Mäletan praegugi veel aega, kui olin väike poiss ning jooksin mööda muruplatsi ringi ning tagusin seal oma sõprade ja tuttavatega jalgpalli. Väga tore oli. Kuigi tuleb nentida, et siis veel sellisest elukast nagu Eesti jalgpall ma midagi ei teadnud. Samas teadsin, et brasiillased on toredad ja ka itaallased ja paljud teised. Vaatasin ka suu ammuli EMi ja MMi ning arvan, et nautisin seda mängu täpselt sama palju kui praegu. Kuid tulles nagu selle juurde, mis mu hinge tollal väga näris - Eesti ei saanud mitte kunagi mängida Argentiina või Brasiiliaga (need kaks olid minu tollased lemmikud). Olin selle üle väga pettunud ja arutasin endamisi, miks see küll nii on, et eestlased kohtuvad mingite mõttetute riikidega, keda pole just eriti huvitav vaadata.

Paar päeva tagasi komistasin oma lemmikajakirjaniku Danny Kelly kolumni otsa, kus ta esitas täpselt selle küsimuse, mis mindki on juba pikka vaevanud: �Miks mitte teha maailmameistrivõistlustest ülemaailmne spordiüritus?�. Tegemist on ju meistrivõistlustega, kust teoreetiliselt peaks osa võtma kogu maailm. Seega � miks ei võiks Eesti olla samas alagrupis Hiina või Barbadosega?

Jah, saan isegi aru, et probleeme oleks tohutult, kuid kindlaste pole need ületamatud. Danny Kelly väitis samuti, et vanasti oleks selline asi võimatu olnud � reisida oleks olnud liiga keeruline ning ka kallis, kuid tänapäeval on ju olemas lennumasinad, mis liiguvad ühest kohast teisse ülimalt kiiresti. Pole enam probleeme, kuidas kuhugi jõuda.

Kõige paremaks argumendiks sellise uue turniiri osas oleks see, et inimesed tahaksid arvatavasti näha maailma 32 parimat meeskonda MM-finaalturniiril. Muidugi � Grenada koondis võib ju pikantsust lisada, kuid sama hästi võib ta teha seda ka valikturniiril, kui nad kohtuksid nt. Inglismaaga. Kelly näide on siinkohal väga tabav. Tsiteerin: �Jugoslaavia, Portugal, Holland, Ukraina, Ungari, Norra ja isegi Brasiilia võitlevad praegu, et MM-ile pääseda, kuid oma grupis jagab liidrikohta selline jalgpalli suurriik nagu Vanuatu ning Usbekistan on juba eelringist läbi pääsenud.� Kelly lisab, et isegi Sudaan ning tema teada ka Briti Transvestiitide Saar liiguvad praegu käed taskus Tokyo ja Souli poole. Keegi on öelnud, et sellised �nõrgemad� riigid peaksid finaalturniiril olema seetõttu, et nad saaksid siis seal ennast tugevamate vastu proovile panna. Mina aga väidan, et need toredad väikeriigid võiksid seda teha juba valikturniiril � finaalturniir jäägu parimatele.

Teiseks on praegu probleemid näiteks ka FIFA tabeliga. Vaadake, kus asub Austraalia ning mõelge siis, millise ime kombel ta seal peab kükitama. Põhjus � tema vastasteks on FIFA tabeli kõige viimased riigid. Andkem Austraaliale ning teistele üle- või alahinnatud riikidele võimalus oma tugevust ka tegelikult tõestada.

On välja käidud ka idee, et kõik maailma riigid võiks panna ühte suurde kaussi ning siis sealt neid paaridesse tõmmata � üks mäng kodus ja teine võõrsil ning võitja liigub edasi. Mõelge vaid, kui nt. Prantsusmaa ja Brasiilia saaksid kokku esimeses ringis! Milline meediakära ning pinge kohe algusest peale. Muidugi � selline formaat oleks natuke vilets nende suhtes, kes välja kukuksid, kuid võibolla saaks siis nende meeskondade vahel korraldada mänge edasi, et siis lõpuks panna paika, kes mis koha saab.

