Aafrika meistritiitli ja maailma paremuselt teise mängijaga Senegal jahib 20 aasta taguse vägiteo kordamist
2022. aasta on siiamaani olnud Senegali jaoks vägagi edukas: talvel kerkis meeste koondis esmakordselt kodumandri parimaks ning paar nädalat tagasi valiti senegallane maailma paremuselt teiseks mängijaks. Kas seega võib ka oodata edukat maailmameistrivõistluste turniiri, kus korratakse (või äkki isegi ületatakse) 2002. aastal saavutatut?
- Treenerivahetuse järel võimsat hoogu näidanud Holland läheb Katari väravamasina ja tipptasemel keskkaitsjatega
- Kius ja karussell, kool ja kodu: Katar kõnnib ajaloolisele MM-ile oma rada pidi
- Kes külvab, see lõikab? Argentiinlase loodud kasvupinnas on seni olnud viljakas, kuid suur lõikusperiood ootab Ecuadori alles ees
Miks siis Lõuna-Korea ja Jaapani korraldatud turniir nõnda meeldejääv oli? Teeme teile väikese ajalootunni - nimelt jõudis tol aastal üsnagi noore koosseisuga Senegal (ainult üks mängija oli üle 30 aasta vana) esimest korda jalgpallimaailma suurimale sõule. Seal paigutati nad A-alagrupis vastamisi valitseva maailmameistri Prantsusmaa, kahekordse tiitlivõitja Uruguay ning kümme aastat varem Euroopa parimaks tõusnud Taaniga. Vastased olid tugevad, ent Teranga lõvide peamiseks eesmärgiks oligi turniiri lihtsalt nautida.
Seda mehed ka tegid, kuid lisaks sellele - või just tänu sellele - alistati kohe avamängus suur Prantsusmaa. Võimas skalp polnud aga tiimi ainus vägitegu: järgnevatest alagrupimängudest saadi kätte kaks viigipunkti ning seega pääses võistkond, kus olid näiteks praegune peatreener Aliou Cisse, tollaegne pahapoiss El Hadji Diouf ja keskkaitsjast väravakütt Papa Bouba Diop, kuueteistkümne parima sekka.
Järgmises voorus kohtuti nii Inglismaalt kui ka Argentinalt punkte napsanud Rootsiga, kelle vastu kärmelt kaotusseisu jäädi. Päästemissioonile asus Henri Camara, kes lõi esiteks 37. minutil viigivärava ning lisaajal ka mänguvõidu toonud kuldse värava. Seega pääseti teise Aafrika võistkonnana MM-il kaheksa parima sekka ehk pidu võis kodumaal täiel rinnal käima minna. Kusjuures kaugel polnud ka poolfinaali viiv koht, kuna veerandfinaalis jäädi Türgile alla alles lisaajal.
Võib-olla panite juba tähele, kuid tänavune turniir sarnaneb 2002. aasta omaga päris mitmel põhjusel. Esiteks on ilmselge see, et taaskord paigutati Senegal A-alagruppi, kuid erinevalt eelmisest korrast pole seekord neil vastas ühtegi maailmameistrit. Teiseks on senegallased jälle MM-iga samal aastal jõudnud Aafrika Rahvuste karika finaali - 2002. aastal jäädi penaltitega alla Kamerunile, tänavu alistati 11-meetri löökidega Egiptus - ning kolmandaks toimuvad maailmameistrivõistlused jällegi Aasias ehk mandril, kus turniiri ongi kokku vaid kaks korda peetud!
Legendaarset turniiri mäletab suurepäraselt ka võistkonna ründeäss Sadio Mane, kes räägis Fifa.com-ile, kuidas võiskonna eesmärgiks on vanad saavutused üle teha. “2002. aasta mängijad on meie suureks eeskujuks. See võistkond pani Senegali jalgpallikaardile,” meenutas Mane. “Nad kirjutasid meie riigi ajalugu ümber ning meie oleme nende järglased. Võin teile öelda, et lähme Katari teades oma tugevusi ning andes endast kõik, et jõuda võimalikult kaugele.”
