Vaadates hooaja lõppedes tagasi jalgpalliaastale ja kaugemalegi, oleme enamasti hinnanud jalgpalli üldist arengut ja toonud sinna kõrvale võrdlusi läbi koondiste mängutulemuste ja arutanud, kuidas on muutunud Eesti rahvuskoondise mängupilt ja kas ta on edasi läinud.

Aastale 2006 saab vaadata tagasi teisiti, sest see oli klubide jalgpalliaasta.

FC Levadia esmakordne kahe eelringi läbimine UEFA Cup mängudes ja FC Flora esmakordne pääsemine teise eelringi oli asja enam silma paistnud külg, aga märkimisväärseid ja tähenduslikke sündmusi oli teisigi.

Levadia – Newcastle 7 tuhandeline publik A. Le Coq Arenal tähistas klubijalgpalli rekordit ja näitab, et jalgpalliklubide tegemisi jälgib märksa suurem hulk inimesi, kui seda ütlevad liigamängude publikunumbrid. Mis tähendab, et traditsioon on tekkimas või mingil tasemel tekkinudki, vaja on vaid motivaatorit – rahvusvahelist edu – ja nimeka vastase vastu tee staadionile leidnud publiku hulgas on kindlasti selliseid, kes tulevad hiljem sinna ka liigamängude ajal. Mäletate 2500 inimest Eesti – Itaalia valikmängul 12 aastat tagasi, Kadrioru staadion polnud tollal väljagi müüdud.

Narva Transi teine koht meistrivõistlustel kinnitab klubisisest arengut, sisuliselt samade Ida-Virumaalt pärit meestega mängides ja treenerit vahetamata on saavutatud edasiminek, mis kinnitab valitud tee õigsust nii klubi kui ka liidu poolelt. Valeri Bondarenko areng meeskonna juhina on saanud tajutava toetuse Jelle Goes´i poolt ülesehitatud treenerite koolitussüsteemi poolt. Tõsi, seda tendentsi on näha teistegi treenerite juures, kes koolituse läbinud, eriti aga nende meeste puhul, kes viimase aasta rassinud profitreenerilitsentsi saamise nimel igakuiselt. Lisaks Bondarenkole kuuluvad sellesse rühma Meistriliiga ja Esiliiga peatreeneritest veel Tarmo Rüütli, Sergei Zamogilnõi, Sergei Ratnikov, Ivo Lehtmets, Jan Vazhinski ja Aivar Lillevere.

FC Flora jaoks oli 2006 avastuste aasta. Esimene hooaeg välistreeneriga, kes polnud samal ajal koondise peatreener ja valdavalt oma kasvandikele rõhumise põhimõte näitasid kätte rea uusi küsimusi. Näitena märgiksin koondise ja klubi peatreenerite käekirja täielikku erinevust, millel on nii plusse kui ka miinuseid nii koondise kui ka klubi jaoks, plusse pigem pikas perspektiivis ja miinuseid pigem tänases päevas, aga kindlasti oli see järgmine samm, mis astuda oli vaja ja mis ei saanudki lihtne olla.

Järgmist sammu otsis ka TVMK, kelle jaoks kulus aasta oma teeotsa leidmise tähe all, mis on loomulik esimese tiitlivõidu järel, peale mida maailm tundub olevat igas suunas avatud. Nii oli see omal ajal Levadiaga - mäletate Franco Pancerit, Tatarinovi ja Feninit - ja sellel teeristil seisis peale esimesi tiitleid FC Floragi. Tõde on aga ilmselt seal, et peale tiitlivõitu reaalne klubi ülesehitus alles algab, kuigi tunne on vastupidine.

Mõlemad Tartu klubid arenesid aastal 2006 sarnaselt. Korraldasid ümber juhtimist ja astusid samme edasi sportlikul poolel, Tammeka sai oma vitsad mängijaturulgi. Vaprus tõi Pärnu jalgpalli tagasi Meistriliiga kaardile ja kinnitas selle sinna.

Karikavõistlused aga kinnitasid, et jalgpallipüramiid ei arene ainult tipust nagu ideaalis peabki. FC Kuressaare – FC Levadia penaltilahendus, III liiga VJK Rakvere 1:2 kaotus Pärnu Vaprusele, IV liiga Kohila Püsivuse 2:1 võit Tallinna Kalevi duubelmeekonna üle, Tuleviku duubelmeeskonna 1:0 võit Tammeka üle, Tartu Välgu 2:0 võit FC Flora duubelmeeskonna üle, Olympicu vastuhakk A. Le Coq Arenal FC Florale, Maardu Esteve vastuhakk Nõmme Kaljule, FC Otepää vastuhakk FC Ajaxile ja paljud teised tulemused kõnelevad, et laienenud jalgpalligeograafiaga on läinud kaasa ka jalgpalliteadmised ja oskused ja see tuleb kasuks kogu ala arengule. Ükski püramiid ei saa püsida kaua, kui arendada vaid tippu – kordan seda ikka ja jälle üle.

Klubide jalgpalliaasta alla käib ka naiste Esiliiga esmakordne toimumine ja plaanitav naiste Meistriliiga reform, futsali meistrivõistlustega alustamine ja rannajalgpalli sarja tulek Eesti Jalgpalli Liidu alla, senist organisatsiooni ja turniiride läbiviimise süsteemi säilitades, needki on klubide jaoks väljundid. Olen kindel, et aastal 2007 teevad nii rannajalgpalli kui ka futsali koondis oma esimesed maavõistlusedki.

Selle nurga alt vaadates tuleb aasta 2007 väga eriline. Ei saa ju teistmoodi nimetada aastat, mil A. Le Coq Arenat külastavad Venemaa ja Inglismaa jalgpallikoondised. Ja tuleb uus klubidegi aasta – märtis 2007 algab esimene hooaeg Balti Liigas – turniiril, mis taseme poolest Meitsriliiga ja eurosarjade vahel ja mis peab täitma klubide kogemustepagasit, et aasta või kahe pärast saaks kirjutada veel suuremast euroedust. Nii nagu sai loodetud kaks aastat tagasi – enne Meistriliiga laiendamist ja mängude arvu suurendamist.

Aitäh kõigile hooaja 2006 eest!

Käesolev ülevaade on ilmunud ka Postimehe jalgpallilisas 15. nov. 2006.Vaadates hooaja lõppedes tagasi jalgpalliaastale ja kaugemalegi, oleme enamasti hinnanud jalgpalli üldist arengut ja toonud sinna kõrvale võrdlusi läbi koondiste mängutulemuste ja arutanud, kuidas on muutunud Eesti rahvuskoondise mängupilt ja kas ta on edasi läinud.

Aastale 2006 saab vaadata tagasi teisiti, sest see oli klubide jalgpalliaasta.

FC Levadia esmakordne kahe eelringi läbimine UEFA Cup mängudes ja FC Flora esmakordne pääsemine teise eelringi oli asja enam silma paistnud külg, aga märkimisväärseid ja tähenduslikke sündmusi oli teisigi.

Levadia – Newcastle 7 tuhandeline publik A. Le Coq Arenal tähistas klubijalgpalli rekordit ja näitab, et jalgpalliklubide tegemisi jälgib märksa suurem hulk inimesi, kui seda ütlevad liigamängude publikunumbrid. Mis tähendab, et traditsioon on tekkimas või mingil tasemel tekkinudki, vaja on vaid motivaatorit – rahvusvahelist edu – ja nimeka vastase vastu tee staadionile leidnud publiku hulgas on kindlasti selliseid, kes tulevad hiljem sinna ka liigamängude ajal. Mäletate 2500 inimest Eesti – Itaalia valikmängul 12 aastat tagasi, Kadrioru staadion polnud tollal väljagi müüdud.

Narva Transi teine koht meistrivõistlustel kinnitab klubisisest arengut, sisuliselt samade Ida-Virumaalt pärit meestega mängides ja treenerit vahetamata on saavutatud edasiminek, mis kinnitab valitud tee õigsust nii klubi kui ka liidu poolelt. Valeri Bondarenko areng meeskonna juhina on saanud tajutava toetuse Jelle Goes´i poolt ülesehitatud treenerite koolitussüsteemi poolt. Tõsi, seda tendentsi on näha teistegi treenerite juures, kes koolituse läbinud, eriti aga nende meeste puhul, kes viimase aasta rassinud profitreenerilitsentsi saamise nimel igakuiselt. Lisaks Bondarenkole kuuluvad sellesse rühma Meistriliiga ja Esiliiga peatreeneritest veel Tarmo Rüütli, Sergei Zamogilnõi, Sergei Ratnikov, Ivo Lehtmets, Jan Vazhinski ja Aivar Lillevere.

FC Flora jaoks oli 2006 avastuste aasta. Esimene hooaeg välistreeneriga, kes polnud samal ajal koondise peatreener ja valdavalt oma kasvandikele rõhumise põhimõte näitasid kätte rea uusi küsimusi. Näitena märgiksin koondise ja klubi peatreenerite käekirja täielikku erinevust, millel on nii plusse kui ka miinuseid nii koondise kui ka klubi jaoks, plusse pigem pikas perspektiivis ja miinuseid pigem tänases päevas, aga kindlasti oli see järgmine samm, mis astuda oli vaja ja mis ei saanudki lihtne olla.

Järgmist sammu otsis ka TVMK, kelle jaoks kulus aasta oma teeotsa leidmise tähe all, mis on loomulik esimese tiitlivõidu järel, peale mida maailm tundub olevat igas suunas avatud. Nii oli see omal ajal Levadiaga - mäletate Franco Pancerit, Tatarinovi ja Feninit - ja sellel teeristil seisis peale esimesi tiitleid FC Floragi. Tõde on aga ilmselt seal, et peale tiitlivõitu reaalne klubi ülesehitus alles algab, kuigi tunne on vastupidine.

Mõlemad Tartu klubid arenesid aastal 2006 sarnaselt. Korraldasid ümber juhtimist ja astusid samme edasi sportlikul poolel, Tammeka sai oma vitsad mängijaturulgi. Vaprus tõi Pärnu jalgpalli tagasi Meistriliiga kaardile ja kinnitas selle sinna.

Karikavõistlused aga kinnitasid, et jalgpallipüramiid ei arene ainult tipust nagu ideaalis peabki. FC Kuressaare – FC Levadia penaltilahendus, III liiga VJK Rakvere 1:2 kaotus Pärnu Vaprusele, IV liiga Kohila Püsivuse 2:1 võit Tallinna Kalevi duubelmeekonna üle, Tuleviku duubelmeeskonna 1:0 võit Tammeka üle, Tartu Välgu 2:0 võit FC Flora duubelmeeskonna üle, Olympicu vastuhakk A. Le Coq Arenal FC Florale, Maardu Esteve vastuhakk Nõmme Kaljule, FC Otepää vastuhakk FC Ajaxile ja paljud teised tulemused kõnelevad, et laienenud jalgpalligeograafiaga on läinud kaasa ka jalgpalliteadmised ja oskused ja see tuleb kasuks kogu ala arengule. Ükski püramiid ei saa püsida kaua, kui arendada vaid tippu – kordan seda ikka ja jälle üle.

Klubide jalgpalliaasta alla käib ka naiste Esiliiga esmakordne toimumine ja plaanitav naiste Meistriliiga reform, futsali meistrivõistlustega alustamine ja rannajalgpalli sarja tulek Eesti Jalgpalli Liidu alla, senist organisatsiooni ja turniiride läbiviimise süsteemi säilitades, needki on klubide jaoks väljundid. Olen kindel, et aastal 2007 teevad nii rannajalgpalli kui ka futsali koondis oma esimesed maavõistlusedki.

Selle nurga alt vaadates tuleb aasta 2007 väga eriline. Ei saa ju teistmoodi nimetada aastat, mil A. Le Coq Arenat külastavad Venemaa ja Inglismaa jalgpallikoondised. Ja tuleb uus klubidegi aasta – märtis 2007 algab esimene hooaeg Balti Liigas – turniiril, mis taseme poolest Meitsriliiga ja eurosarjade vahel ja mis peab täitma klubide kogemustepagasit, et aasta või kahe pärast saaks kirjutada veel suuremast euroedust. Nii nagu sai loodetud kaks aastat tagasi – enne Meistriliiga laiendamist ja mängude arvu suurendamist.

Aitäh kõigile hooaja 2006 eest!

Käesolev ülevaade on ilmunud ka Postimehe jalgpallilisas 15. nov. 2006.