2002. aastal toimus suur jalgpallipidu esmakordselt Aasias, kui seda korraldasid Lõuna-Korea ja Jaapan. Tol aastal said mandri läbi-aegade parima MM-turniiri sooritusega hakkama just lõuna-korealased, kes purjetasid lõpuks välja lausa poolfinaali. 2022. aastal toimuvad maailmameistrivõistlused jälle Aasias ning kohal on ka Lõuna-Korea ehk kas võib oodata midagi sarnast?

• Varieeruva eduga suurturniiridel esinev Portugal tahab legendile ilusa lõppakordi kinkida

Kui keegi on Aasia mandrilt MM-idega heaks sõbraks saanud, siis on selleks just Taegeuki sõdalased: korealased jõudsid esimese iseseisva Aasia koondisena jalgpalli suurele peole 1954. aastal ning kuigi turniir just väga edukas polnud - kahe matšiga lasti endale lüüa kuusteist (!) väravat - siis avapauk oli ikkagi antud. Sellele järgnes 32 aastat kestnud põud, ent peale 1986. aasta reisi Mehhikosse on hakanud korralikult sadama - viimasel kümnel turniiril on lisaks neile olnud vaid Argentina, Brasiilia, Saksamaa ja Hispaania!

Senistest turniiridest meeldejäävaim on päris kindlalt 2002. aasta turniir, mis toimus koondise oma koduõuel. Tänu korraldamisõigustele oli neil ka lootus saada keskmisest lihtsam alagrupp ning just niimoodi ka läks: alagrupikaaslasteks sattusid Luis Figoga varustatud Portugal, USA ja Poola. Juba peale esimest matši said võistkonna fännid rõõmust käed taeva poole visata, kuna peale 14 mängu saadi lõpuks kätte oma esimene võit MM-il. Lisaks poolakate alistamisele teeniti magus viigipunkt USA-lt ning seega tuli viimases matšis Portugali vastu saada minimaalselt üks viigipunkt.

Sama seis oli ka portugallastel, kes seetõttu mõtlesid rohkem kaitsmise peale ning oleks leppinud väravateta viigiga. Eurooplaste olukorra tegid aga tunduvalt raskemaks 27. ja 66. minutil saadud punased kaardid, mistõttu Antonio Oliveira hoolealused pidid mängima kahemehelises vähemuses. Karistus saadi kätte 70. minutil, mil Manchester Unitedi tulevane legend Park Ji-sung kõmmutas väravasse matši aina värava ning viis seega Aasia tiigrid alagrupivõitjana kaheksandikfinaali.

Sõelmängudes saadi enda vastasteks teised Euroopa suurriigid. Esiteks mindi kokku kaksteist aastat varem maailmameistriks tulnud Itaaliaga, kes pidi Itaalias pallinud Ahn Jung-hwani lisaajal löödud tabamuse tõttu kohvrid pakkima. Järgmises voorus hoiti 120 minutit kuival hispaanlased ning edukas penaltiseeria saatis korraldajamaa poolfinaali. Kuigi korealased ise tähistasid nelja parima sekka pääsemist ning peatreener Guus Hiddinki taheti isegi riigi presidendiks nimetada, siis vastased ei võtnud kaotuseid vastu üldsegi sõbralikult. Nimelt süüdistati mõlemas kaotuses kohtunikke, kes ei lugenud ära nende väravaid.

Poolfinaalis saadi kokku Saksamaaga, kellest enam jõud üle ei käinud, ning pronksimängus alistuti türklastele, kuid medali saamine oleks juba niigi suur eneseületus olnud. Esimese (ning seni ainsa) Aasia koondisena jõuti poolfinaali ning peale seda on Lõuna-Korea esitused MM-il olnud märkimisväärsemalt paremad: 2006. aastal viigistati prantslastega, 2010. aastal langeti konkurentsist alles kaheksandikfinaalis Uruguay vastu ning 2018. aastal suudeti Kaasani imeks ristitud matšis võtta tiitlikaitsjast Saksamaa skalp.

(Suures osas) lilleline teekond Katari

Kui midagi kvalifikatsiooniturniiri põhjal otsustada, siis võib öelda, et Lõuna-Korea on turniiriks valmis. Oma esimeses voorus oldi ühes alagrupis Liibanoni, Türkmenistani, Sri Lanka ja Põhja-Koreaga (kes hiljem turniirist loobus) ning kuue kirja läinud mänguga lasti endale lüüa vaid üks värav ning punkte kaotati ainult ühes väravateta viigis. Mitte et tegemist oleks hullumeelse saavutusega, aga näiteks Sri Lanka meestele löödi 90 minutiga lausa kaheksa vastuseta väravat.

