Läbi aegade enim Eesti kõrgliigamänge teenindanud Dmitri Vinogradov (50) tõmbas eelmisel nädalal tippkohtunikukarjäärile joone alla. Avaldame sel puhul tema meenutused, mis ilmusid eelmise aasta alguses Jalkas.

See, et Dmitrist saab jalgpallikohtunik, oli tegelikult tähtedesse kirjutatud. Raja olid ette käinud kümme aastat varem vilistamist alustanud isa Valeri ja onu Sergei, kes mängisid enne kohtunikutööd pikalt ka koos jalgpalli. Isa suunamisel leidis Dmitri end kolm aastakümmet tagasi, 1994. aastal kohtunike koolist. "Jalgpall ei olnud minu jaoks uus asi: olin sellega lasteaiast saati koos ujumisega tegelenud," räägib Dmitri. "Tol ajal oli kohtunike arvu poolest Eestis raske aeg ja isa soovitas proovida."

Algusaastad kulgesid klassikalist rada mööda: esmalt vilistas ta noorteturniire ja -mänge, seejärel tulid jalgpalliliidult määramised madalamate liigade mängudele ning kuna amet sobis hästi, jäi ta sellega tegelema. Küll aga oli kohtuniku igapäevaelu praegusega võrreldes kardinaalselt erinev – lausa nii erinev, et Dmitri sõnul ei saa neid aegu võrreldagi. "Alustades varustusest ja lõpetades mängijate suhtumisega. Treeninguprotsess ei olnud kindlasti nii põhjalik kui meil praegu. Ka ettevalmistuse osas on erinevus väga suur," toob Dmitri mõned näited. "Selles mõttes on praegu tehtud palju samme edasi."

Isa ja onu roll Dmitri karjääris on olnud hindamatu. "Pilt nendest kohtunikena oli pidevalt silme ees ja nende eeskuju mõjutas mind palju. Nägin, et kõik on võimalik ja minu enda kätes," räägib Dmitri. Eriti vahva põlvkondade lõimumine oli umbkaudu 20 aastat tagasi, mil peakohtunik Valeri ning abikohtunikud Dmitri ja Sergei kuulusid mängul kolmekesi brigaadi. "Kindlasti oli see eriline – ei juhtu iga päev, et ühe pere mehed on koos väljakul!"

Oma esimese mängu kõrgliigas tegi Dmitri 1997. aastal ehk kolm aastat pärast kohtunike kooli lõpetamist. Kuigi teekond noorteturniiridelt Eesti parimate meeskondade mängudeni oli küllaltki kiire, tuli ta muutustega toime, sest muud varianti eriti ei olnudki. "Tol ajal ma sellele nii ei mõelnud, sest kui läks nii edukalt, siis miks mitte? Mulle sobis see hästi," meenutab ta. Algusaastatel oli nii edukamaid kui vähem edukaid mänge, ent järjepidevalt iseend analüüsides käis ka areng ja töö on alati nõuetekohaselt tehtud olnud.

Tänapäeval üldjuhul ükski õigusemõistja nii kiirelt end kõrgeimal tasemel proovile panema ei pea ega saagi seda teha, sest enne tuleb edukalt läbida eri arengugruppide tasemed. Kuidas näeb aga olukorda Dmitri – kas, pea ees, võõrasse vette hüppamine on tegelikult kasulikum või on pikem elukaar tõhusam lähenemine? "Mulle tundub, et ühe kuni kolme aastaga ei saa kohtunikuks saada. Isegi kui alustad noorena, nagu praegu alustatakse kooliajal. Arvan, et vähemalt viis aastat läheb madalamates liigades ja siis edasi kõrgliigasse liikuda tundub juba mõistlikum. Minule meeldib see lahendus rohkem kui noore kohe, pea ees, vette viskamine. Aga eks kõik kokkuvõttes sõltub inimesest," ütleb Dmitri.

Sel aastal täitub lisaks 30 aastale kohtunikuna veel üks ümmargune number – nimelt tähistab Dmitri tänavu 50. sünnipäeva. Peale selle, et tegemist on vanima praegu Premium liigas tegutseva kohtunikuga, sai Dmitri mullu oma nime kirja ajalooraamatutesse: 9. juulil toimunud Harju JK – Tammeka mängul teenindas ta kõrgliigas oma 526. kohtumise, millega tõusis läbi aegade enim mänge teinud Eesti kohtunikuks. Varasem rekord, 525 mängu, kuulus Hannes Reinvaldile. Vinogradovi nimel on enne algavat hooaega aga juba 532 mängu (karjääri lõpuks jäi tema arvele rekordilised 546 mängu - toim.).

Tõsiasi on, et Dmitri jagab Eesti liigamängudes tihti väljakut endast küllaltki nooremate ja vähem kogenud õigusemõistjatega. Oma rolli kirjeldades jääb ta ise küll tagasihoidlikuks, ent kahtlemata on ta aastate jooksul saanud noortele anda nii mõnegi väärtusliku õpetussõna. "Mängul olen ma tavaline brigaadi liige ja me kõik oleme võrdsed – nii mina kui nooremad kohtunikud, eriti kui me oleme tippkohtunikud. Samas on mõnikord ikka vaja miskit noorematele kolleegidele öelda, viisakalt muidugi! Näiteks madalamates liigades olen tihti noorematega olnud ja siis olen neid ikka suunanud miskit paremini tegema," räägib Dmitri.

2022. aastal omistati Dmitrile EJLi hõbemärk, kuna just tolle aasta kevadel täitus tal kohtunikuna Premium liigas 500 mängu. Tagantjärele tunnistab ta, et seda numbrit ta teadlikult taga ei ajanud. "Minu jaoks oli see kindlasti eriline saavutus. 500 mängu – no ei kujuta ette, kuidas üldse! Ausalt öeldes ma sellele enne eriti ei mõelnud ja tegin lihtsalt oma tööd. Aga siis juhtus nii! Minu jaoks on see ilus ja tähtis number, mis näitab, et kogu minu elu ongi tegelikult jalgpalliga seotud," meenutab Dmitri.

Vinogradovi 30 aasta pikkusele teekonnale on jäänud ka mõni keerulisem periood. Üks neist oli 1990. aastate lõpus, mil vaba Eesti kohtunikkonnas viidi läbi intensiivne eestistamine ning nii mõnelgi vene rahvusest õigusemõistjal tuli areenilt lahkuda. "Mäletan seda hästi. Ütleme nii, et see ei olnud lihtne aeg. Kui ausalt öelda, siis tol ajal tegin igat mängu teadmisega, et see võib jääda mulle viimaseks. Kui ma rangelt eksin, näiteks. Mõnikord olid sellised mõtted. Samas ei tunnetanud ma, et keegi oleks mind ka otseselt survestanud midagi teistmoodi tegema," võtab Dmitri selle perioodi kokku. Tol ajal kerkis areenile aga mitu Eesti õigusemõistjat, kellest paljud on küll vilistamise lõpetanud, ent Dmitri toob esile sellised nimed nagu Hannes Reinvald, Hannes Kaasik, Jaan Roos ja Kristo Tohver.

Lisaks pikaaegsele tegutsemisele kohalikes liigades on Dmitri pikki aastaid olnud ka rahvusvaheline kohtunik. FIFA litsentsi sai ta 2006. aastal ning esimene ametlik rahvusvaheline mäng toimus Põhja-Iirimaal Belfastis, kus sealne U21 koondis kohtus Liechtensteini eakaaslastega. "Minu jaoks on see unustamatu mäng. Enda tunnetuse järgi läks mul hästi. Vaatleja oli ka üldjoontes rahul, aga tõi välja mõned vead, mida me temaga pärast mängu arutasime. Ütleme nii, et hinne ei olnud päris rahuldav, aga minu enda tunde järgi läks hästi! Mõnikord juhtub, et enda vaade on teiste omast erinev," meenutab Dmitri esimesi samme rahvusvahelisel areenil.

Omamoodi eriline oli ka Dmitri viimane rahvusvaheline mäng, kui 2018. aastal kohtusid Belgradis Serbia ja Leedu koondis. Kuna juba varem oli teada, et just see mäng jääb Dmitrile rahvusvahelisel areenil viimaseks, otsustasid teised asjaosalised sündmusele pidulikkust luua. "Pärast mängu kinkisid serblased mulle mängupalli koos võistkonnaliikmete autogrammidega. Oli väga uhke tunne!"

Teisi rahvusvahelise karjääri eredamaid hetki meenutades toob Dmitri esile ka 2011. aastal Saksamaal Gelsenkirchenis toimunud Euroopa liiga mängu, kus olid vastamisi Schalke ja AEK Larnaca. Mäng peeti Arena AufSchalke staadionil enam kui 50 000 pealtvaataja silme ees. "Staadion oli ilus, tribüünid olid täis – uskumatu tunne! Selliseid mänge ei saa me just iga päev."

Mida soovitaks niivõrd suure kogemuste pagasiga õigusemõistja noortele ja tulevastele kohtunikele? "Kui soovid seda ametit proovida, siis julgemalt! Alustage ja ma olen kindel, et te ei kahetse. See on suur kogemus, mis tuleb lisaks sportlikule poolele kasuks ka tavaelus. See on uskumatu tunne. Kindlasti on nii paremaid kui halvemaid päevi, aga nii on see ka igapäevaelus." Kui Dmitri käest aga küsida, mis on niivõrd pikaajalise vilistamise juures järjepidevuse säilitamise valem, tunnistab ta lihtsalt, et kõige tähtsam on tahe. Sees peab olema see spordipisik, mis teeb tööst elustiili – ega Dmitri põhjuseta kohtunikuameti kõrvalt igapäevaleiba kehalise kasvatuse õpetajana teeni!