“Peame austama [Hollandit], nad on FIFA edetabelis väga kõrgel kohal. Neil on tugev tiim ning nende MM-ide ajalugu on võimas,” jätkas Müncheni Bayerni mängumees. “Kuid me ei tohi ka alahinnata teisi vastaseid. Ecuadoril oli väga hea kvalifikatsiooniturniir ning Katar on kindlasti tugev omaenda koduõuel. Kusjuures nemadki lähevad ju turniirile kodumandri meistritena.”
Eelmise turniiri ebaõnn tuleb ära unustada
Kui esimest korda pääseti maailma parimatega madistama 2002. aastal, siis teine kord ei tule mitte tänavu, vaid suurem jalgpallisõber mäletab, et Teranga lõvid jõudsid MM-ile ka neli aastat tagasi. Tookord mõeldi samuti alagrupist edasipääsemisele, kuna vastas seisid Poola, Kolumbia ja Jaapan ehk mitte ühtegi nii-öelda jalgpallihiidu.
Kõik algas suurepäraselt, kuna juba esimeses matšis õnnestus neil alistada alagrupis kõrgeima FIFA edetabelikohaga olnud Poola. Ka teises voorus mindi kaks korda Jaapani vastu juhtima, ent mõlemal korral lasti Jekaterinburgis endale üks ka tagasi lüüa. Viimases kohtumises jäädi aga üldsegi kuivale ning alistuti 0:1 Kolumbiale.
Kas ees ootas järgmine mänguvoor? Ei, kuna esimest korda MM-ide ajaloos oli kaks edasipääsu nimel heitlevat tiimi (Senegal ja Jaapan) täpselt samadel punktidel, sama väravatevahega, sama löödud väravate arvuga ja viigilise omavahelise mänguga ehk vaadata tuli ausa mängu punkte. Selles võrdluses jäid alla aafriklased, kes olid saanud kolme mänguga kolm kollast kaarti rohkem. Kusjuures tol MM-il ei pääsenud 16 parima sekka esimest korda peale 1982. aastat ükski Aafrika koondis.
Huvitav on aga see, et Senegalil käivad MM-idele pääsemised ja kodumandri meistrivõistluste finaalid käsikäes: aasta pärast Venemaal toimunud maailmameistrivõistlusi jõuti Egiptuses toimunud Aafrika Rahvaste karika finaali, ent nagu eelnevast tekstist võis juba selguda, siis ka tookord libastuti viimasel tõkkel ehk finaalis jäädi 0:1 alla Alžeeriale.
Neljandasse kümnendisse jõudnud koondise tuumik
Eelnevalt tõime välja suurimad sarnasused Senegali 2002. ja 2022. aasta MM-ide vahel, kuid samamoodi oleks paslik tuua välja ka koht, kus kaks koondis erinevad vägagi selgelt: kui 20 aastat tagasi oli võistkonnas vaid üks vähemalt 30-aastane mängumees, siis seekord on taolisi pallureid hulgim. Ründeäss Mane (30), kapten Kalidou Koulibaly (31), asekapten Idrissa Gueye (33), esikinnas Edouard Mendy (30), keskväljamootor Nampalys Mendy (30) ja pikalt koondist esinanud Cheikhou Kouyate (32) on kõik üsnagi laia kogemustepagasiga.
Kusjuures peatreener Cisse - kes on ise 46-aastane - ongi usaldanud pigem vanemaid mängijaid. Näiteks Aafrika Rahvaste liiga finaalis oli algkooseisu keskmine vanus 29,7 aastat ning kuu aega hiljem toimunud MM-i valikturniiril oli vastav näitaja lausa 29,8 aastat ehk vastasest (Egiptusest) oldi keskmiselt üle kahe ja poole aasta vanemad.
