MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

PERSOONILUGU
Link kopeeritud

Bannikova 100! Kaootiline debüüt pani alguse vägevale rännakule: ma pole kunagi tundnud, et oleksin asjatult põhis

Link kopeeritud
Laura Jaansen pilt
Laura Jaansen
Laura Jaansen pilt
Laura Jaansen

Kristina Bannikoval täitus mõne päeva eest 100 koondisemängu. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kristina Bannikova ja 100 käivad 27. oktoobrist kokku kui kedra ja putsa. 32-aastane Eesti koondise ründaja on põhimõtteline, kohusetundlik, meeldivalt enesekindel ja ka "parajalt kiire" – need omadused moodustavad vaid kübekese sellest, miks jõudis alles 19-aastaselt esimese liigamängu pidanud pallur 100 koondisemänguni. Igati teenitult, väidab vast igaüks, kes on Bannikovaga kasvõi sekundikski kokku puutunud.

Kui jätta korraks kõrvale jalgpalliline pagas – kui seda tuleks reaalselt kohvrisse või spordikotti suruda, tulnuks Jerevani reisiks ülekilode eest roppumoodi lisatasusid maksta -, siis õhkab Bannikovast ka sellist inimlikku soojust. See on omaette väärtus, mis teeb temast veelgi parema jalgpalluri, tiimikaaslase ja eeskuju.

Kristina Bannikova nimi ilmus Eesti meistrivõistluste protokolli esimest korda 2011. aasta aprillis, kui naiste Meistriliigas olid vastamisi Tartu JK Tammeka ja Nõmme JK Kalju. Toona 19-aastane Bannikova kuulus (koos praeguse koondise peatreeneri Sirje Kapperiga) tartlaste põhikoosseisu ning jäi sinna kõigiks 20 matšiks. Kaks aastat hiljem, märtsis, oli ründaja juba A-koondise põhikoosseisus.

"Sellest mängust on mul väga eredad mälestused! Ma omast peast tean, et kaotasime selle mängu, aga tegelikult mängisime viiki," meenutab Bannikova kohtumist Luksemburgiga, nägu naerul. "Mind pandi veel keskväljale mängima, kuigi ma ei olnud seal mitte kunagi mänginud. Jooksin ringi nagu peata kana, ma ei saanud mitte midagi aru. Sellepärast ongi mul mängust nii halvad emotsioonid!" naerab ta, nakatades ka vestluskaaslasi.

Toonase "kaose" järel Bannikova peatreeneri valikust välja ei pudenenud ning teenis oma esimesel koondiseaastal kuus kohtumist. Enam kui kümme aastat hiljem on käes 100. Selle tulekul hoidis ründaja teraselt silma peal. "Eks tegelikult oli see number mul hooaja eesmärgiks, jah," tunnistab ta teatava enesekindlusega. On arusaadav, kust see pärineb: Bannikova alustas koondisematši pingilt viimati 2018. aasta augustis. Järgnenud 49 mängus – koos Jerevanis peetuga – oli ta alati põhikoosseisus.

Kristina Bannikova 100! Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Miks võiks see nii olla? "Tead, see on üleüldse läbi aegade väga hea küsimus olnud, sest treenerid on ju vahetunud. Nagu ikka, osadel mängijatel klapib paremini ühe treeneriga, teistel jälle ei klapi. Ma ei oska öelda, mis see minu fenomen on. Eks arvatavasti see, et ma parajalt kiire olen, ja kohusetundlik. Kui on mäng, siis annan endast maksimumi," analüüsib ta muigega.

"Õnneks on minu maksimumist piisanud selleks, et mängida koondises. Ja ma ei ole ise ka tundnud, et oleksin kuskil asjatult põhis olnud. Eks see on selline päris enesekindel jutt, aga nii on," oskab 32-aastane Bannikova, kes on jõudnud ka kaheksa koondisetabamuseni, oma kvaliteeti hinnata.

100 mänguni on aidanud kindlasti jõuda ka tugev tervis, toob ta välja. "See on väga suur trump olnud. Mul ei ole olnud vigastusi ja sellest tingitult mingisuguseid pikemaid pause," toob ta välja. Kusjuures tänavu kevadel pistis Saku Sportingu ründaja tõsisema õlavigastusega rinda küll, kuid see sai nõnda hästi "ajastatud", et koondiserindel auku sisse ei tulnud.

