Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak tunnistas Soccernet.ee-le antud intervjuus, et alaliit on võtnud omale ambitsioonikad plaanid ja vahel tundub, et neid selles ka süüdistatakse, kuid maailmas konkurentsivõimeliseks saamine ongi keeruline ja pikk protsess, mis nõuab kõva tööd.

Seoses lõppenud jalgpallihooajaga palusime Pohlakul tagasi vaadata möödunud hooajale, aga kõnelesime ka sel aastal palju kõneainet pakkunud teemadel nagu liigakalender ja -reform.

Tänavuse hooaja eel kadus Premium liigast kaks klubi ning ka asendust ei leitud esimese hooga, kuniks lõpuks jõuti Kuressaareni. Kuidas sa sellist lähtepunkti arvestades hooaja lõpplahendust hindad? Kas hooaeg kujunes selliseks, nagu arvasid?
Hooaeg kujunes sinu poolt kirjeldatud fooni arvestades pigem isegi paremaks kui eeldasime või pelgasime ja seda nii nurga alt, kuidas klubid, kes lõpptabelis said 5. kuni 9. koha, tippudega mängisid, kui ka esikolmiku omavaheliste mängude pingelisuse poole pealt. Vaatame ka, millises seisus oleme teel täisprofessionaalse liiga suunas ja kui mõelda järgmise hooaja Esiliigale, siis näeme seal kuni nelja Premium liiga ambitsioonide ja eeldustega klubi ja järgmise hooaja Esiliiga B-s omakorda kuni nelja Esiliiga ambitsioonide ja eeldustega klubi. See on hea tulemus.

On näha, et juba käivitunud ja lähiaastatel käivituvate toetusmehhanismide mõjul tekib tippliigades järgneva 2-3 hooaja jooksul oluline konkurentsi kasv, kusjuures nende toetusmehhanismide abil ei loo me midagi muud, kui elementaarseid eelduseid tippklubijalgpalli toimimiseks.

Millised on need märksõnad või iseloomulikud tunnused, mis sulle sellest hooajast meelde jäävad?
Professionaalsuse kasv kogu Premium liiga lõikes; kogukonnajuhtide programmi käivitamine – kolme pilootklubi keskmine publikuarv alates projekti käivitamisest kuni hooaja lõpuni oli Transil 394, Floral 669 ja Tammekal 441; välismängijate kvaliteedi tõus; tavahuvilisele mittenähtavatest asjadest nimetaksin ka klubide huvi kasvu pühendumaks iseenda arendamisele. Oluline on ka, et tervikpildi eeldused, mille suunas liigume, hakkavad tasapisi välja joonistuma.

Eesti meistriks tuli tänavu Nõmme Kalju, kaotamata ühtegi mängu. Samas olid nad Sergei Frantsevi sõnadele viidates puudulikult komplekteeritud. Ehk väheste vahenditega võeti maksimumtulemus. Mida see näitab?
Järeldaksin, et ilmselt mõjus napp koosseis mobiliseerivalt. Kusjuures paradoksina võib Sergei Frantsevi intervjuudest välja lugeda ka seda, et ta vähendas õhukese koosseisu tõttu mõnevõrra oma harjumuspärast rangust. Tavaliselt nimetatakse ka kunstmuruväljakut kodumeeskonda toetava aspektina. Märkida tuleb ka viimaste minutite väravaid, mis töötasid Kalju kasuks ja mida mõned kirjeldavad õnne, mõned mängijate sisemise tugevusena. Küllap on selles mõlemat.

Kuna tiitel võideti üsna minimaalse punktieduga, siis võib väita ka, et erinevate nüansside summa oli sel korral lihtsalt Sergei Frantsevi meeskonna kasuks. Mõistagi tähendab võitja staatus muuhulgas sedagi, et Nõmme Kalju oli hooajal 2018 lihtsalt Eesti parim meeskond.

