju ei kasvanud. Söödutäpsus oli kehv ja üha vähem pakub meeskonnale seda, mida tema aastatetagustest esitustest mäletame. Kaitses palli järgi jooksmine pole absoluutselt tema mäng.

Markus Poom - 3. Tegi avapoolajal ainult kuus pallipuudet ja andis kaks söötu. Keskpoolkaitsjana. Pole ime, et piirdus 45 minutiga. Ta oli väljakul täiesti peidus. Ainsateks aktsioonideks jäid karistuslöögi teenimine ja hiljem kastis löögivõimaluse käest laskmine. Kuna oli jooksumäng, siis seda ilmselt oleks jõudnud ka teisel poolajal teha, aga keskpoolkaitsja mõju peab olema suurem.

Henrik Ojamaa - 3. Belglaste tempo jäi tema jaoks kiireks. Vaimselt ei tulnud millestki puudu, füüsiliselt paraku küll. Kui Rootsi vastu suutis veidikenegi palli katta, siis Belgia vastu jäi jõuetuks. Muidugi ka olukorrad, kus ründav mängija saab palli vastase väravast 60 meetri kaugusel ning eespool pole ühtegi sööduvarianti, on paganama keerulised, aga see oli eilne reaalsus.

Henri Anier - 4. Eesti ohtlikuima ja ainsa võimaluse autor: lükkas Wout Faesi palli pealt minema ja kõmmutas latti. Sellega paraku meie teravused ka piirdusid, aga ründajana ongi maru keeruline mängida, kui pall sinuni ei jõua. Tegi mitmeid häid avanemisi liini taha, aga Koen Casteels oli neis olukordades valmis.

Rocco Robert Shein - 3. Sai Poomist kolm korda rohkem pallipuuteid ja andis kümme söötu rohkem. Tahtejõu taha ei jäänud midagi, aga kaitsest lähtuv mäng jättis tema suurima väärtuse – pallikäsitlemisoskuse – publikule nähtamatuks. Oli kaitsefaasis küll olemas, aga tunnistas ka ise mängu järel, et tahtnuks pigem rünnakul rohkem ära teha.

Georgi Tunjov - 3. Sama lugu nagu teistel poolkaitsjatel – võrdlemisi anonüümne mäng. Eesti sai küll tagaliinis söötu lükata, aga kõrgemal mitte. Kui pall ettepoole viidi, siis pikaga üle poolkaitsjate. Tema individuaalsest esitusest peegeldus klassivahe: belglased olid lihtsalt peajagu üle.

Vlasi Sinjavski - 3. Sekkus vahetusest, aga ei toonud loodetud teravust. Lausa mittemingisugust. Jäi nähtamatuks.

Sergei Zenjov - 3. Sama omadussõna, mis kehtib veel paljude Sinisärkide kohta: nähtamatu. Neli pallipuudet vahetusest sekkumise järel. Kui Anieri oli vähemalt jooksmas ja võitlemas näha, siis Zenjovi poleks nagu platsile tulnudki.

Martin Miller - 3. Jõudis veerand tunniga anda kolm söötu, millest kaks läksid kohale. See on täiesti olematu panus. Eesti sai mängu lõpuks uue keskvälja, aga midagi ei muutunud. Belgia oli väljaku südamikus Eestist 90 minuti vältel täiesti totaalselt üle. Aga arvestades, et vastasel toimetasid seal Premier League'i mehed, pole see ka kuigi üllatav.