Järgnenud neli kohtumist polnud enam sedavõrd keerulised või olulised ehk Cisse sai koosseisuga pisut eksperimenteerida ning noorematele tulijatele samuti võimalusi jagada. Algkoosseisu mahtusid nii Pape Matar Sarr (20), Pape Gueye (23), Krepin Diatta (23) kui ka Ismail Jakobs (23), kes pääsevad tõenäoliselt esmakordselt maailmameistrivõistlustele.
Üldjuhul on Senegal mänginud 4-3-3 formatsioonis, kuid hiljuti on katsetatud ka 4-2-3-1 ja 3-4-3. Asetusest hoolimata on koondis rõhunud pallivaldamisele, mis toob ka endaga kaasa suure koguse pealelööke. Samas lahtisest mängust pole mehed viimasel ajal liiga palju väravaid löönud. Sel aastal on kuraditosina matšiga löödud 17 väravat, kuid neist viis on olnud penaltid ning kaks omaväravad. Kusjuures eriti oluliseks on saanud Mane roll, kuna tema on tänavu skoorinud lausa kaheksa kolli.
❤️🔥 🇸🇳 pic.twitter.com/4yHXzFxQiS — Football Senegal (@FootballSenegal) October 22, 2022
Meeskonna staar - Sadio Mane
Värskelt maineka ajakirja France Football poolt maailma paremuselt teiseks mängijaks valitud Mane on ilmselgelt võistkonna üks olulisemaid mehi. Kuigi kaptenipaela üldjuhul tema käe ümber ei näe (seda hoiavad tavaliselt Koulibaly ja Idrissa Gueye), siis sellegipoolest on ta 92 mängu ja 34 väravaga koondise staar. Tegemist on ju ikkagi Senegali läbi-aegade parima väravakütiga!
Southamptonis esile tõusnud ning Liverpoolis maailma tippu jõudnud ründaja on sel aastal juba kaks korda kerkinud koondise päästjaks. Esiteks oli see just Sadio Mane, kes Aafrika meistrivõistluste finaalis otsustava penalti Egiptuse võrku lõi, ning pisut enne mehe 30. aastapäeva sai Mane teise kangelasteoga hakkama, kui taas oli tema täpne penalti see, mis tõi Senegalile maailmameistrivõistlustele viiva pileti.
Täiendatud 17. novembril: ehkki Senegal lootis MM-i eel Bayerni särgis vigastada saanud Mane tervenemisele ja kaasas ta koondisesse, sai kaks päeva enne turniiri algust selgeks, et ründajal pole võimalik Kataris väljakule joosta.
Silm peale - Pape Matar Sarr
Vaid poolteist kuud tagasi 20-aastaseks saanud Sarr on Senegali koondise pesamuna. Noorusel ei tohi aga lasta ennast segada - alles eelmise aasta märtsis oma debüüdi teinud noorukil on nüüdseks kirjas juba üheksa matši rahvuskoondise särgis.Kuigi pallur pidi kaks aastat tagasi Euroopasse jõudes esialgu Metzi duubelmeeskonda esindama, siis vaid üks matš hiljem mõisteti, et pikakasvuline Sarr väärib siiski kohta esindusvõistkonnas.
Oma debüütaastal sai mängija kirja 25 matši ja neli väravat, mis oli piisav, et ära moosida Tottenham Hotspuri juhid, kes ta eest 17 miljonit eurot välja käisid ning viie aasta pikkust lepingut pakkusid. Esmalt läks ta jällegi tagasi Prantsusmaale, kus ta laenukontrahtiga Metzi abistas, kuid tänaseks on ta tagasi Londonis. Sel hooajal on mees platsile saanud ainult treeningmatšides ning U21 koosseisus, kuid edukas MM võib mehe aktsiaid mõnevõrra tõsta.
