Märkamatult on MM-finaalturniiril jäänud mängida ainult neli matši ja neistki üht ei oota nagunii mitte keegi. Kes paistsid põnevates veerandfinaalides enim silma?

Täht #1: Romelu Lukaku - Belgia

Ja Roberto Martinez osutuski taktikaliseks geeniuseks, veel enne universaalse vähiravimi ja maavälise elu avastamist. Kõigi teda antikristuse teiseks tulemiseks pidanud Belgia poolehoidjate kiuste tõi ta Jaapani vastu väljakule mängu saatuse otsustanud Marouane Fellaini ja Nacer Chadli, Brasiilia vastu lubas ta Kevin De Bruyne vabamasse rolli. Ja kas saabki sel ootamatusi täis turniiril olla üllatunud, et Romelu Lukaku külvas viiekordsete maailmameistrite ridadesse paanikat paremal äärel mängides?

"Teadsin täpselt, mida Brasiilia vastu teha, sest mängisin Evertonis Martineze käe all samas süsteemis," rääkis Lukaku Belgia meediale. "Aitasin Eden Hazardit ja De Bruynet, näidates neile, mis positsioonidel nad peaksid mängima ja mida väljakul tegema." Romelu Lukaku, kes võib lauset alustada prantsuse ning lõpetada hollandi keeles, olenevalt audientsist seda vürtsitada hispaania, portugali või lingala väljenditega. Hiilgav ründaja on palju enamat kui vaid kiired jalad, tol õhtul näitas Lukaku end suurepäraselt mõlemast küljest.

Belgia teisele väravale eelnenud Lukaku spurt äratas mälestused El Fenomeno parimatest päevadest - 40 meetrit täiskiirusel palli vedamist, mis jättis belglase kandu napsanud Paulinho õhku ahmima, tipnes ilusa resultatiivse sööduga. See on Belgia, millest on aastaid räägitud, aga mida me näeme täies hiilguses alles nüüd.

Täht #2: Jordan Pickford - Inglismaa

Nii mõneski mõttes on see olnud väravavahtide turniir. Ahjusooja pirukaga tegi otsa lahti David De Gea, planeedi parimate puurilukkude võrdluses ei tahtnud selges alavormis Manuel Neuer kuidagi alla jääda ning kaotas oma meelispositsioonis vasakul äärel palli, Wilfredo Caballero pani härdamad argentiinlased teise mängu järel "Päästke Willyt" vaatama. Igale sellisele esitusele on aga vastu panna üks Cho Hyun-woo, Thibaut Courtois ning Jordan Pickford.

Adnan Januzaj värav viimases alagrupivoorus keerutas Briti meedias üles palju tolmu - Gary Neville ja Lee Dixon leidsid, et Pickford üritas lööki tõrjuda vale käega, meeldejääva prohmakaga ennastki igaveseks ajalukku kirjutanud Scott Carson ja 30 aasta eest maailma parimate puurivahtide sekka kuulunud Neville Southall astusid Pickfordi kaitseks välja. "Inimesed võiksid lõpetada rääkimise sellest, kui pikakasvuline peaks väravavaht olema," kirjutas Southall sotsiaalmeedias. "Ainus, mis loeb, on see, kui kuramuse hea ta on." Ja kahes viimases mängus on Pickford seda tõestanud.

Kolumbia vastu sai Evertoni esikinnas normaalaja viimastel minutitel näpud vahele Mateus Uribe kauglöögile, mis - olenemata sellest, kas sooritus oleks raamidesse jõudnud või mitte - jääb üheks turniiri silmapaistvamaks tõrjeks, samuti pareeris ta penaltiseerias Carlos Bacca löögi. Rootsi vastu päästis Pickford Inglismaa Marcus Bergi ja Viktor Claessoni küüsist ja viib koju kohtumise parima mängija auhinna. Teisel poolajal pani üks intsident teda frustratsioonist rusikaga muru taguma ja mees tegi selle käigus oma pöidlale kergelt viga. "Ma olen mees, mitte hiir," pühkis Pickford Inglismaa fännidelt muremõtted peast.

Täht #3: Domagoj Vida - Horvaatia

Jalgpallis ei ole palju asju, mida ma vihkaks rohkem, kui värava järel kaamerapilti jäävad kätt suruvad poliitikud ja nende vahel istuv Dr. Evili kaksikvend Gianni Infantino, näol ilme, nagu oleks hiilgava soolorünnaku ette võtnud ründaja asemel võrku sahistanud hoopis tema. Liialt suur on dissonants vereni võitlevate, higiste ja mullaste mängijate ning järgmises kaadris VIP-kohtadel istuvate, kalleid ülikondi kandvate ja üksteise poole naeratades käsi laiutavate pomode vahel. Ja Domagoj Vida värav lõi sellesse imalasse fassaadi mõnusalt teravate nurkadega augu.

Mängu alguses ulatas Horvaatia president Kolinda Grabar-Kitarovic Venemaa peaministrile Dimitri Medvedevile käe, üll punane jakk, mis oli Vida tabamuse ajaks ammu kadunud. Horvaatia kuulsasse ruudulisse vormi jäänud naine tantsis ja karjus VIP-loožis nii, nagu tegid seda horvaadid tribüünidel, kodudes, Zagrebi, Spliti ja Rijeka linnaväljakutel. See oli puhas emotsioon, selline, mida näitas ka värava järel särgi eemaldanud Vida. Ja järelkajad kumisevad veel mitu päeva hiljemgi, ehk isegi selliselt, et muudavad Horvaatia edasise turniiri käekäiku.

"Elagu Ukraina," hüüab Vida riietusruumis filmitud üheksasekundilises videos kaamerasse, samal ajal, kui Ognjen Vukojevic, tema endine meeskonnakaaslane Kiievi Dünamo päevilt, lisab: "See võit on pühendatud Dünamole ja Ukrainale". Kui tõenäoline on, et võõrustajariigi tähtsamad ninad panevad Dr. Evili kaksikvenna surve alla ja nõuavad Vidale mängukeeldu? Hea turniiri teinud horvaat, keda seostatakse väidetavalt Liverpooliga, sellele ilmselt palju tähelepanu ei pööra. "Miks ei peaks venelased naljast aru saama?" küsis ta retooriliselt. Livin' La Vida Loca.

Tähed ei ole esitatud paremuse järjekorras. Nimekiri kaasab pigem mehi, kes ületavad ennast ja üllatavad vaatajaid, kelle jaoks on tegu võimaliku läbimurdega.