Aeg on läinud märkamatult kiiresti – augustis tähistab FCI Levadia väravavaht Artur Kotenko juba oma 40. sünnipäeva. Sellest hoolimata on ta meeskonna teise numbrina alati valmis postide vahele asuma ja oma tööd tegema, sest vorm on jätkuvalt hea ja vigastused – ptüi-ptüi-ptüi – hetkel ei kimbuta.

• Lugu ilmus algselt juulikuu Jalkas.

Miks hakkas sind just jalgpall huvitama? (@lunamk09)
Vanasti mängis ju peaaegu iga laps jalgpalli! Olin juba lapsena jalkafänn ja ütlesin ühel hetkel vanematele, et viige mind kuskile, kus saaksin trenni teha. Läks hästi, sest olin jalgpalli juures väga õnnelik, läksin alati trenni hea meelega. Vahepeal tuli selle kõrvale ka jäähoki, aga vanemad ütlesid ühel hetkel, et pean valima – kahte asja ei saa korraga hästi teha. Otsustasin siis jalgpalli kasuks.

Väravasse läksin sisuliselt esimesest trennist peale – juba pärast esimest või teist trenni ütlesid treenerid, et homme pane pikad püksid jalga, nüüd oled meil väravavaht! Mulle hakkas see tunne kohe meeldima, kui saad meeskonna tõrjega päästa. Hokis ma muide väravas ei mänginud, aga unistus seda proovida on endiselt olemas. Hoki väravavahid näevad ju oma maski ja varustusega välja nagu võitlejad, sõdalased – pole veel jõudnud proovida, aga ühel päeval kindlasti tahaksin!

Kust oled saanud hüüdnime Kass Artur? (@kristertammerand)
Minu meelest andsid selle nime mulle fännid. Levadias ja teistes meeskondades olen tiimi sees aga tavaliselt olnud lihtsalt Artša, see hüüdnimi on minuga kaasas käinud.

Sinu perekonnanimi tundub olevat ukraina päritolu. Kas sinu juured on Ukrainas? (Jan, Viimsi)
Just nii. Minu vanaisa oli pärit Ukrainast ja vanaema Poolast, aga mõlemad vanemad on sündinud Pärnus. Mina olen küll Tallinnas sündinud, aga juured on Poolas, Ukrainas ja Venemaal.

Internetis on kirjas, et oled lõpetanud Tallinna meditsiinikooli. Kas tahtsid nooremana hoopis arstiks saada? (Mart, Tallinn)
Peale gümnaasiumit läksin tõesti meditsiinikooli ja õppisin seal hambatehnikuks. Pärast kooli hakkasin mõtlema, et igaks juhuks võiks olemas olla mõni amet, mida pidada siis, kui näiteks vigastada saan või jalgpallurikarjäär hästi ei lähe. Hambatehniku eriala tundus huvitav ja loominguline, mis sobis mulle hästi. Hambatehnik tegeleb proteesidega – kui näiteks lüüakse hammas välja või läheb see muudmoodi katki, siis tuleb modelleerida uus hammas, mille arst suhu paneb.

Kui eriala lõpetasin ja diplomi sain, siis oli suur küsimus – mulle pakuti sel alal head töökohta, aga samal ajal ka head lepingut Levadias. Tol ajal tuli Pasi Rautiainen just Levadiasse ja mul oli suur küsimus – millega ma edasi tegelen? Viimase praktika ajal tekkis aga tunne, et hambatehniku töö on küll mõnus ja loominguline, kuid liiga istuv. Tahtsin rohkem trenni teha ja liikuda ning valisin jalgpalli. Ei ole kahetsenud!

Hiljem lõpetasin veel Tallinnas ka majanduskooli, mille nimi oli kunagi Sillamäe majanduse ja juhtimise instituut, seda juba profikarjääri kõrvalt. Kuna trennid olid päevasel ajal, siis tundus, et võiks õhtuti ka midagi teha. Aega ei olnud palju, aga mulle meeldis õppimine, uued inimesed ja uued teadmised.

Palun kirjelda, mis tunne on/oli Eesti koondist esindada. (Poborsky, Kanavere)
Väga hea tunne! Mäletan väga hästi oma esimest koondisekutset ja esimest mängu võõrsil Liechtensteini vastu. Super tunne – soovitan kõigil noortel selle tunde poole pürgida, aga selle nimel tuleb kõvasti tööd teha. See on kaif, kui oled koondisesärgis väljakul, laulad hümni ja saad oma riigi eest mängida. Iga sportlase prioriteet või suur eesmärk on kindlasti selle hetkeni jõuda, see paneb inimesed tööle.

