Seoses lõppenud koondisepausi ja toimunud Eesti Jalgpalli Liidu üldkoguga uurisime EJL-i presidendilt Aivar Pohlakult Eesti vutimaastiku ühtsuse, ta motivatsiooni, eesmärkide ja koondise käekäigu kohta.

Tähelepanuta ei jäänud ei koondise taktikalised muudatused ega ka palju kõneainet tekitanud Horvaatia võidu tähtsuse küsimus.

Sind valiti teisipäeval ühehäälselt taas Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks. Kas Eesti vutimaastik on täna tõesti ühtsem kui kunagi varem?
Umbes sarnane on olukord olnud enam-vähem kogu aeg - tõsi, suurema usalduse võitmiseks on alati vaja aega, sest muljetel põhinevad hinnangud mõjutavad protsesse nii või teisiti, aga pikema perioodi jooksul on võimalik primitiivsete või kujundatud muljete mõju vähendada.

Selle eelduseks on mõistagi rollis olija poolt sisulise vastutuse ja ühiskonna toimimise tunnetamine, rääkimata vastavas valdkonnas kompetentne olemisest – tänapäeval juhtub kahjuks liiga sageli nii, et juhtiv roll tähendab pigem staatust ja rollis võimalikult pikaks püsimiseks keskendutakse vaid mulje loomisele, kusjuures kompetentsusest ei räägitagi. Mind pole selline lähenemine kunagi paelunud ja usun, et mistahes protsesside arengule tuleb loomuliku liidri olemasolu kasuks. Seda eriti olukorras, kus maailma ja inimestega manipuleerimiseks ässitatakse neid pidevalt üksteise vastu ja hoitakse tähelepanu ebaolulisel.

Muide – olen kategooriliselt seda meelt, et vähemalt Eesti suguse ühiskonna jaoks on koalitsiooni ja opositsiooni ehk siis n-ö vägisi vastandamise loogika hukutav, sest see viib olukorrani, kus ei tegutseta ühise eesmärgi nimel ja sellest lähtuv edasiviiv kriitika asendub formaalsega. Kõik, mida "omad" teevad, on õige ja kõik, mida "vastaspool" teeb ja ütleb, ei ole seda. Omadele sillutatakse teed ja vastastele visatakse kaikaid kodaratesse. Me vajame nii valdkondadesse kui üldistele tasanditele liidritüüpe, kes suudaksid ühendada valdkonnas tegutsejad ja kogu ühiskonna ühise tõese eesmärgi nimel. See on ainus võimalus olla edukas.

Ja kui keegi küsib, et kuidas otsustakse, mis on tõene, siis vastan, et ajalugu annab selle hinnangu meietagi – Eestiga seotud suures tähenduses näiteks läbi rahva kestmajäämise või sisulise kadumise. Tõsi, on võimalik ka lahendus – ja sinna suunas suuri protsesse pigem tüüritaksegi – et siis, kui on hinnangu andmise aeg käes, ei olegi enam tõesest vaatenurgast hindajaid.

Rääkisin seda näiliselt jalgpallikauget juttu selleks, et kirjeldada oma põhimõtteid, mille järele olen tegutsenud.

Mis Sind tänasel päeval enim motiveerib?
Üldiselt on minu jaoks alati olnud kõige suuremaks motiveerijaks tahe muuta maailma paremaks ja elamisväärsemaks. Täna ja konkreetselt jalgpalliga seonduvalt saan öelda, et selle teeb lihtsamaks asjaolu, et saan tegeleda valdavalt sisulise arenguga, mis emotsionaalselt lihtsam. Minu jaoks on vastutuse võtmine loomulik ja normaalne maailmas olemise viis, võimalik, et see on mingil moel minu jaoks ka n-ö motiveeriv vajadus.

Järgmised neli aastat võib perioodina olla Eesti jalgpalli ajaloos üks olulisemaid või vähemasti tähendusrikkamaid. UEFA superkarika ja U17 EM-i korraldamised ning Premium liiga täisprofessionaalseks muutumine jäävad just sellesse ajavahemikku. Millised on Su selle perioodi kõrvaleesmärgid või kuhu laiemalt, näiteks ühiskonnas, Eesti jalgpall 2021. aastaks peaks olema jõudnud?
Jalgpalliga tegelev ja jalgpallist huvituv kogukond on pidevalt kasvanud – samas on üldine olukord selline, et inimeste emotsionaalse energia hulk, mis elus toimetulemise kõrvalt üle jääb, pigem väheneb ja see teeb selle kontingendi, kes otseselt mänguga seotud pole, laiendamise keerulisemaks. Ehk siis Sinu poolt küsitud kõrvaleesmärk on jõuda jalgpalli rolliga ühiskonnas sellisesse seisu, et jalgpalli tunnetataks ja aktsepteeritaks kui elu olulist osa, mille vastu on huvi, küll erineval tasandil ja hulgal, kõigil.

Kuidas seda saavutada – mõistagi peame suurendama jalgpallilist hõivatust, sest iga jalgpallipoisi ja – tüdruku lisandumisega suureneb ka tema kaudu jalgpalliga otseselt seotud inimeste hulk; teiseks on vaja saavutada põhimõtteline läbimurre hoiakute muutumiseks naistejalgpalli suhtes; kolmandaks peame suutma muuta teiste spordialade ja EOK suhtumist jalgpalli, et meie mängule ei vaadataks kadedusega ega kui konkurendile – ta on vaid kõige lihtsam ja loogilisem uks sisenemaks sporditegemisse ja liikumaks sealt edasi teiste spordialade juurde, kui mõni neist tundub sobilikum. Kusjuures argumendina lisandub siia juurde ka jalgpalliliste töökohtade hulk nii Eestis kui mujal maalimas ja nende töökohtade atraktiivsus; neljandaks on vaja, et jalgpalliklubid kujuneksid oma kogukondades aktsepteeritud liidriteks, kelle käekäik ei jäta kedagi külmaks ja kelle mõju kogukonnale on võimalikult lai.