Nii hooaja alguses kui ka suvel kritiseeriti jalgpalliliitu tugevalt Premium liiga kalendri tõttu. Sa oled korduvalt öelnud, et otsused said tehtud koos klubidega, kuid kas tagantjärgi tarkusega teeksid midagi teisiti? Esmakordselt ajaloos pidi ju liiga ikkagi alustama jalgpallihallis, kus mängimist varem olete soovinud vältida.
Premium liigas ja Esiliigades tehakse kõik otsused ja arengud ainult klubidega konsulteerides ja nende heakskiidul. Selliselt oli hooaja 2018 ja on ka hooaja 2019 kalendriga.

Kui saaks, siis sätiksime viimast mõistagi ilmaprognooside järele. Õnneks on järgmisest viiest hooajast meie jaoks kalendri mõttes keeruline vaid üks – hooaeg 2020, siis toimub suvel EM-finaalturniir. Katari MM aastal 2022 toimub meie Premium liiga jaoks ideaalsel ajal – novembris ja detsembris.

2019. hooaeg algab märtsi teisel nädalavahetusel ja seda näevad nii jalgpalliliit kui ka klubid kompromissina meie kliima ja sportlikult olulise hooaja pikkuse vahel ja seda loogikat püüame hoida.

Suvine paus suurvõistluse ajal on kahjuks paratamatu. ERR/ETV on jalgpalli jaoks oluline telepartner nii suurvõistluste, Eesti koondise mängude kui ka Premium liiga tähenduses ja kahjuks on ilmselge, et Premium liiga teletoodet ei ole võimalik luua nii, et jätta osadest voorudest ülekanded lihtsalt ära. Nii nagu pole ka võimalik kanda paralleelselt üle MM-finaalturniiri või EM-finaalturniiri ja Premium liiga mänge. Kordan üle, et õnneks kerkib järgmisest viiest hooajast see teema üles vaid ühel korral.

Eestimaa suvi on jalgpalli jaoks nii õnn kui õnnetus. Õnn selles mõttes, et siis on muruväljakud rohelised ja ilm soe; õnnetus, kuna meie pigem lühike suvi seostub peamiselt puhkuste ja maale minekutega. Kui kunagi saab Eesti kaetud piisava hulga jalgpallihallidega, siis kaalume noorteliigade viimist sügis-kevad süsteemile. Võimalik, et samast asjast saab kõnelda ka amatöörliigade puhul. Või siis vähemalt võiksid mõlemad kirjeldatud sarjad olla pikema suvepausiga.

Aasta eest sa ütlesid klubide loobumisi selgitades, et liiga areng on klubide arengust ees. Tänavu tuli taas Esiliiga hooaja lõppedes kohe teade, et Tartu Santos loobub tippjalgpallist. Kui kaua võiks see protsess aega võtta, kus need nii-öelda "aega vajavad" klubid on tippjalgpallist välja sõelutud ning loobujate ja tõusta mittesoovijate asemel koosnevad tippliigad klubidest, kelle eesmärk on üha kõrgemale ja kaugemale jõuda?
Oleme võtnud eesmärgiks luua täisprofessionaalse Premium liiga ja poolprofessionaalse Esiliiga ning vajame selleks vähemalt kahtekümmet jätkusuutlikku klubi ja veel vähemalt viit kuni kümmet, kes soovivad selliseks saada. Nii moodustuv liigapüramiidi tipp peab tagama liiga atraktiivsuse kui ka klubide ja mängijate sportlikuks arenguks vajalikud eeldused.

Jätkusuutlike klubide ülesehitamine on väga-väga keeruline pühendumist, tahet ja teadmisi nõudev ülesanne ja on loomulik, et sellel teel tekib tagasilööke. Üha jõulisemalt käivituvad solidaarsusmehhanismid peaksid tagama, et ärakukkumised jäävad harvemaks, aga millal jõuame päris stabiilse olukorrani, ei oska öelda. Seda võin samas küll kinnitada, et loobumise põhjused on alati sisemised ja ei saa tekkida olukorda, kus klubis on kõik suurepärane, aga loobutakse liiga pika liigahooaja või mingi muu välise asjaolu tõttu.

Tahame luua olukorra, kus nii Eesti klubid, mängijad kui ka koondis oleksid Euroopas ja maailmas konkurentsivõimelised ja see ongi keeruline protsess ja sellele viival teel palju väljakutseid.