Igatahes pääseti vägagi kindlalt Aasia viimasesse vooru, kus mindi kokku Iraani, Araabia Ühendemiraatide, Iraagi, Süüria ja (taas) Liibanoniga. Ka siin ei olnud mingisugusest libastumisest haisugi, kuna esimesest üheksast matšist saadi seitse võitu ja kaks viiki. Seejuures tehti tuul alla ka Iraanile, kelle vastu oldi valikturniiris võiduta koguni 29 aastat. Alles viimases voorus tuli esimene kaotus AÜE-le, ent selleks ajaks olid Aasia tiigrid juba oma koha finaalturniiril kindlustanud.

Sel suvel võeti taaskord osa ka EAFF (Ida-Aasia riikide ühendus) E-1 meistrivõistlustelt, mis oli viimasel kolmel korral lõppenud lõuna-korealaste tiitlivõiduga. Kuigi turniiril on enamjaolt vaid Aasias pallivad mängumehed, siis Jaapanis toimunud võistlustel tahtsid lõuna-korealased ikkagi esikohta. Kõik algas hästi, kuna kohustuslikud võidud saadi nii Hiina kui ka Hong Kongi vastu ning kuna võõrustajamaa libastus hiinlaste vastu, siis oli viimasest voorust vaja ainult üht viigipunkti. Seda aga ei tulnud ning jaapanlastelt saadi valus 0:3 kaotus.

Kui karm allajäämine eemale jätta, siis ülejäänud 2022. aasta sõprusmatšid on läbitud suhteliselt edukalt. Juunis jäädi küll Brasiilia rongi alla (kaotati 1:5), ent peale seda on püsitud kuus mängu järjest kaotuseta. Seejuures on võidetud Tšiilit (2:0), Egiptust (4:1), Kameruni (1:0) ja Islandit (1:0). Viigiliselt lõppesid mängud Paraguayga (2:2) ja samuti MM-il osaleva Costa Ricaga (2:2).

Kolm määravat k-d: kiirus, kogemus ja Kim-id

Lõuna-Korea on portugallasest peatreeneri all proovinud mitmeid erinevaid taktikaid, kuid enim on kasutust leidnud pallivaldamisele rõhuv 4-5-1 või 4-1-3-2, kus on oluline roll äärtel jooksvatel palluritel. Teisalt oskab tiim suurepäraselt ka kaitses istuda ning kannatlikult vasturünnakuid oodata. Just niimoodi alistati neli aastat tagasi ka sakslased, kui suure osa mängust istuti kaitses ning tänu Jo Hyeon-woo supertõrjetele hoiti taga nulli. Lisaminutitel lõi Kim Young-gwon ühe nurgalöögist ning lõpusekunditel tormas kontrarünnakule Son Heung-min, kes kindlustas omadele ajaloolise võidu.

Enne turniiri andis koondise poolkaitsja Hwang In-beom FIFA+-le intervjuu, kus kiitis samuti omade kiirust: "Meil on talendikad ründajad. Esiteks muidugi Son Heung-min, kuid lisaks talle on ka sellised mängijad nagu Hwang Hee-chan, Hwang Ui-jo ja Lee Jae-sung, kes saaksid hakkama ükskõik millise kaitseliiniga. Ma arvan, et meie tugevuseks saab nimetada ka kontrarünnakuid. Mäletan, et Costa Rica ja Kameruni vastu tekitasime häid võimalusi tänu kiiretele söötudele ja mängijatele. Võime seda MM-il ära kasutada."

Lisaks kiirusele on Lõuna-Korea üheks trumbiks kogemus. Nimelt on tiimi 26 mängijast vaid Lee Kang-in sündinud sel aastatuhandel - ainult Mehhikol, Iraanil ja Jaapanil on vähem (ehk null) noorukeid - ning kolm neljandikku võistkonnast on vanuses 25-32 ehk jalgpalluri parimas eas.

Palju on räägitud ka kaitseliinist, mida saab tegelikult kutsuda ka Kimiliiniks. Jah, iga viienda lõuna-korealase perekonnanimi ongi Kim, kuid sellegipoolest on üllatav see, et Lõuna-Korea neljane kaitseliin koosneb suure tõenäosusega ainult Kim-idest. Keskkaitses seisavad kaks koduklubis säranud meest ehk Kim Min-jae ja Kim Young-gwon ning äärekaitsesse sobivad Kim Jin-su, Kim Mun-hwan ja Kim Tae-hwan.