Esimene koondisekutse tuli nii, et olin parasjagu autoroolis, kui vaatasin, et Viktor Levada helistab. Mõtlesin alguses, et mis nüüd... Tuli aga välja, et oli hoopis hea uudis. "Artša, oled hästi mänginud ja oleme väga õnnelikud!" Ma ei osanud seda absoluutselt oodata, see oli heas mõttes nagu külm dušš!

Ütlesid eelmisel aastal ühes intervjuus välja, et sind pole enam mõtet koondisesse kutsuda, aga sügisel pääsesid seepeale üle mitme aasta taas koondisesse. Ehk peaksid rohkem selliseid asju välja ütlema – tundub, et töötas! (Ken, Tallinn)
Ütlesin jah, et pole mõtet enam kutsuda, aga kui on häda käes, siis olen ikka valmis tulema! See eelmise aasta koondisekutse oli veel ootamatum kui kõige esimene – ühel hetkel helistas Mart Poom ja küsis, kas tahan, kas olen valmis ja võimeline. Ta ütles, et ma mõtleks ja tagasi helistaks, aga mul ei olnud erilist aega vaja – helistasin kohe tagasi ja ütlesin, et muidugi tulen!

Milline oli sinu karjääri parim koondisemäng? (Marko, Tallinn)
Tulemuse poolest ehk 1:1 viik Venemaaga, mis oli meie jaoks väga hea saavutus. A. Le Coq Arenal mängisime Portugaliga ka kõvasti – kaotasime küll 0:1, aga tegin selliste staaride vastu kõva tööd. Sõbrad teevad mõnikord siiamaani nalja, et Luis Figo ei suutnud mulle väravat lüüa, ainult Cristiano Ronaldo suutis!

Kas oled karjääri jooksul olnud suur särgivahetaja? Kas sinu kogus on mõni särk, mida pead kõige väärtuslikumaks? (Veiko, Rakvere)
Jah, mul on palju särke ja tavaliselt olen neid ka mängude järel vahetanud. Ma arvan, et mul on kodus suures kohvris umbes 60 särki. Kõige väärtuslikumad võiksid nimede poolest olla näiteks Hugo Lloris, Pepe Reina, Portugali väravavaht Ricardo.

Olen tavaliselt vahetanud särke teiste väravavahtidega, väljakumängijate särke mul eriti ei olegi. Väljakumängijad ei taha mõnikord särke vahetada, aga väravavahid on nagu vennad, kõigil on alati hea meel kellegagi vahetada. Tavaliselt toimub see mängu järel, kusjuures vahel näiteks massööride kaudu. On ka seda ette tulnud, et lähed ise ja koputad, kas keegi soovib särke vahetada, või koputatakse sulle.

Oled peale Eesti mänginud Soomes, Norras, Küprosel, Aserbaidžaanis ja Valgevenes. Kus oli kõige parem? Mida iga välisklubi või -riigi juurest kaasa võtsid? (Martti, Tabasalu)
Kõige rohkem meeldis mulle Norras – see, milline õhkkond staadionil oli, kõik oli tipptasemel. Pealtvaatajaid oli igal mängul palju. Vikingis ei saanud ma küll palju mängida, aga isegi pingil oli mõnus olla. Trenni- ja elamistingimused olid väga head.

Soomes oli hea treener, kes mulle väga meeldis – Aleksei Eremenko. Temaga oli väga huvitav tööd teha.

Kõige halvem periood või kogemus on seotud Aserbaidžaaniga. Seal ei läinud hästi – kogu klubi struktuur ei meeldinud mulle ja lõpuks läksid asjad halvasti. Tingimused ei olnud seal ka kõige paremad.

Küprose kohta teavad kõik, et seal on hea kliima ja vigastuste oht väike! (Naerab – toim.). Olime seal Ats Purjega koos ja seal meeldis mulle väga – saar on piisavalt väike, nii et võõrsilmängudele pidime maksimaalselt poolteist tundi sõitma. Seal oli palju välismängijaid ja konkurents oli väga hea.