Igatahes � miks mitte siis korraldada tõelisi maailmameistrivõistlusi, kus alagruppides oleks meeskonnad üle maailma. Finaalturniirile saaksid ikka 32 meeskonda. See tähendaks, et kokku oleks umbes 20 alagruppi. Kuna FIFAs on 203 liikmesriiki, siis jaguneks kõik ülihästi � korraldajamaa(d) ei mängi, samuti endine võitja. Üle jääks nii 200 maad, mis tähendaks, et igas grupis oleks 10 meeskonda ning kokku toimuks 18 mängu. Maailmameistrivõistlused saaksid lõpuks ometi ka oma nime vääriliseks!Mäletan praegugi veel aega, kui olin väike poiss ning jooksin mööda muruplatsi ringi ning tagusin seal oma sõprade ja tuttavatega jalgpalli. Väga tore oli. Kuigi tuleb nentida, et siis veel sellisest elukast nagu Eesti jalgpall ma midagi ei teadnud. Samas teadsin, et brasiillased on toredad ja ka itaallased ja paljud teised. Vaatasin ka suu ammuli EMi ja MMi ning arvan, et nautisin seda mängu täpselt sama palju kui praegu. Kuid tulles nagu selle juurde, mis mu hinge tollal väga näris - Eesti ei saanud mitte kunagi mängida Argentiina või Brasiiliaga (need kaks olid minu tollased lemmikud). Olin selle üle väga pettunud ja arutasin endamisi, miks see küll nii on, et eestlased kohtuvad mingite mõttetute riikidega, keda pole just eriti huvitav vaadata.

Paar päeva tagasi komistasin oma lemmikajakirjaniku Danny Kelly kolumni otsa, kus ta esitas täpselt selle küsimuse, mis mindki on juba pikka vaevanud: �Miks mitte teha maailmameistrivõistlustest ülemaailmne spordiüritus?�. Tegemist on ju meistrivõistlustega, kust teoreetiliselt peaks osa võtma kogu maailm. Seega � miks ei võiks Eesti olla samas alagrupis Hiina või Barbadosega?

Jah, saan isegi aru, et probleeme oleks tohutult, kuid kindlaste pole need ületamatud. Danny Kelly väitis samuti, et vanasti oleks selline asi võimatu olnud � reisida oleks olnud liiga keeruline ning ka kallis, kuid tänapäeval on ju olemas lennumasinad, mis liiguvad ühest kohast teisse ülimalt kiiresti. Pole enam probleeme, kuidas kuhugi jõuda.

Kõige paremaks argumendiks sellise uue turniiri osas oleks see, et inimesed tahaksid arvatavasti näha maailma 32 parimat meeskonda MM-finaalturniiril. Muidugi � Grenada koondis võib ju pikantsust lisada, kuid sama hästi võib ta teha seda ka valikturniiril, kui nad kohtuksid nt. Inglismaaga. Kelly näide on siinkohal väga tabav. Tsiteerin: �Jugoslaavia, Portugal, Holland, Ukraina, Ungari, Norra ja isegi Brasiilia võitlevad praegu, et MM-ile pääseda, kuid oma grupis jagab liidrikohta selline jalgpalli suurriik nagu Vanuatu ning Usbekistan on juba eelringist läbi pääsenud.� Kelly lisab, et isegi Sudaan ning tema teada ka Briti Transvestiitide Saar liiguvad praegu käed taskus Tokyo ja Souli poole. Keegi on öelnud, et sellised �nõrgemad� riigid peaksid finaalturniiril olema seetõttu, et nad saaksid siis seal ennast tugevamate vastu proovile panna. Mina aga väidan, et need toredad väikeriigid võiksid seda teha juba valikturniiril � finaalturniir jäägu parimatele.

Teiseks on praegu probleemid näiteks ka FIFA tabeliga. Vaadake, kus asub Austraalia ning mõelge siis, millise ime kombel ta seal peab kükitama. Põhjus � tema vastasteks on FIFA tabeli kõige viimased riigid. Andkem Austraaliale ning teistele üle- või alahinnatud riikidele võimalus oma tugevust ka tegelikult tõestada.

On välja käidud ka idee, et kõik maailma riigid võiks panna ühte suurde kaussi ning siis sealt neid paaridesse tõmmata � üks mäng kodus ja teine võõrsil ning võitja liigub edasi. Mõelge vaid, kui nt. Prantsusmaa ja Brasiilia saaksid kokku esimeses ringis! Milline meediakära ning pinge kohe algusest peale. Muidugi � selline formaat oleks natuke vilets nende suhtes, kes välja kukuksid, kuid võibolla saaks siis nende meeskondade vahel korraldada mänge edasi, et siis lõpuks panna paika, kes mis koha saab.

Igatahes � miks mitte siis korraldada tõelisi maailmameistrivõistlusi, kus alagruppides oleks meeskonnad üle maailma. Finaalturniirile saaksid ikka 32 meeskonda. See tähendaks, et kokku oleks umbes 20 alagruppi. Kuna FIFAs on 203 liikmesriiki, siis jaguneks kõik ülihästi � korraldajamaa(d) ei mängi, samuti endine võitja. Üle jääks nii 200 maad, mis tähendaks, et igas grupis oleks 10 meeskonda ning kokku toimuks 18 mängu. Maailmameistrivõistlused saaksid lõpuks ometi ka oma nime vääriliseks!