Suurim mure - vähene kogemus Aafrika-väliste konkurentide vastu
Kui kodumandril on senegallased saanud madistada pea kõigiga ning näidanud oma tugevaid kui ka nõrgemaid külgi, siis väljaspoolt Aafrikat pole endale liiga palju konkurente leitud. Peale eelmisi maailmameistrivõistlusi on kokku peetud 42 matši, ent nendest ainult kolm ei ole olnud aafriklastega. 2019. aastal tehti Singapuris 1:1 viik Brasiiliaga ning selle aasta septembris võideti 2:0 Boliiviat ning viigistati samuti MM-ile tuleva Iraaniga.
Enne suurturniiri on planeeritud üks sõpruskohtumine Kasahstaniga, ent kas sellest ka piisab? Probleemiga on kursis ka tiimi parim väravakütt Sadio Mane, kes on löönud viimase kümne aastaga 34 väravat, kuid neist ainult üks (!) pole läinud aafriklaste väravavõrku.
Treener - Aliou Cisse
46-aastane Cisse määrati Senegali koondise peatreeneriks 2015. aasta märtsis ehk endine poolkaitsja on nüüdseks olnud ametis pea kaheksa aastat. Kusjuures enne teda polnud ükski Senegali rahvuskoondise peatreener olnud ametis üle viie aasta.
Pikk tööots on samas igati õigustatud, kuna tema käe all on jõutud kahele MM-ile ning kahte Aafrika meistrivõistluste finaali. Võistkonna võiduprotsent on ligikaudu 70% ning FIFA edetabelis on Senegal olnud viimased neli aastat maailma 24 parima koondise seas ehk samaaegselt ka kodumandri tugevaim meeskond.
Teatavasti on tegemist endise mängumehega, kes mälestusväärsel 2002. aasta turniiril kandis käevarre ümber kaptenipaela. Mängijakarjääri jooksul jõudis ta kolm aastat veeta PSG-s ning Lille'is ja korra käis mees ka Premier League'is, kus ta abistas Birmingham Cityt ning Portsmouthi.
Otto Kase: "Senegali võib nimetada üheks selle turniiri mustaks hobuseks. Pakun, et Aafrika meistrid saavad alagrupist kindlasti edasi ning kuigi tõenäolisem on teine koht, siis välistatud pole ka hollandlaste edestamine. Kaheksandikfinaalis tuleb neile arvatavasti vastu Inglismaa või Wales, kes on paberil Senegalist grammivõrra paremad, ent ei saa välistada, et senegallased pääsevad ka kaheksa parema sekka."
Mängud alagrupis:
E, 21. novembril kell 18.00 vs Holland (Doha)
R, 25. novembril kell 15.00 vs Katar (Doha)
T, 29. novembril kell 17.00 vs Ecuador (Al Rayyan)
Kinnitatud koosseis:
Väravavahid: Edouard Mendy (Chelsea), Seny Dieng (QPR), Alfred Gomis (Rennes).
Kaitsjad: Kalidou Koulibaly (Chelsea), Abdou Diallo (Leipzig), Pape Abou Cisse (Olympiacos), Ismail Jakobs (Monaco), Fode Ballo-Toure (Milan), Youssouf Sabaly (Real Betis), Formose Mendy (Amiens).
Poolkaitsjad: Pape Matar Sarr (Tottenham), Pape Gueye (Marseille), Idrissa Gana Gueye (Everton), Nampalys Mendy (Leicester), Cheikhou Kouyate (Nottingham Forest), Pathe Ciss (Rayo Vallecano), Mamadou Loum Ndiaye (Reading), Krepin Diatta (Monaco), Moustapha Name (Pafos).
Ründajad: Ismaila Sarr (Watford), Boulaye Dia (Salernitana), Nicolas Jackson (Villarreal), Famara Diedhiou (Alanyaspor), Bamba Dieng (Marseille), Iliman Ndiaye (Sheffield United).
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta