Lugesin hiljuti Ella Ilbaku mälestusteraamatut "Otsekui hirv kisendab..." ja mõtlesin, et küllap on Ilbak üks enim oma Eesti mullast ja verest ammutatud annet Euroopas ja maailmas avanud ja selle andega läbi löönud eestlasi.

Ja küllap on see raamat üks enim oma keha ja hingega läbitunnetatud tekste, mis meie keeles kirja pandud; sealt võtaksin käesolevat lugu ilmestama lõigugi – ... Ja ongi palju "suuri" ja "väiksemaid" kunstnikke, kes seda, mis neil on pakkuda, tunnevad kui o m a võimet, o m a teenet. Ma tunnen, et mul ei ole vähematki "oma". Kõik on a n t u d. Kui ma selle antu kallal ennast vaevan, siis ei ole see mingi teene, see vaev on just, mis mind elavaks teeb, mis on koguni elutarviline, ... .

Olen ise nooremana mõelnud oma andele ja õigusele vahetada see rahaks, ja jõudnud järeldusele, et ma ei tohi seda teha, sest arvasin ja arvan siiamaani, et püsin ehedana ja maailmaga õiges suhtes vaid seni, kuni ma ei kauple iseendaga – pean oma ande all silmas võimet olla inimene, võimet saada aru maailmas toimuvast, võimet seda analüüsida ja kirjeldada ja jõudu, mis mulle antud, et kõike eelnevat maailma heaks rakendada.

Minu jaoks oli otsuse tegemine lihtne, sest hinge loogika tegi otsuse minu eest, aga tean, et enamalt jaolt lähevad sellised asjad inimeste jaoks teistpidi ilma otsustamatagi.

Jalgpallurite jaoks on kirjeldatud olukord lihtsam ja neil polegi vaja otsustada – pean toda selgust ja lahterdatust üheks armastatud mängu edu põhjuseks ja märgin, et sellist võimalust pole enamasti isegi mitte kunstnikel, keda peetakse kõige vabama elukutse esindajateks; klubis mängimine on jalgpalluri talendi automaatne ja häbenemist mittevajav vahetamine rahaks ja koondise esindamine ande ehe esitamine vaba tahte vormis selle eest kompensatsiooni saamata – ma ei tea, kas olete sellele mõelnud, aga nende kahe sarnase tegevuse vahel on suur erinevus.

Jalgpalli sees kehtivad erilised reeglid, mis muudest seadustest kõrgemad, ja see on võimaldanud mängul isegi kogu tema rahakesksuse juures säilitada too hea igand, mille järele nutab iga lihtsa ja rikkumata inimese hing – tegutseda vabast tahtest ja sisemisest sunnist, luua ja mängida – pean taas rõhutama, et küllap on siin peidus üks jalgpalli edu sügavamaid tähendusi.

Mõistagi olin pettunud, kui minu siirast soovi võidelda selle tähenduse säilimise eest iga Eesti jalgpalluri jaoks ei mõistetud ja asi viidi tasandile, kus seda kõige vähem tahtsin näha – minu ja Andres Operi vaheliseks võitluseks ja poliitiliseks sõimlemiseks.

Tean, et Andres Operil on olnud halvad nõuandjad – tundlikku ja mõjutatavat poissi koos tema andega on vahetatud rahaks julmalt ja nii mitmel tasandil kui vähegi võimalik – tunnistan, et ei ole midagi sellist teatud seoses varem kohanud, aga ei saa ega taha üksikasjadesse laskuda –, kuid alaliidu juhina pean seisma selle eest, et Andrese ja Eesti jalgpalli jaoks jääks alles ka too teine, lihtinimlik ja vabatahtlik tasand.

Jah, Eesti Jalgpalli Liit mõistab Andres Operit, paraku on meiegi jaoks kuskil piir, kuhumaani saame minna, kuhu saame vastu tulla.

Ütlen veel kord, et nii mina kui koondise peatreener rääkisime Andresega enne mängu Andorraga ja leppisime kokku, et kui ta mängib klubi eest, siis mängib ta ka koondise eest, ja kokkuleppe rikkumine oli alaliidu jaoks ohu märk, sest isegi siis kui probleem juba püsti, hakkas mängija meievahelist vestlust halvale vormile viidates tüürima sinnapoole, et ta ei saa ega taha tulla oma riiki ja rahvast esindama ka Horvaatiasse ja Makedooniasse, ka siis, kui ta enne ja pärast seda klubi värvides raha eest mängib.

Jään enda juurde – inimene võib raha eest ja ilma rahatagi jalgpalli mängida, kui ta on terve, ja ütlesin Andreselegi, et ta ei oleks tohtinud mängida üheski kolmes tema jaoks võimalikus mängus – kahes klubi ja ühes koondise omas. Ja kui ta otsustas mängida klubi eest, siis oleks pidanud tulema koondise mänguks Eestisse – nagu reeglid ja lihtne õiglustunne ette näevad – ja läbima koondise arstide juures meditsiinilise kontrolli.

Lisan Andres Operiga seoses veel ühe episoodi, selleks et pilt saaks täielik ja aus; kunagi – ma nimme ei täpsusta aega – saatis koondise tollane peatreener Andrese väljakule enam kui 38-kraadise palavikuga ja olukord päädis peatreeneri-abitreeneri ja peatreeneri-jalgpalliliidu vahelise tüliga, mille järel oli lähedal abitreeneri lahkumine ja peatreeneri viivitamatu minemakihutamine – teine neist konfliktidest jõudis ka avalikkuse ette, kuigi muudes seostes.

Tunnistan, et mul ja Eesti Jalgpalli Liidul on kõikides kirjeldatud seostes Andresest kahju, kuid meiegi peame jääma organisatsioonina ausaks ja see ausus tähendab, et me ei saa lubada isegi Andres Operile erandeid – kui Andres mängib klubi eest, siis pole meil muud võimalust kui eeldada, et ta on terve, ja kutsuda mees koondisse; ja selle üle, kas mängija vorm on koondise esindamiseks piisavalt hea, otsustab peatreener.

Usun ja arvan end teadvat, et Andres Oper pole meile kunagi valetanud, et on vigane, kui ta pole seda tegelikult olnud, aga ta ei tohi valetada ka iseendale, et pole vigane, kui ta seda tegelikult on, ja mängida klubi eest.

Usun, et umbes siin on koht, kus on mõistlik lõpetada see lugu ja kus lõpeb võimalus ja küllap ka vajadus olla mõistev õige paljudes tähendustes – ehk taipate, mida silmas pean.