MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

VÄLISMAA
Link kopeeritud

Õlapatsutusest Instagrami live'ini: kuidas sai värava tähistamisest omaette vaatemäng?

Link kopeeritud
Veiko Valdna
Veiko Valdna

Brian Laudrup sai stiilse väravatähistusega hakkama 1998. aasta MM-il, kui Taani kohtus Brasiiliaga. Foto: Scanpix / AFP / Patrick Kovarik

Võtke vaevaks ja vaadake mõnda jalgpallimängu aastakümnete tagant. Neid vanu, tihtilugu veel mustvalgeid jalgpallikaadreid nähes märkate kindlasti, et värava löönud meeskond suhtub tehtusse sageli tagasihoidliku mõõdukuse ja reserveeritusega. Parimal juhul tõstab värava löönud mängija käed korraks taevasse, vahetab kolleegidega mõne hea sõna, teenib ära heakskiitva õlalepatsutuse ja liigub seejärel kärmelt tagasi keskjoonele.

Kontrast tänapäevaga, kus väravale järgnev joviaalne show on lausa koreograafiliste detailideni läbi mõeldud ja iga liigutuse taga peitub mõni sügavam sõnum või tähendus, on silmatorkav. Mis muutus ja millal jättis jalgpall seljataha konformismi, lastes emotsioonid lõplikult valla?

Heakskiitvast noogutusest peaks küll olema!

Hetke, mil nahkkera ületab väravajoone, võib lugeda jalgpallimängu kõige ülevamaks hetkeks – just sel momendil vallandub tunnete virvarr, mida kogeme nii mängu tribüünilt jälgides kui teleri ees istudes. Mis puutub aga väljakul toimuvasse, siis ei kuulunud värava järel tekkinud ülevate tunnete välja näitamine vähemalt 1960-ndateni sugugi mängijate tavapärase käitumise juurde. Ei mingeid kollektiivseid kaisutusi, külakuhjasid nurgalipu ääres ega fännide poole suunatud võidukaid rusikavibutusi.

Kui ka mõni edevam mängija tahtnuks värava järel hoogsalt taielda, polnuks sellele suuremat tähelepanu pööratud. Isegi kui mängust oleks toimunud teleülekanne, mida juhtus tänasega võrreldes palju harvemini, keskenduti kordustes toona väravale endale ja vahest ka juubeldavale publikule.

Kõige paremini selgitab asja võib-olla see, kui heita pilk tollasele ühiskonnale tervikuna. Esiteks ei olnud emotsioonide liigne välja näitamine meeste maailmas tol ajal tavapärane. Teiseks leiti, et ülevoolav juubeldamine on ebasportlik käitumine ning vastavad pügalad olid jalgpalli reegliraamatutest leitavad veel 90-ndate lõpulgi. Kolmandaks aga oli kogu maailmasõdade järgne ühiskond kollektiivsemat laadi, kus meeskondlikke ja ühiseid ideaale tähtsustati kõrgemalt kui üksikisiku rolli. Osalt ka seetõttu ilutsesid mängijate särkidel küll numbrid, aga puudusid nimed.

Televisioon muudab mängu

Muutused hakkasid esialgu vaikselt, ent siiski kindlalt jalgpalli hiilima kuumadel 70-ndatel. Jalgpall muutus üha populaarsemaks ning tänu televisioonile jõudsid nüüd tähtsamad lahingud vaat et igasse ilmanurka. Maailmameistrivõistlustest oli saamas globaalne bränd, jalgpallimaailm aga oli saanud endale esimese internatsionaalse tähe, kelleks oli brasiilane Pele.

1970. aasta MM-finaalis purustasid kohvimaa pojad Itaalia 4:1 ning just selles mängus nägi maailm ühte esimestest väravatähistustest, mis laiemat kõlapinda leidnud. Pele sülelus tiimikaaslase Jairzinho embuses on üks MM-ide ajaloo märgilisemaid jäädvustusi, mis jõudis ajalehtede esikaantele ning hiljem ka postkaartidele.

12 aastat hiljem saabus maailma suurimalt jalgpallilavalt inimeste ette rõõmupuhang Marco Tardelli esituses. Itaallase reaktsioon finaaliväravale Lääne-Saksamaa vastu oli kaugel tavapärasest konservatiivsusest, sisaldades pisaraid, joovastavat õnnetunnet ja ilmselt ka annuse kergendust. Lõplikult pääsesid emotsioonid paisu tagant aga 1990. aastal, kui 38-aastase Kameruni ründaja Roger Milla tantsusammud nurgalipu lähistel end igaveseks ajalukku kinnistasid ja Pandora laeka avasid.

Lava on jalgpallurite päralt!

Võib julgelt väita, et sellest hetkest peale ei peatanud jalgpallistaare enam miski ning lava üha pöörasematele šedöövritele oli avatud. Huvitavaid väravatähistusi tuli nüüd riburada pidi: Bebeto titetants, Jürgen Klinsmanni sukeldumine, Eric Cantona kuninglik uhkeldamine, Brian Laudrupi diivanipoos ja Gabriel Batistuta automaadivalang.

Seda, et jalgpall on suurem kui elu, mõistsid mängijad juba niigi, küll aga sai meeldejääva tähistamisega nüüd ka isiklikku kasu lõigata. Tekkisid signatuursed ja ühele mängijale omaseks saanud lahendused, millega paistsid silma näiteks Alan Shearer, Raul Gonzalez ja Luca Toni.

Viimane kümnend on aga muutnud väravale reageerimise millekski enamaks kui vaid emotsioonipuhanguks. Neist on saanud omaette kaubamärk ja popkultuuri lahutamatu osa.
Cristiano Ronaldo "Siu" on ilmselt üks maailma kuulsamaid omalaadseid, mida on agaralt imiteeritud isegi teistel spordialadel. Paul Pogba "Dab" vallutas mõneks ajaks ilmselt kõik mudilaste jalgpallitrennid maailmas. Antoine Griezmanni ühelt jalalt teisele keksimine on aga paralleel maailmakuulsast videomängust "Fortnite".

Digiajastusse viisid värava tähistamise aga Itaallased – Francesco Totti oma kuulsa selfie'ga ning Mario Balotelli Instagrami live-ülekandega.

Skandaalsed tähistused ehk kuidas pill pika ilu peale tuleb

Kui eelnevalt kirjeldatud reaktsioonid värava löömisele on suuresti positiivset laadi, siis pole võimatu, et eufoorilises meeleolus korda saadetu võib lõppeda piraka skandaaliga, soolase trahviga ning ühiskonna terava kriitika alla sattumisega.

Alates 2004. aastast karistatakse mänguvormi seljast heitnud jalgpallurit FIFA suunistele vastavalt kollase kaardiga. Kompromiteerivad või poliitilised sõnumid aga võivad tuua kaasa täiendava keelu või trahvi nii mängijale endale kui ka klubile-koondisele, mida ta esindab.

1994. aasta MM-i alagrupimängus Kreeka vastu paistis Argentiina legend Diego Maradona silma silmatorkavalt energilise tähistusega, mis andis tuld kuuldustele, et uimastitega korduvalt pahuksis olev ründetuus ei ole puhas poiss ka mängu ajal. Vaid loetud päevad hiljem andiski Maradona positiivse dopinguproovi, mis ühtlasi tähendas Argentiina jalgpallijumaluse jaoks koondisekarjääri lõppu.

Narkootikumide tarvitamises kahtlustasid Briti tabloidilehed 90-ndate lõpul ka Liverpooli ründajat Robbie Fowlerit. Merseyside'i derbis teda pilkavate Evertoni fännide ees etendatud "triibu tõmbamine" päädis Fowleri jaoks priske rahatrahvi ning neljamängulise keeluga.

Vastasfänne provotseerivate žestidega paistsid 2018. aasta MM-il silma Albaania päritolu Šveitsi koondislased Xherdan Shaqiri ja Granit Xhaka. Kotka kujutamine Serbia fännide ees oli meeldetuletus, et kahe kunagi Jugoslaavia koosseisu kuulunud riigi suhted on kaugel stabiilsetest. Paolo Di Canio kurikuulus fašistlik saluut Rooma Lazio ultrasektori ees ning hilisem avameelne tunnistus oma paremäärmuslikest vaadetest on aga tänaseni üks Itaalia jalgpalli suurimaid skandaale.

Rumal ja mõtlematu hetkeemotsioon võib hukatusse suunata aga väga paljulubava karjääri. Kreeka noortekoondislast Georgios Katidist mäletavad hästi need kohalikud vutisõbrad, kes jälgisid huviga Eestis toimunud noormeeste U-19 EM-turniiri 2012 suvel. Katidis oli üks võistluste säravamaid tähti ning jõudis Kreeka koondise kaptenina ka finaali.

Märtsis 2013 tekitas Katidis koduklubi Ateena AEK särgis aga ülemaailmse skandaali, tähistades väravat natsitervitusega. Kuigi mehe enda sõnul ei mõistnud ta käemärgi tähendust ja žest oli suunatud tervituseks tribüünil istuvale sõbrale, olid tagajärjed karmid.

AEK peatas mängijaga lepingu, Kreeka Jalgpalli Liit kehtestas Katidisele eluaegse koondiste esindamise keelu ning vaid 5 aastat hiljem leidis põlu alla sattunud mees end profilepinguta.

Ettevaatust, vigastuse oht!

Osad tippmängijad on veenvalt tõestanud, et jalgpalli kõrval võinuks nad elatist teenida ka akrobaatidena. Nii on nigeerlased Julius Aghahowa, Obafemi Martins ja Saksa koondislane Miroslav Klose näidanud kadestamisväärset oskust saltosid visata.

Õnneks ei toonud keeruline ja olgem ausad, jalgpalli mõistes tarbetu võimlemine nimetatud mängijatele kaasa vigastusi. Küll aga ei läinud nii hästi Chelsea mängijal Celestine Babayarol, kes just saltot visates oma jala murdiski.

Kehvasti läks ka Argentiina ründajal Martin Palermol, kellele sai saatuslikuks otsus skoori tegemist fännide embuses tähistada. Fännisektorit väljakust lahutav piirdesein murdis maha langedes mängija jala ning jättis noore ründaja eemale 2002. aasta MM-finaalturniirist.

Hooletu tähistamise järel võib oma ihuliikmega aga hoopiski hüvasti jätta, nagu juhtus Paulo Diogoga. FC Servette'i mängija sõrm jäi nii õnnetult reklaamitahvli taha, et rebenes küljest ning tuli amputeerida.

Sõnum jumalale, kriitikule või hoopis endistele kamraadidele?

Üks kõige sagedamini kohatavaid väravarituaale puudutab jalgpallurite usulist tausta. Nii kristlaste kui moslemite jaoks on kõrgemate jõudude tänamine olulisel kohal ning pühasõna ja palvetamisega on silma paistnud näiteks Kaka, Mohamed Salah ja lugematu hulk teisi usklikke jalgpallureid.

Oluline koht on ka kultuurilistel, ühiskondlikel ja isiklikel tähistusviisidel. Aafrika ja Ladina-Ameerika koondislaste harrastatavad grupitantsud viitavad uhkusega maa kultuuripärandile, Islandi mängijate ja fännide üheshingamist demonstreerib suurepäraselt aga nende kuulus viikingihüüe.

Võib ka teisiti. Näiteks Lõuna-Korea koondis tähistas 2002 aasta MM-il USA-le löödud väravat uisusammul. Põhjuseks pool aastat varem toimunud taliolümpiamängud, kus Korea esindus lühirajakiiruisutamises nende meelest ebaausal viisil Ühendriikidele kuldmedali kaotas.

Huultele tõstetud sõrm on üks klassikalisemaid viise, kuidas haavunud sportlane kriitikutele ja vastasfännidele koha kätte näitab. Kui sageli on sääraste sõnumite saatmine umbisikuline, siis vahel võib viide olla vägagi otsene. Liverpooli eest skoori teinud Luis Suareze sukeldumine Evertoni pingi ette oli otsene ninanips viimaste peatreenerile David Moyesele, kes oli meedias uruguailast penaltite kalastamises süüdistanud.

Ka naiste jalgpallist võib tuua kõmu tekitanud näite. USA naiskonna kapteni Meghan Rapinoe väravatähistus 2019. aastast oli osaliselt suunatud tollasele Ühendriikide presidendile Donald Trumpile, kellega legendaarne mängija meedias avalikku sõnasõda pidas.