Valgevene oli minu enda jaoks üks paremaid perioode – kõvad satsid ja kõva liiga. Seal ei olnud kerge – paljud meeskonnad mängivad väga kaitsvat jalgpalli ja tulemus on väga oluline. Kui ühe värava kätte saad, siis mängib meeskond kohe kaitsvalt. Kui lased ise endale värava lüüa, siis on väga raske mängu tagasi saada. Sealne liiga mulle meeldis, see on tugev ja jõuline. Jõudsime seal ka heade saavutusteni – võitsime karika, mängisime Euroopas. Seda on hea meenutada. Mängisime PSV Eindhoveni vastu, kus mängisid noored ja talendikad Memphis Depay ja Georginio Wijnaldum.

Kogu jalgpallielu on Valgevenes jalgpalli moodi – igal meeskonnal on oma treeninguväljakud ja oma baas, kus saad lausa elada. Söök on mitu korda päevas, massaažid ja kõik muu on kohe juures. Võõrsilmänguks sõidetakse päev varem kohale, et saaks hästi valmistuda – kõik oli väga professionaalne.

Igalt poolt sain häid kogemusi. Aserbaidžaanis oli küll väga raske, aga elasin selle perioodi üle, sain hakkama ja see tegi mind kokkuvõttes tugevamaks.

Kuidas meeldivad sulle Eesti klubide fännid? Kas parem on nendega koos või ilma selle vähese toetuseta? (Mihhail Kotsjuk)
Mängime jalgpalli ju ikka publikule, ükskõik, kas inimesi on kolm, viiskümmend või viissada. Fännidega koos meeldib mulle ikka rohkem mängida – need mängud, mis nüüd ilma meie toetajateta peeti, tundusid rohkem nagu mingid kontrollmängud. Vahet pole, kui palju – peaasi, et toetajad oleksid kohal!

Miks läksid just Levadiasse? (Sten Stamm)
Peale Narvas mängimist pakuti mulle seda kohta – Priit Pikker läks Levadiast ära ja klubi otsis kogenud väravavahti. Sergei Lepmets oli kindel esinumber, aga olin hea meelega valmis tulema. Tegin juba toona ka noorte väravavahtidega trenni ja pikalt mõtlema ei pidanud – olin kohe nõus. Levadia on ikkagi mu koduklubi, mul oli väga hea meel, et nad mulle kohta pakkusid. Ringiga tagasi koju!

Kas Lepmets või Vallner? (Aleksandr, Tallinn)
Mõlemad on head, aga ütleks, et Vallner on noor väravavaht, tal on head omadused ja hea võimalus heaks väravavahiks saada. Valin noorema mehe, sest tal on veel palju arenguruumi. Talent on olemas, nüüd tuleb kõvasti tööd teha – loodan, et ta suudab selle ära kasutada ja kaugele jõuda. Mul on tunne, et ta võiks olla Bundesliga väravavaht! Lepa on kindlasti kogenud meister, aga keskendub juba rohkem treeneriametile. Eeldan, et Vallneril on veel pikk karjäär ees ja kõik uksed avatud. Tuleb ainult tuld anda!

Kas Sergei Pareiko ka vahel trennis kindad kätte paneb? Mõned aastad tagasi tuli tal ju isegi Premium liiga mängudes pingil olla. (Eeva, Nõmme)
Pärast seda, kui ta pingil oli, pole ta trennis kindaid kätte pannud. Paar korda on ta trennis mängijana osalenud, kui meil mõni kergem taastav trenn on olnud, aga siis mängis ta meiega pigem väljakumängijana.

Kumb on parem tunne – kas lüüa värav või tõrjuda penalti? (@marcuspoder77)
Väravalöömise tunne on kindlasti parem! Muidugi nii ja naa – kui kaotad 0 : 4 ja tõrjud penalti, siis see on teine asi, kui karikafinaalis viimasel minutil tähtis penalti ära tuua. Olen penalteid tõrjunud palju, aga väravaid löönud vähem. Minu jaoks on väravat lüüa parem tunne!

Milline on olnud su elu parim tõrje? (Tiit, Haapsalu)
Mõned ikka tulevad meelde, kui olen ristnurgast palli ära toonud. Tuleb löök, näed, kuidas pall lendab, aga järsku maandud ja tunned, et oled tõrjunud. Sellest, kuidas see juhtub, ei saagi kusjuures aru – kõik toimub nii kiiresti, mingi jõud viib keha ristnurka, teed täissirutuse... See on mõnus tunne, eriti kui staadion veel selle peale aplodeerib.

Kas varuväravavahi elu on väga igav? Kogu aeg tuleb ju pingil istuda, teades, et mängu saad ainult siis, kui esiväravavahiga midagi juhtub. (Katrin, Tartu)
Eriti igav ikka ei ole – alati peab valmis olema, sest ei tea, mis võib juhtuda. Alati peab keskendunud olema ja isegi trennis peab valmis olema ja kogu aeg kõvasti tööd tegema. Ei ole nii, et varuväravavaht ei pea muidu midagi tegema ja hakkab alles siis trenni tegema, kui esinumbriga midagi juhtub. Tossudes ei saa ka mängule tulla – putsad peavad jalas olema, vorm seljas ja kaitsmed peal. Mina olen igatahes alati valmis, olen mängu lõpuni valmis, isegi siis, kui kõik vahetused on juba tehtud!

Mis on sinu positiivsuse saladus? (@robertkirss)
Ma olen lihtsalt selline! Horoskoobi järgi olen Lõvi – alati hea tujuga, mõtlen positiivselt ja üritan olla lahe ja mõnus inimene. Proovin igat hetke nautida.

Kes on hetkel kolm maailma kõige paremat väravavahti? (Sander, Leisi)
Manuel Neuer kindlasti, Jan Oblak. Samuti meeldis mulle väga Chelsea väravavahi Edouard Mendy hooaeg. Arvan, et nemad kolm võiksid olla hetkel parimad.

Paljud ütlevad, et Manuel Neueri tegutsemine muutis suuresti väravavahi positsiooni, ja mitu spetsialisti on ka seda öelnud, et näiteks jalaga mäng on väga olulisele kohale tõusnud.

Kas tunnetad, et oled pidanud väravavahiametit aastate jooksul kogu aeg ümber õppima, kuna trendid muutuvad? (Sander, Kohila)
Kindlasti. Aastatel 2000–2010 ja varem oli väravavahi roll ainult värava kaitsmine ja ettepoole pika söödu virutamine. Keegi ei hakanud ju oma kastis midagi ehitama, väravavahi roll oli kaitsta. Nüüd alustatakse rünnakut juba väravavahist – kasutame seda ka Levadias praegu päris palju ja väravavahil on oluline hästi jalaga mängida. Väravavaht peab tänapäeval olema joone peal väga hea ja oma tööd tegema, aga samal ajal peab juba mängima ka libero positsioonil, mängu lugema ja olema võimeline mängu palliga alustama. Pikad pallid peavad olema täpsed ja teravad, nüüdisaegne väravavaht peab olema universaal. Tänapäevastel ja paarikümne aasta tagustel väravavahtidel on suur vahe sees. Neuer oli üks, kes hakkas nii tegutsema ja näitas kõigile, et nii saab ja nii on vaja.

Saad augustis juba 40aastaseks. Kui kaua plaanid veel mängida? (Rasmus, Karlova)
Kui tervis lubab, siis olen valmis karjääri jätkama! Samas mõtlen, et varsti on käes see aeg, kui tuleb lõpetada ja noortele võimalus anda. Praegu olen aga vormis ja valmis vajadusel aitama. Vaatame – ehk aasta või mõni aasta veel. Mingit sellist kriteeriumi ei ole ma endale seadnud, et olen nüüd 40 ja aitab. Füüsiliselt tunnen end praegu hästi ja tervis on hea.

Pikemas perspektiivis tahan aga jääda seotuks jalgpalliga. Tegelen Levadias juba mitu aastat noorte väravavahtidega, treenin neid ja tahaksin saada heaks väravavahtide treeneriks, et oma kogemusi edasi anda ning selle abil nii noori kui vanemaid väravavahte arendada.

CV
Artur Kotenko
Sünniaeg: 20.08.1981
Koduklubi: FCI Levadia
Endised klubid: Kopli SK, KSK Vigri, FC Lantana, FC Maardu, Kauhajoe Karhu (Soome), FC Levadia, Sandnes Ulf (Norra), Stavangeri Viking (Norra), AE Paphos (Küpros), Bakuu Ravan (Aserbaidžaan), Pietarsaari Jaro (Soome), Mogiljovi Dnepr (Valgevene), Saligorski Šahtjor (Valgevene), Narva Trans
Saavutused: Eesti meister 2004, 2006, 2007, Eesti karikavõitja 2004, 2005, 2007, 2021. Valgevene karikavõitja 2014
A-koondis: 27/0