Viimasel ajal on taas üles kerkinud arutelud Eesti tippliigade reformimisest. Osa ütlevad, et Premium liigat võiks suurendada või kasvõi hooaja ühel hetkel poolitada. Teised nõuavad, et mängude arvu tuleks vähendada, et liiga pealtvaatajasõbralikum oleks. Kolmandad arvavad, et Esiliigat tuleks kahtlemata suurendada ja Esiliiga B-d pole vaja. Palun selgita jalgpallliidu valitud teed, selle loogikaid ja põhimõtteid, miks meil on täna 10-klubiline Premium liiga ja samas rütmis kulgevad esiliigad ning kas tulevikus võib midagi teisiti olla.
Kordan üle, et eesmärk rajada täisprofessionaalne Premium liiga ja poolprofessionaalne Esiliiga on Eesti oludes väga ambitsioonikas. Eesmärgini jõudmiseks arvestasime nii selleks vajaminevate mängijate, raha kui ka treenerite ja muude asjameeste hulgaga. Samuti arvutasime välja keskmise liigamängija arenguks vajaliku mängude koguse. Selle kõik paigutasime meie jalgpallimaastikule ja aastaaegade kalendrile ja tulemuseks oli praegune mudel.

Kusjuures 10 + 10 klubisüsteemi juures kõneleme klubidest kui tõepoolest jätkusuutlikult toimivatest organisatsioonidest ja veidi liialdades ütlen, et täna meil selliseid veel ei ole, aga vähemalt oleme hakanud nägema selleks tekkima hakkavaid eelduseid. Ja ma tõesti ei näe, et see hulk saaks olla suurem; isegi Šveitsis on 10 + 10 süsteemi hoidmisega probleeme – viimase kahe hooaja järel on liigalitsentsist loobunud kummalgi üks Šveitsi meie mõistes Esiliiga klubi - ja Hollandis tungivad tippklubide duublid üha jõulisemalt teisele liigatasandile – tõsi, seal on kahes kõrgemas liigas kokku 38 kohta ja selle võrra ruumi rohkem.

Mõistagi kõnelen 10 + 10 süsteemist eeldusel, et tegemist on iseseisvate klubidega ja pean siinkohal meelde tuletama, et Esiliiga B sai tehtud põhjusel, et hoida 10 + 10 süsteemiks vajalikku hulka iseseisvaid klubisid litsentseeritaval tasandil. Kusjuures nii organisatoorne kui sportlik tase Esiliiga ja Esiliiga B vahel on täna tuntav – Esiliiga tipud lähenevad Premium liigale ja Esiliiga B tagumine ots meenutab pigem Teist liigat. Duubleid eraldi mängima panna pole praegu veel võimalik, sest nende tase on sedavõrd erinev ja nii kaotaksid tippklubides olevad tippnoored arendava mängukeskkonna.

Muide – kohati tundub, et mõned kriitikud süüdistavad meid liigses ambitsioonikuses, aga me tõesti usume või isegi teame, et suudame Eesti jalgpalliliiga kirjeldatud tasemeni viia. Kusjuures pikas perspektiivis oleme juba hakanud ka Esiliigast rääkima kui täisprofessionaalsest.

Liiga poolitamine olukorras, kus ehitame üles täisprofessionaalset liigat ja oleme selle kaudu kasvavale konkurentsile ehitanud üles kõikide klubide sportliku arengu, tähendaks omaenda ideele vastutöötamist. Piltlikult öeldes – meil ei ole vaja, et Kalju, Levadia ja Flora liiguksid oma tasemega teistel eest ära; meil on vaja, et teised tuleksid neile järele ja seejärel liigutaks edasi juba ühiselt. Nii saame huvitava ja pingelise liiga, millest võidavad nii klubid, mängijad, koondis kui ka pealtvaatajad.

Lisan, et tippklubide hulka pole võimalik ka vähendada, sest sellisel juhul kaoks loogiline side massilise noortetöö ja tippklubides oleva mängija kohtade arvu vahel.