Üha levinum on ka see, et värava löömise üle rõõmu üldse ei väljendata. Siin pole põhjuseks aga nostalgitsemine vanade aegade suhtes, vaid pigem on tegu isiklikku laadi otsusega, kui "kannatajaks" on näiteks varasem kasvataja- või koduklubi.

Väravarõõm ei hooli tasemest ega tasanditest

Tähelepanu tõmbavad viisid eduka rünnaku kroonimiseks ei ole vaid suurturniiride ja kõrgliigade teema. Imetlusväärset loovust suudavad üles näidata ka need pallurid, kes mängivad mängu tagasihoidlikumal tasemel ja väiksearvulisema vaatajaskonna ees.

Islandi tippklubi Stjarnani kalapüügitähistuse koreograafiat on keeruline üle trumbata, ent ka Eesti kõrgliigast on maailma suurimate spordiportaalide esikaantele pääsetud. Nõmme Kaljus mänginud Hidetoshi Wakui keeglikuuli ja samurai tähistused jäädvustasid end meie jalgpallifolkloori igaveseks, ent palju tähelepanu tõmbasid need ka laias maailmas. Kes teab, võib-olla peaksid ka Eesti koondise mängijad värava korral millegi silmatorkavaga lagedale tulema, näiteks tantsusammudega Tuljakust?

Võib öelda, et tähistuste muutumise taga on olnud eelkõige massimeedia levik, jalgpalli populaarsuse kasv ning osalt ka ühiskondlikud muutused. Väravale järgnevast rõõmupuhangust on aastatega saanud omaette kunstivorm, eneseväljendus ning sageli ka isiklik reklaamiväljund. Samas ei tasu kunagi unustada, et hetkeemotsiooni ajendil välja paisatu võib teostajale bumerangina tagasi lennata ja seda väga valusal kombel.

Uus mängupäev!
Elagu vutifännid!
Lugemist ja vaatamist
Põnev värk!
MEELELAHUTUSLIK VIKTORIIN

Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?

Mõtteainet
Tasub vaadata
object(Poll)#291 (6) { ["poll_id"]=> string(3) "470" ["question"]=> string(17) "Kes võidab EM-i?" ["order_nr"]=> string(0) "" ["date_added"]=> string(10) "1718305646" ["vote_count"]=> string(4) "1324" ["variant"]=> array(9) { [0]=> object(PollVariant)#294 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2323" ["answer"]=> string(8) "Saksamaa" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "1" ["vote_count"]=> string(3) "309" } [1]=> object(PollVariant)#295 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2324" ["answer"]=> string(11) "Prantsusmaa" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "2" ["vote_count"]=> string(3) "239" } [2]=> object(PollVariant)#296 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2325" ["answer"]=> string(9) "Inglismaa" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "3" ["vote_count"]=> string(3) "213" } [3]=> object(PollVariant)#297 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2326" ["answer"]=> string(9) "Hispaania" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "4" ["vote_count"]=> string(3) "214" } [4]=> object(PollVariant)#298 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2327" ["answer"]=> string(8) "Portugal" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "5" ["vote_count"]=> string(3) "109" } [5]=> object(PollVariant)#299 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2328" ["answer"]=> string(7) "Itaalia" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "6" ["vote_count"]=> string(2) "76" } [6]=> object(PollVariant)#300 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2329" ["answer"]=> string(7) "Holland" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "7" ["vote_count"]=> string(2) "54" } [7]=> object(PollVariant)#301 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2330" ["answer"]=> string(6) "Belgia" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "8" ["vote_count"]=> string(2) "27" } [8]=> object(PollVariant)#302 (5) { ["variant_id"]=> string(4) "2331" ["answer"]=> string(11) "Keegi teine" ["url"]=> NULL ["order_nr"]=> string(1) "9" ["vote_count"]=> string(2) "83" } } }
HÄÄLETUS
Kes võidab EM-i?
Saksamaa
23%
Prantsusmaa
18%
Inglismaa
16%
Hispaania
16%
Portugal
8%
Itaalia
6%
Holland
4%
Belgia
2%
Keegi teine
6%
Mängi kaasa!
RISTNURK
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.