Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis võrdles vutiliidu president oma 100. koondisemängu teinud Joel Lindperet Ronaldoga, vaatas tagasi koondise käekäigule ning avaldas, et juba reedeks võib Magnus Pehrsson uue lepingu saada.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

Eesti koondis pidas möödunud nädalal kaks mängu, lõi mõlemas kaks väravat, hoidis mõlemas taga nulli, alistas naabri Soome ning punktide mängus San Marino. Kas seda võib nimetada ideaalseks nädalaks? Või kuidas selle kokku võtaksid?
Ütleksin, et oli hea nädal ja mitte ainult tulemuste, vaid ka muude koondisega seotud tähenduste poolest. Koguneme iga kodumängu järel väikesele vastuvõtule ja seal on võimalik üsna täpselt tunnetada meeskonna vaimset seisundit - sellele eelnevas lauses vihjasingi. Samas oli nädal ka pingeline - liidu tegevjuhtkonna ja juhatuse ühine töögrupp koosseisus Janno Kivisild, Tarmo Lehiste, Mart Poom, Marek Lemsalu, Karel Voolaid, Anne Rei, Tõnu Sirel ja mina, oli andnud paar kuud tagasi oma soovituse Magnus Pehrssoniga lepingu pikendamiseks, aga ma ei pidanud õigeks viia ettepanekut juhatusse enne juunikuiseid mänge. Teen seda alanud nädalal ja usun, et reedeks on meil otsus olemas.

Koondise mäng viimases kahes matšis on olnud väga loogiline ja organiseeritud. Kas selle poolteise aasta järel, mil Magnus Pehrsson on Eestit juhendanud, saab lõpuks öelda, et treener ja mängijad on mõlemas suunas täielikult üksteist tundma õppinud? On ju nüüd viimaste kohtumistega ka Pehrssoni käe all koondise võitude ja kaotuste suhe võrdsustunud (mõlemaid seitse, lisaks neli normaalajal tehtud viiki).
Arvan, et ruumi paremaks üksteisemõistmiseks on veelgi. Väidaksin seda kasvõi ainult teades, et eelmine koondise peatreener lähenes mänguplaanile loominguliselt - mis pole kriitika, vaid fakt -, aga Magnus seab igale mängule konkreetsed taktikalised ülesanded, mille täitmine ei tule iseenesest ja eeldab lisaks võimele ümber orienteeruda ka võimet saada mängu erinevatest nüanssidest aru ja omada eeldusi tiimis kaasamängimiseks. Näiteks eile torkas kindlasti paljudele silma, et Eesti üritas mängida eriti kiiret jalgpalli, kohati võis jääda mulje, et isegi liiga kiiret ja see oli oluline, et minimiseerida mänguga seotud võimalikke riske.

Ütleksin ka, et loogilisus ja organiseeritus on kindlasti Magnus Pehrssoni mängulise käekirja olulised osad.
7 võitu, 4 viiki ja 7 kaotust ei ole Eesti-suguse jalgpalliriigi jaoks halb saldo, aga mõistagi sooviksime tulevikus liikuda üha enam positiivse poole peale. Olen vahel võrrelnud meid lõuna- ja põhjanaabritega - Soome saldo sama perioodi kohta on 3-3-7 ja Lätil 2-5-4.

San Marino vastu jõudis oma 100. koondisemänguni kümnes mees - Joel Lindpere. Mis on ta sellise tähiseni viinud?
Joel on huvitav mängija ja inimene. Nooremana olid tema trumpideks kiirus ja osavus, aga kuigi need kadusid varakult, leidis ta endas sitkuse ja kompromissituse, millega kaotatut asendada. Need ta saja mänguni viisidki. Sarnaselt saab teda kirjeldada ka inimesena - hoolimata kohatisest robustsusest on ta soe tüüp. Lisaks on Joel nagu Ronaldo - paneb endale ise pinged peale, et neid siis hea mänguga lunastada. (Naerab).

Seni on kõik kümme 100 mängu meest emakeelena eesti keelt kõnelevad. Järgmine auväärt klubisse pääseja on ilmselt Dmitri Kruglov, kel kirjas 99 kohtumist sinisärgis. Aleksandr Dmitrijevil on järgmisena 92 mängu selja taga. Mõlemad on venekeelsetest perekondadest pärit. Kas me jõuame mingisugusse uude etappi? Kas see näitab midagi? Lõimumist, koondise rolli eestimeelsuse kandmises, meelsuse rahvusülesust, midagi muud?
Esimene põlvkond venekeelseid mängijaid ei olnud huvitatud eesti keele õppimisest ega kodakondsuse saamisest, sellepärast selliseid esimese kümne saja mänguni jõudnute hulgas polegi. Teine põlvkond venekeelseid mängijaid soovis koondist esindada ilma, et neid oleks selleks eraldi motiveeritud ja nende panus koondise jõudmisel EM 2012 play-off mängudele oli suur. Kolmas põlvkond venekeelseid mängijaid on omakorda teisest põlvkonnast erinevad, nad sulanduvad eestikeelsetega eelmistest paremini. Läbi selle saab kirjeldada ka uut etappi - kui seni oleme suutnud panna kaks erinevat kogukonda ühise eesmärgi nimel edukalt koos toimima, siis siit edasi läheme ilmselt juba ühtse kogukonnana. See kõik on ka loogiline ja loomulik; kui kakskümmend neli aastat tagasi taasiseseisvusime, siis oli kahe kogukonna ühine ruum minimaalne, kusjuures eestluse ruumis oli jalgpalli roll pea olematu.

Mida see kõik tähendab - hindaksin asja selliselt, et suutsime teha kahte raskestiühenduvat asja korraga, taastada eestikeelse jalgpallikultuuri ja seda venekeelset ja seni selgelt domineerinud jalgpallikultuuri kaasa haarates. Mõistagi saime siit ka negatiivseid tähendusi, nagu see idast tulevate asjadega sageli on, aga ilma selleta poleks ka positiivset.

Kokkuvõttes on toimunud sujuv liikumine minevikust läbi oleviku tulevikku ja selle sujuvuse on taganud selgelt väljaöeldud põhimõtted.