Kõneldakse, et jalgpallis olla puhkenud skandaal. Kus see on? Näidake mulle ka! Minu meelest on juhtumi säsi ju rutiinne. Rahvuskoondise peatreeneril sai lepingus kehtestatud tööaeg otsa.

Mis sel puhul tehakse? Jalgpallijuhid asuvad arutlema-otsustama, kas pikendada töösidet senise juhendajaga või otsida uus. Sedapuhku jõuti arusaamani, et selle treeneri teod on tehtud, tulevik vajab värskust. Harilikult surutakse siis tänulikult lahkuja kätt, tunnustatakse ja soovitakse edu.

Nüüd nii ei läinud, sest treenerile tundus äkki, et teda ei tohi hüljata. Ta on emotsionaalselt veendunud, et üksnes tema suudab Eesti jalgpalli arendada. Mees on kaotanud enesevalitsemise ja viskunud süüdistama jalgpallijuhte, tehes seda jõhkralt ja labaselt. Ta hurjutab kogu eesti rahvast, tassib tüli väljamaale.

Ajakirjanikud haistavad väetatud tööpõldu ja nad tormavad hasartselt töhe. Arnole antakse võimalus pritsida kõigis kanaleis seosetuid, ent kõlavaid repliike. Pressi ründavaid küsimusi sajab sügisvihmana kraesse juhatuseliikmeile, kõige enam aga Aivar Pohlakule, sest Aivar on tulivereline figuur, tema kuumad tekstid müüvad.

Ega ma ei sihi nooli ajakirjanike pihta, nemad teenivad oma igapäevaleiba. Neile on intriige vaja nagu jalgpallurile jala peale söötu. Ainult et loo objektiivne kajastus vajub teljest välja. Lugejasse sigib mulje, justkui jalgpalliliit teeks õrnahingelisele tulbimaalasele liiga.

See ju tahtnud, näe, Eestisse majagi ehitada ja ta naisele meeldivat siin ka. Nüüd aga Võitlusvalmidust aina juurde ahmiva Arno sajatustest võidakse juba aduda, justkui jalgpallijuhtidel polekski õigust treenereid vahetada. Iseäranis muidugi sedavõrd asendamatut kui tema.

Niisiis, skandaalike justkui on, ainult et žurnalistiline. Tegelik elu on tuhmim. Ajakirjanikud on ju ka ise fikseerinud Arno seletamatut närvilisust viimase pooleteise aasta kestel. Eestisse saabunult käitus mees väljakuäärel majesteetliku vaoshoitusega, nüüd aga röögib, ründab kohtunikke, skandaalitseb ametnikega. See hingeline tasakaalutus reedab kriisi ja on ka loomingulise ammendumise üheks esimeseks, aga kindlaks märgiks.

Kommenteerijad vihjavad Arno ja Aivari vahelisele personaalsele tülile. Tont võtaks, aga seegi on ju kandev argument! Kui Pijpers ei suuda paindlikku töösuhet hoida Eesti jalgpalli juhtfiguuriga, kuidas ta kavatseb siis treenerina viljakalt edasi funktsioneerida? Pohlak pole Eesti jalgpallis juhutüüp, tema panus jääb märkamatuks üksnes puudeinimesele. Sellele, kes ei näe või ei kuule või mõlemat korraga.

Iga tõeline isiksus on kidaline. Ühele ei meeldi ta juuksed, teisele suuvärk, kolmandale töömeetodid. Aga asi liigub – jalgpall on Eesti kõige süsteemsem ja massilisem, peagi ka kõige meisterlikum sportmäng. Vuti seesmine areng jääb pealiskaudse fänni silme eest esiotsa peitu.

Rahva jaoks on näitajad vaid rahvuskoondise heitlused. Ent hasart tuhandete noorte silmis, jalgpallikaardi järsk avardumine, treenerite väsimatu koolitus, igal aastal uute mänguväljakute avamine, värske kohtunikekaadri utsitus – seda ei osata veel märgata. Naisigi mängib Eesti meistrivõistlustel juba rohkem jalkat kui korvpalli.

Vutil on teiste spordialade ees veel üks eelis, jalgpall sugereerib nii eestlasi kui venelasi. Pole meil teist mängu, mida harrastaks nii palju mõlemast rahvusest noori. See aga tähendab avarat mängijavalikut. Jne. Ma ei taha siinkohal hoobelda, vaid kinnitada, et me ei tohi jalgpalli loomulikule edasisööstule veeretada ise kunstlikke tõkkeid. Näiteks hoida töös rahvuskoondise peatreenerit, kelle edasine edusuutlikkus on kaheldav.

Muidugi oli risk vahetada juhendajat keset tiitlivõistluste tsüklit. Ent sootuks riskantsem on anda treenerivõim veel aastateks mehe kätte, kelle moraal murenemas, eetika deformeerumas. Võib-olla tuleb jalgpallijuhtidel astuda järsemgi samm, lõpetada töösuhe Arnoga juba enne kohtumist Lätiga, sest neurootiliselt musta pesu küürimisele pühendunud Pijpers pole enam võimeline Riias mängu jagama. Kahju, et Arno ei lõpetanud oma karjääri Eestis mehiselt.

Tänusõnad talle siiski. Nende elamuslike jalgpallihetkede eest, mis jäävad Eesti jalgpalli krestomaatiasse. Aga oma olemuselt on lugu ju lihtne. Nagu ikka profispordis, üks leping siin päädib, teine kusagil algab.

Ilmunud ka ajalehes PostimeesKõneldakse, et jalgpallis olla puhkenud skandaal. Kus see on? Näidake mulle ka! Minu meelest on juhtumi säsi ju rutiinne. Rahvuskoondise peatreeneril sai lepingus kehtestatud tööaeg otsa.

Mis sel puhul tehakse? Jalgpallijuhid asuvad arutlema-otsustama, kas pikendada töösidet senise juhendajaga või otsida uus. Sedapuhku jõuti arusaamani, et selle treeneri teod on tehtud, tulevik vajab värskust. Harilikult surutakse siis tänulikult lahkuja kätt, tunnustatakse ja soovitakse edu.

Nüüd nii ei läinud, sest treenerile tundus äkki, et teda ei tohi hüljata. Ta on emotsionaalselt veendunud, et üksnes tema suudab Eesti jalgpalli arendada. Mees on kaotanud enesevalitsemise ja viskunud süüdistama jalgpallijuhte, tehes seda jõhkralt ja labaselt. Ta hurjutab kogu eesti rahvast, tassib tüli väljamaale.

Ajakirjanikud haistavad väetatud tööpõldu ja nad tormavad hasartselt töhe. Arnole antakse võimalus pritsida kõigis kanaleis seosetuid, ent kõlavaid repliike. Pressi ründavaid küsimusi sajab sügisvihmana kraesse juhatuseliikmeile, kõige enam aga Aivar Pohlakule, sest Aivar on tulivereline figuur, tema kuumad tekstid müüvad.

Ega ma ei sihi nooli ajakirjanike pihta, nemad teenivad oma igapäevaleiba. Neile on intriige vaja nagu jalgpallurile jala peale söötu. Ainult et loo objektiivne kajastus vajub teljest välja. Lugejasse sigib mulje, justkui jalgpalliliit teeks õrnahingelisele tulbimaalasele liiga.

See ju tahtnud, näe, Eestisse majagi ehitada ja ta naisele meeldivat siin ka. Nüüd aga Võitlusvalmidust aina juurde ahmiva Arno sajatustest võidakse juba aduda, justkui jalgpallijuhtidel polekski õigust treenereid vahetada. Iseäranis muidugi sedavõrd asendamatut kui tema.

Niisiis, skandaalike justkui on, ainult et žurnalistiline. Tegelik elu on tuhmim. Ajakirjanikud on ju ka ise fikseerinud Arno seletamatut närvilisust viimase pooleteise aasta kestel. Eestisse saabunult käitus mees väljakuäärel majesteetliku vaoshoitusega, nüüd aga röögib, ründab kohtunikke, skandaalitseb ametnikega. See hingeline tasakaalutus reedab kriisi ja on ka loomingulise ammendumise üheks esimeseks, aga kindlaks märgiks.

Kommenteerijad vihjavad Arno ja Aivari vahelisele personaalsele tülile. Tont võtaks, aga seegi on ju kandev argument! Kui Pijpers ei suuda paindlikku töösuhet hoida Eesti jalgpalli juhtfiguuriga, kuidas ta kavatseb siis treenerina viljakalt edasi funktsioneerida? Pohlak pole Eesti jalgpallis juhutüüp, tema panus jääb märkamatuks üksnes puudeinimesele. Sellele, kes ei näe või ei kuule või mõlemat korraga.

Iga tõeline isiksus on kidaline. Ühele ei meeldi ta juuksed, teisele suuvärk, kolmandale töömeetodid. Aga asi liigub – jalgpall on Eesti kõige süsteemsem ja massilisem, peagi ka kõige meisterlikum sportmäng. Vuti seesmine areng jääb pealiskaudse fänni silme eest esiotsa peitu.

Rahva jaoks on näitajad vaid rahvuskoondise heitlused. Ent hasart tuhandete noorte silmis, jalgpallikaardi järsk avardumine, treenerite väsimatu koolitus, igal aastal uute mänguväljakute avamine, värske kohtunikekaadri utsitus – seda ei osata veel märgata. Naisigi mängib Eesti meistrivõistlustel juba rohkem jalkat kui korvpalli.

Vutil on teiste spordialade ees veel üks eelis, jalgpall sugereerib nii eestlasi kui venelasi. Pole meil teist mängu, mida harrastaks nii palju mõlemast rahvusest noori. See aga tähendab avarat mängijavalikut. Jne. Ma ei taha siinkohal hoobelda, vaid kinnitada, et me ei tohi jalgpalli loomulikule edasisööstule veeretada ise kunstlikke tõkkeid. Näiteks hoida töös rahvuskoondise peatreenerit, kelle edasine edusuutlikkus on kaheldav.

Muidugi oli risk vahetada juhendajat keset tiitlivõistluste tsüklit. Ent sootuks riskantsem on anda treenerivõim veel aastateks mehe kätte, kelle moraal murenemas, eetika deformeerumas. Võib-olla tuleb jalgpallijuhtidel astuda järsemgi samm, lõpetada töösuhe Arnoga juba enne kohtumist Lätiga, sest neurootiliselt musta pesu küürimisele pühendunud Pijpers pole enam võimeline Riias mängu jagama. Kahju, et Arno ei lõpetanud oma karjääri Eestis mehiselt.

Tänusõnad talle siiski. Nende elamuslike jalgpallihetkede eest, mis jäävad Eesti jalgpalli krestomaatiasse. Aga oma olemuselt on lugu ju lihtne. Nagu ikka profispordis, üks leping siin päädib, teine kusagil algab.

Ilmunud ka ajalehes Postimees