"Samamoodi olen ma alati leidnud võimaluse mängida. Olen alati pigem laveerinud nii-öelda teist elu poolt jalgpalli järgi – olen tegelikult koondise ja nende mängude põhjusel päris palju töökohti vahetanud," kirjeldab ta paratamatust, millega Eesti naisjalgpallurid silmitsi peavad seisma.

Kristina Bannikova on elu sättinud ümber jalgpalli. Kui vaja, vahetanud töökohta. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Mõte olla Pärnust ja perekonnast kaugel Bannikovale ei meeldi

Muidugi, variant olnuks ka ju ühel hetkel minna profileiba teenima. Seda on Bannikova katsetanud küll, kui 2018. aasta suvel liiguti koos Lisette Tammiku, Vlada Kubassova ja Eneli Kutteriga koos Itaaliasse Napolisse. Neid aegu Bannikova eriliselt taga ei igatse, samas on ta rahul, et sai ära katsetatud jalgpallielu ka välismaal.

"Ma olen suhteliselt perekeskne inimene. Minu jaoks on perekond väga tähtsal kohal. Minna aga üksinda kuhugi välismaale, elada seal, see tundub kindlasti väga lahe, aga see pole ikkagi minu jaoks. Ma tundun küll hästi kerge sulanduja, räägin palju ja tundun selline vaba, aga mul on väga raske leida turvalist keskkonda ja seal sõpru," avab ta.

"Jah, kui me Napolisse neljakesi läksime, siis oli seal mu parim sõbranna Eneli ja tundsin end palju turvalisemalt. Aga ma ikka igatsesin koduseid. Ja kuna see Napoli kogemus ei olnud positiivne, siis ma otseselt pole ka rohkem mõelnud, et tahaks veel kuhugi minna. Pigem on see isu möödas."

Praeguseks on Tammeka järel pärnakaks hakanud Bannikova jõudnud Saku Sportingusse. Esimene hooaeg valitsevas hõbedanaiskonnas on jõudmas lõpusirgele, kogenud ründajal taskus 26 kohtumist ja 13 väravat. Värskelt ka liiga kuu parima mängija auhind.

Kristina Bannikova tuli Saku Sportinguga tänavu karikavõitjaks, kui finaalis saadi 1:0 jagu Tartu JK Tammekast. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

"Sakku minek on olnud värskendav. Viimased kolm aastat olid ju sellised, et ... Pigem on raske mängida jalgpalli nii, et kui olen harjunud olema võidulainel, siis äkitselt olen tabelikeskmikus ja mängin raskeid mänge," viitab ta PJK järel tulnud Pärnu JK Vapruse perioodile, kus liigatandril edu medalite näol ei saavutatud.

"Mul on väga kahju, et me pole Sakuga saavutanud resultatiivsuse mõttes meie tippu. Meil on võimalusi, mängijaid, aga just see väravate löömine on kuskile kinni jäänud. Ja sellest tulenevalt on mingid mängud kehvemini läinud kui eeldasin. Aga kindlasti see, et me karika võitsime ja Florale ühe korra ära tegime (karikavõistluste poolfinaalis – L. J.) ning Balti liigas kolmanda koha saime, on toonud siia hilisemasse ikka mõne positiivsema noodi," on tänavune hooaeg suuremas jaos pigem positiivne olnud.

Aga kui Bannikovale passib rohkem võitmine, miks pole laualt käinud meisternaiskonna FC Flora nimi? "See eeldaks seda, et ma koliks Tallinnasse. Aga mulle Tallinn elamiskohana väga ei sümpatiseeri – liiga kiire minu jaoks. Ja mu pere elab Pärnus, siis oleksin üksinda kuskil. Või siis sõita edasi-tagasi, teades, et nad treenivad rohkem ..." on takistuseks saanud peamiselt ründaja loomus. "Ja samas, Flora võidab ju niikuinii. Olgu, mitte päris niikuinii, aga noh, neil on selleks mängijad olemas."

Huumor on äärejoones vaenlast nägeva Bannikova jaoks väga oluline

Ühest küljest armastab Bannikova kindlust, mängijana on tema jaoks tähtsam hoopis vabadus. Niisiis kui jutt läheb koondisetegemistele ja võrdlusele, kas talle meeldib rohkem parem või vasak äär, kõlab kui välk selgest taevast: "Mulle ei meeldi ääre peal mängida tegelikult!"