Meeskonna staar - Son Heung-min

Välkkiire, suurepärane lõpetamisoskus ning mõlemajalgsus on kõik omadused, mis käivad Soniga kaasas. Tõenäoliselt on kõik Euroopa jalgpalli jälgivad fännid kuulnud 30-aastasest ründajast, kuna tegemist on siiski mehega, kes on viimasest kaheksast aastast seitsmel tituleeritud Aasia parimaks jalgpalluriks. Mees lahkus kodumandrilt vaid 16-aastaselt, mil ta liitus Hamburgeri akadeemiaga. Kusjuures saksa keele õppis ta ära Käsna-Kallet vaadates!

Saksamaa legendaarses võistkonnas oli ta 2013. aastani, mil liigarivaal Leverkuseni Bayer käis tema eest välja kümme miljonit eurot ning tõi ta oma meeskonda. Vaid kaks aastat hiljem vahetas ta taas koduklubi, kui Tottenham Hotspur otsustas suve viimastel päevadel Soni 30 miljoni euro eest endale osta. Sellega sai ründajast Aasia läbi-aegade kallim mängija ning kaheksa aastaga on Sonist saanud Londoni suurklubi tõeline legend: ta on löönud 344 mänguga 136 väravat ja aidanud omad Meistrite liiga finaali. Eelmisel hooajal sai temast ka esimene asiaat, kes on kerkinud Premier League'i parimaks väravakütiks.

Heung-min Son’s stunning goal against Burnley wins the Puskas Award! ☀️ (🎥 @FIFAcom) pic.twitter.com/ai8yFv0jsz — B/R Football (@brfootball) December 17, 2020

Otseloomulikult on tegemist väga olulise lüliga ka koondises: tosina aastaga on pallur saanud platsile 104 korda ning löönud 35 väravat. Mõlemas arvestuses on tal täitsa tippu jõudmiseks veel pisut vaja vaeva näha, ent kaptenipael on juba mehel käe ümber. 

Silm peale - Jeong Woo-yeong

Sarnaselt riigi staarmängijale Sonile kolis ka Jeong alaealiselt Saksamaale, kus sõlmis nelja-aastase lepingu suure Müncheni Bayerniga. Seetõttu hakati koheselt nüüdseks 23-aastast pallurit järgmiseks Lõuna-Korea superstaariks nimetama. Bavaariamaa hiiu põhimeeskonna eest sai nooruk platsile aga vaid kaks korda (saades seejuures noorimaks lõuna-korealaseks Meistrite liigas) ning põhiliselt tegutses Jeong duubli rivistuses, kus lõi kahe hooajaga 14 väravat.

Suurim mure - kui Son on katki, siis kust tulevad väravad?

Novembrikuu alguses pidid miljonid lõuna-korealased ehmuma, kui nende kapten ning ründeäss Son Heung-min põrkas Chancel Mbemba õlaga kokku. Välejalal tekkis kokkupõrke tulemusena vasakusse silmakoopasse mõra, mistõttu mees kaks päeva hiljem ka operatsioonile läks. Kuigi Soni kodutiim Tottenham ise ei teatanud, kui pikk vigastuspaus staari ees ootab, siis kinnitas pallur ise, et plaanib meistrivõistlustel mängida isegi siis, kui see tema jaoks kõige kasulikum pole.

Nüüdseks on mees näomaskiga juba trenni teinud ning tundub, et sarnaselt Kevin de Bruynele, keda tabas eelmise aasta EM-i ajal sama saatus, suudab Son ikkagi kodumaad aidata. Kuid kui mees ikkagi ei saa mängida, siis kes hakkab vastaste väravavõrke sahistama? Valikturniiril oli just tema ju see, kes lõi kokku seitse väravat ning tõi omadele teises voorus tähtsad punktid. Paremuselt teine väravakütt Kim Shin-wook koosseisu ei mahtunud, kuid tõele au andes tulid kõik tema kuus väravat väikse Sri Lanka vastu. Järgnevad poolkaitsja Kwon Chang-hoon (neli väravat) ja Hwang Hee-chan (kolm väravat).

Son Heung-min's World Cup look 😎 pic.twitter.com/qAWpCRMfR7 — GOAL (@goal) November 16, 2022

Tabamusi võib teoorias oodata ka 30-aastaselt Hwang Ui-jolt, kes on koondise paremuselt teine väravakütt 16 väravaga - esikohal troonib Son 35 tabamusega - kuid kas tegemist on siiski meestega, kes suudavad määraval hetkel üllatada tugeva kaitsega Uruguayd, võistkondlikku Portugali või Ghanat?

Treener - Paulo Bento

Mälestusväärsel 2002. aasta turniiril oli Lõuna-Korea alagrupis koos Portugaliga, keda viimases voorus ka võideti. Tolles matšis jooksis väljakule ka Paulo Bento, kes selle mänguga oma koondisekarjääri lõpetas. Paar aastat hiljem hakkas portugallane kodumaal treeneriks ning tuli kärmelt Sportinguga kahekordseks karikavõitjaks. Eelmisel kümnendil tüüris mees ka oma kodumaad 2012. aasta EM-il ning 2014. aasta MM-il, kuid kuna kumbki turniir just liialt edukas ei olnud, siis lõpuks vabastati mees ametist.

Seejärel on Bento saanud juhendada ka Cruzeirot, Olympiacost (kellega Kreeka meistriks tuldi) ning Chongqingi Lifani. Peale eelmist MM-i määrati aga mees Lõuna-Korea 80. (!) peatreeneriks ja suurimaks eesmärgiks oli jõuda 2022. aasta suurturniirile. Nagu nüüdseks juba selgunud, siis see ülesanne mehel õnnestus ning sellega on 53-aastasest treenerist saanud ka Lõuna-Korea läbi-aegade pikima ametiajaga loots. Mitte kunagi varem polnud Taegeuki sõdalased suutnud ühe peatreeneriga olla üle kolme aasta, kuid Bento on nüüdseks ametis olnud juba pisut üle nelja aasta, mille sees on ta omasid jõudnud juhendada 53 mängus. Võiduprotsent on samuti igati korralik 64%.

Vaatamata pikale ametiajale pole mehest Lõuna-Koreas saanud sama tuntud nimi kui Guus Hiddink. Muidugi on võimalik seda veel MM-iga muuta, ent pettumustvalmistavad 2019. aasta Aasia meistrivõistlused - välja langeti veerandfinaalis - ning mõned suuremad kaotused on pannud toetajad mõtlema, kas Bento on ikka see, keda oma koondise eesotsas tahetakse näha.

Kusjuures turniiril minnakse ju taas alagrupi viimases voorus kokku Portugaliga ning peatreener Bento on juba tõdenud, et sellist loosi ta tegelikult ei tahtnud. "Selline loos polnud see, mida ma soovisin," rääkis mees FIFA-le. "Muidugi läheneme mängule samamoodi kui ükskõik millisele muule matšile, kuid ma tean, et emotsionaalselt pole tegemist lihtsa mänguga. Ma lihtsalt loodan, et saame mõlemad järgmisesse vooru."

Otto Kase: "Ma arvan, et Lõuna-Koreal sõltub palju Soni tervisest. Kui mees saab korralikult igas matšis platsile, siis pakun, et lõuna-korealastel õnnestub saada vähemalt üks võit, kuid kui ründeäss on ikkagi katki, siis võib täitsa juhtuda, et turniir lõpetatakse nulli punktiga. Samas suuri kaotusi ei tohiks küll tulla, kuna tiimi kaitseliin on tuntud just oma kindluse poolest. Kui aga peaks juhtuma ime ning Lõuna-Korea saab alagrupist edasi, siis kaheksandikfinaalis lõpetab Brasiilia päris kindlalt nende teekonna."

Mängud alagrupis:

N, 24. novembril kell 15.00 vs Uruguay (Al Rayyan)
E, 28. novembril kell 15.00 vs Ghana (Al Rayyan)
R, 2. detsembril kell 17.00 vs Portugal (Al Rayyan)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Kim Seung-gyu (Al-Shabab), Jo Hyeon-woo (Ulsan Hyundai), Song Bum-keun (Jeonbuk Hyundai Motors).

Kaitsjad: Kim Young-gwon (Ulsan Hyundai), Kim Jin-su (Jeonbuk Hyundai Motors), Hong Chul (Daegu), Kim Min-jae (Napoli), Kwon Kyung-won (Osaka Gamba), Kim Moon-hwan (Jeonbuk Hyundai Motors), Kim Tae-hwan (Ulsan Hyundai), Cho Yu-min (Daejeon Hana Citizen), Yoon Jong-gyu (Seoul).

Poolkaitsjad: Son Heung-min (Tottenham), Jung Woo-young (Al-Sadd), Lee Jae-sung (Mainz), Hwang Hee-chan (Wolverhampton), Kwon Chang-hoon (Gimcheon Sangmu), Hwang In-beom (Olympiacos), Na Sang-ho (Seoul), Son Jun-ho (Shandong Taishan), Paik Seung-ho (Jeonbuk Hyundai Motors), Song Min-kyu (Jeonbuk Hyundai Motors), Jeong Woo-yeong (Freiburg), Lee Kang-in (Mallorca).

Ründajad: Hwang Ui-jo (Olympiacos), Cho Gue-sung (Jeonbuk Hyundai Motors).