Mõistagi on kõige selle saavutamine aastaks 2021 ebareaalne, aga sinna me suundume ja seda on kõrvaleesmärgi ja kaugelseisva sihtmärgina tähtis teada.

Koondisel on selja taga aasta kaks esimest mängu. Esmalt tehti valikmängus võõrsil 0:0 viik Küprosega ja siis saadi kodus maavõistluses 3:0 võit tugeva Horvaatia üle. Jäi mulje, et Martin Reim on leidnud talve jooksul Eesti jaoks küllalt pragmaatilise mängustiili, mis näib olevat hea eeldus stabiilsuse saavutamiseks. Seda viimast nimetasid Sa mulle eelmise aasta viimasel päeval antud intervjuus selle aasta üheks olulisemaks eesmärgiks. Milliseid järeldusi Sa isiklikult esimesest kahest mängust tegid?
Minu jaoks oli Küprose koondisega mänguks valmistatud plaan huvitavaim ja reaalseim taktikaline areng Eesti jalgpallikoondise juures pika aja jooksul ja sellega on võrreldav ehk vaid Tarmo Rüütli pallivaldavale mängustiilile üleminek selle parimatel päevadel. Tõsi, just Küprosel oli kõik veel rabe, nagu ka horvaatidega mängu esimesel poolajal ja Küprosel lõid mängu sassi ka Karol Metsa tohterdamisele kulunud minutid, millele muide ei ole peaaegu üldse tähelepanu pööratud.

Tähtsaimad aspektid selle mängustiili juures on paindlikkus kaitsefaasis, mis seisneb kaitsva poolkaitsja langemises madalamale, kui vastane suurte jõududega ründab ja tõusmises keskväljale, kui meie ründame; Konstantin Vassiljevi paiknemine nr 9 positsioonil, kui vastane ründab, mis ei jäta auku meie keskväljale ja tema langemine mängujuhi positsioonile, kui hakkame rünnakut üles võtma; ääreründajate tegutsemine äärepoolkaitsjatena, kui vastane on palliga ja liikumine vastase värava suunas, kui meie seda ohustame ja äärekaitsjate liikumine nende asemele jne. Mõistagi andsin asjast lihtsustatud pildi ja tahan kindlasti öelda ka seda, et just Küprosega mängus ei suutnud ülekannet teleris kommenteerinud mehed meie mänguplaani mõista ja seda rahvani tuua – see olnuks oluline.

Kirjeldatud mänguidee peaks võimaldama saavutada kauaotsitud ründava ja kaitsva mängu tasakaalu – kaks kohtumist taga null on juba iseenesest samm selles suunas. Samuti oleme nii vähem haavatavad ühe või teise persooni mittemängimisest või täpsemalt öeldes ei nõua ühe või teise mängija puudumine kardinaalseid muudatusi mänguplaanis – viimane puudutab eriti Konstantin Vassiljevit.

Märkimist väärib ka meeskonna positiivne sisekliima, mis paistis kaugele.

Horvaatia alistamise järel on mitmel rindel tekkinud arutelu maavõistluses saavutatud võidu tähtsuse üle. Kui tähtis see võit Sinu arvates on?
Iga võit on tähtis ja selline võit, kus vastaseks üks hetke Euroopa parimaid meeskondi, on seda eriti. Mõistagi on punktid valikmängude alagrupimängude tabelis olulised, aga seda ainult ühe nurga alt. Maavõistluste mängimise üks põhjuseid on koondise ettevalmistamine valikmängudeks, kusjuures selles tähenduses on mängijate võiduemotsioon ja sellega kaasnev enesekindluse kasv samuti tähtsad, kuid ka see on ainult asja üks pool.

Me oleme väike rahvas ja meil on mandri-Euroopa väikseim rahvusriik, mis tähendab, et tegelikult asume rahvana olemise ja olematuse piiril ja see annab sellisele võidule erilise tähenduse, kuna ütleb selgelt välja, et oleme endiselt olemas ja meis on elujõudu. Sellisest võidust saadava emotsiooni hulk on meile hädavajalik ja ma julgeksin öelda välja, et kui sellist emotsiooni ei teki või, mis veel hullem, kelleski tekib tahtmine selle võidu tähtsust eitada, siis see kirjeldabki emotsionaalse rahvusluse ja riikluse kadumist, millest järgmine samm on inimese muutumine päevast päeva ringitiksuvaks ja tarbivaks mutriks.

Kusjuures minu kirjeldatud patriotism ei ole kübetki agressiivne – rahvustel ja riikidel on oma kultuurierinevuste kaudu kanda ülioluline roll ka tänapäeva maailmas ja seda just massikultuuri ja – tarbimise vastaskaaluna. On suur vahe, kas noorukid veedavad oma vaba aega jalgpalliväljakul või staadionil või siis kuskil suures kaubanduskeskuses hängides või internetiavarusse haihtudes.

Rääkimata positiivsuse ja negatiivsuse vahekorrast – kordan juba eelpool öeldut: massimeedia ajastu negatiivsuse üks ohtlikumaid tähendusi on kogukonnasiseste vaidluste viimine suures plaanis ebaolulistele asjadele, et vältida ühtse positiivse inimjõu koondumist tõeliselt tähtsale.