Kristina Bannikova tahaks kangesti mängida hoopis tipuründes, mitte äärel. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

"Aga tean, miks mind sinna pannakse ja ma austan treenerite otsust," ei näi Bannikova olevat mingilgi moel pahane. "Mind kammitseb see äärejoon natukene. Mulle meeldib rohkem mängida nendel positsioonidel, kus tunnen, et mul on võimalusi rohkem. Ääre peal on suhteliselt konkreetsed ülesanded ja noh, ei ole seda võimalust, et kui tahan, siis pööran sinna ka – piir tuleb juba ette. Kõige meelsamini mängiksin tipuründes, ma arvan."

Plaan, kuidas tippu pääseda, on Bannikoval justkui olemas. "Mul oleks väga hea meel, kui noored tulevad ja võtavad minu positsiooni üle – siis ma saan tipuründesse minna!" naerab ta. "Aga nali naljaks, muidugi on lahe, et noored kasvavad peale. Eks see mingi hetk peab niikuinii tulema, et vanad lähevad eest ära ja noored võtavad sama auruga edasi."

On värskelt sajaliste klubisse tõusnud ründaja ka ise see, kes noori koondisesse liita aitab? "Kuna ma olen koondise juures selline seltskonna hing või vaimu hoidja, kuidas iganes seda nimetada võiks, siis üritan neid sulandada just huumoriga. Ma ei ole mitte kunagi tundnud, et ma oleks mingisugune mentor ja minuga saaks sügavamaid jutte rääkida. Jah, selles mõttes saab küll, aga ma ei ole kindlasti esimene, kes seda tegema hakkab."

"Praegu on mul toakaaslaseks Katrin Kirpu, kellega räägime päris palju. Eks ma kuulan teda, proovin mõista, mis mõtted tal on, ja proovin omalt poolt aidata. Samas tean ise ka, et ega ma isegi kedagi väga kuulda ei võtnud. Nüüd, kui ma olen 32, siis saan aru, mida mulle omal ajal üritati öelda. Aga niikuinii teeb igaüks lõpuks ise oma otsuseid ja valikuid, nad peavadki seda kõike ise läbi kogema," jagab Bannikova väärt nõu.

Kristina Bannikova on seniste kogemuste eest väga tänulik. Näiteks selles koondiseknas käidi võidu järel Jerevanis. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Neid kogemusi, millele nüüd tagasi vaadata, on kogenud ründajal palju. Justnimelt "nüüd" – Bannikova näeb, et uhke numbriga kaasneb teistmoodi tunne. "Kui sul on 97 mängu, sa ei mõtle sellele nii palju. Aga kui tuleb 100 täis, siis tahes-tahtmata mõtled rohkem tagasi. Kus kõik ma olen jalkaga ära käinud, kui palju see mulle kui inimesele on andnud," arutleb ta.

Kui pilku olnule tagasi suunata, meenub ründajale esimesena eelmise aasta suvi. "Kõige meeldejäävam on ikka see Kasahstani mäng Pärnus. Esiteks, et see oli Pärnus, teiseks, et see oli meie jaoks murdepunktiks. Ja ka see, et ma andsin kahele esimesele väravale söödu," oli 0:2 kaotusseisu 4:2 võiduks mängimine tõepoolest väga-väga oluline. "Oleme ju hästi palju käinud kohtades, kuhu muidu ei satuks - Kaasanis üliõpilasmängudel, Aserbaidžaanis, Kasahstanis. Samamoodi olen ma nii palju sõpru ja häid tuttavaid leidnud."

Peale jääb ikka positiivne, õhkab Bannikova jutust. Niisiis on paslik küsida, kas kinni saab püütud ka koondises 114 mänguni jõudnud rekordinternatsionaal Kethy Õunpuu? "Mängime selle aasta lõpuni, vaatame siis!" naeratab ründaja taas, jättes õhku küsimärke. "Mu varasem elu on olnud hästi-hästi kiire ja elan jätkuvalt selles harjumuses, et mõtlen põhimõtteliselt nädal aega läbi. Teinekord isegi kolm päeva. Tean hetkel, et nüüd on laager, siis natukene liigat, siis jälle laager ja siis tuleb puhkus. Nii palju olen ma ette mõelnud. Aga jah, mis saab edasi, ei oska veel öelda."

***

Kristina Bannikova tegi debüüdi A-koondises 20. märtsil 2013 Luksemburgi vastu. 32-aastase ründaja 100. koondisemäng toimus 27. oktoobril 2023 võõrsil Armeeniaga.

Eesti koondis peab Rahvuste liigas järgmise kohtumise teisipäeval samuti Armeeniaga. Avavile A. Le Coq Arenal antakse kell 18.00.

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK