Tartu JK Tammeka poolkaitsjal Renate-Ly Mehevetsal on seljataga hooaeg, mis oli edukas arvestades nii klubis kui koondises tehtut. Tartlastega naiste tippliigas aegade esimesele pronksile uuel aastal ühiselt lisa siiski ei noolita, sest 24-aastane pallur kolib töö tõttu pealinna. Sellele, kus või isegi kas jätkub Mehevetsa vutikarjäär, kindlat vastust veel pole.

Mullu suvel pärast Belgias veedetud kahte hooaega Tammekasse naasnud Mehevets lõi lõkkele praktiliselt kohe. Juba kolmandas mängus lõi ta kübaratriki ning hooaja lõpuks kogunes 15 erineva matšiga 14 tabamust. Just 2022. aasta teises pooles sisse saadud hoog lubas tal tänavu julgemalt unistada, seetõttu räägib ta hooajale tagasi vaadates ka teatavast pettumusest.

"Mingil määral kindlasti nõustun [et tegemist oli senise parima hooajaga], jah. Aga isiklikus plaanis, kuna statistiliselt seadsin peale eelmist hooaega natuke kõrgemad eesmärgid väravate ja söötude mõttes, siis polnud see päris sama. Võistkondlikult – mis on peamine – ja üleüldise arengu mõttes oli see üks parimaid hooaegu tõesti," nõustub Mehevets vesteldes Soccernet.ee-ga.

Mida poolkaitsja püüda proovis? "Lootsin, et kümme väravat tuleb ikka täis. Ja sööte ka sinna kümne kanti," sõnab tänavu kaheksa väravani jõudnud poolkaitsja, lisades omalt poolt (kuna säärast statistikat muidu ei peeta), et resultatiivseid sööte kogunes viis – kui mälu just alt ei vea.

Mehevets jätkab: "Ega ma otseselt ei keskendunud ka sellele, pigem olid need väravad-söödud lihtsalt kuklas. Üldine eesmärk oli ikkagi võistkonnaga medal ära võtta ja kuna see sai tehtud, peaks hooajale hindeks "5+" andma. Mingid mängud olid ikka, mis jäävad natukene kripeldama. Ikka mõtled, et kui oleks ... siis mis võinuks olla. Näiteks mõned viigimängud tabeli tagumises otsas lõpetanud võistkondade vastu. Samas jällegi, kuna eesmärk sai täidetud, siis oleks vale millegi üle niimoodi kurta."

Teisest küljest – positiivsest – jääb see-eest eriti eredalt meelde 24. voorus hõbedale tulnud Saku Sportingu üle võetud 5:1 võit? "Kusjuures, jah, jääb küll!" naerab Mehevets. "Enne mängu oli riietusruumis selline kuidagi teistmoodi vibe (tõlkes – tunne, meeleolu). Teadsime, et võita on väga palju, kaotada tol hetkel otseselt nii väga ei olnud. Võib-olla oligi see, et kõik läksid peale mõttega, et teeme oma asja ja tuleb, mis tuleb. Ja tuli viis!"

Oli see realiseeritud potentsiaal või kübarast tõmmatud jänes?

Tammeka jäi eelmisel hooajal esinelikust napilt välja ning pidas viimast ringi tabeli teise otsa satsidega, lõpetades kokkuvõttes viiendal tabelireal. Hooajad 2021 ja 2020 olid see-eest nõnda karmid, et leppida tuli seitsmenda kohaga. Sel aastal, jättes kõrvale Saku üle võetud 5:1 võidu, kahte suurimat naiskonda järjepidevalt näpistada ei suudetud, kuid kõikidelt teistelt võeti punkte sagedamini ikka kolmekaupa.

"Kui me võtame mängud Saku ja Floraga, siis kuskil 60.-70. minutini püsisime päris ilusti mängus sees. Võib-olla [sai saatuslikuks] kannatamatus: seis oli kas viigis või isegi juhtisime mingitel hetkedel, siis tahtsimegi liiga palju – äkki oleks pidanud sellele punktile keskenduma. Kui võtame näiteks Flora, siis nemad on sellise pingega rohkem harjunud. Meie mitte. Ju vedasidki närvid alt, füüsilise poole taha pugeda ei tahaks," analüüsib Mehevets, millest jäi edukal hooajal vajaka.

Medalist tuleb rääkida julgelt, usutakse Tammekas. "Eelmise hooaja lõpus oli ka tegelikult näha, et suudame seal ülevalpool mängida. Tänu sellele uskusime ja seadsime oma eesmärgi – jõuda medalile – vastavalt. Sisimas teadsime, et järelikult oleme selleks võimelised. Kui igaüks teeb selle ära, milles ta on hea ja mida ta oskab, siis kokku moodustame ühe toreda terviku," jagab poolkaitsja tänavu töötanud retsepti lahkesti.

Väga suur roll oli ka peatreener Sirje Kapperil, kelle jaoks jäi lõppenud hooaeg Tammekas viimaseks. "Sirje treenerina oskab vajalikel hetkedel neid õigeid asju öelda. Toome näiteks selle Sakuga peetud 5:1 võidumängu. Mul läks soojendus natukene halvasti, ootasin paremat, eks olidki kuklas need mõned väravad. Sirje nägi seda emotsiooni ja tuli kohe peale soojendust küsima, et mis on need asjad, milles ma hea olen," kirjeldab Mehevets, kuidas nüüdsest vaid naiste A-koondist juhendav Kapper mängijate mõtteid suunab.

"Meil oli selline minutiline arenguvestlus enne mängu ja pärast seda olid kõik need halvad mõtted peast pühitud. Ta suhtleb hooaja jooksul mängijatega ikka väga palju ja kui vaja, kui ise endasse nii hästi ei usu, suudab ta mängijatesse enesekindluse tagasi tuua," kiidab ta.

Samas on Kapperil ka hoopis teistmoodi külg, räägib Mehevets lõbusalt. "Sirje lubas, et kui saame medali, siis ta tätoveerib endale mingisuguse asja, mille võistkond välja mõtleb!" avab ta põneva kokkuleppe tagamaid. "Kui meil oli hooaja lõpetamine ja autasustamine enne jalgpalligalat, siis ta juba tuli rääkima ja vihjama, et mis suunas me mõelda võiks või millist tätoveeringut ta kindlasti ei tahaks!" naerab Mehevets justkui vihjates, et tiimil on midagi hiilgavat mõtteis.

Mida toob uus aasta?

Detsembrikuu alguses, pärast aasta viimast koondisepausi, teatas Mehevets aga, et on aeg jätta Tammekaga hüvasti. "Töö viib Tallinnasse. Me, naisjalgpallurid, peame ühel hetkel selliseid valikuid ja otsuseid tegema. Ütlen ausalt, võistkonnaga oli väga-väga raske hüvasti jätta, aga kuna pealinnast tuli sobiv tööpakkumine, siis otsustasin selle kasuks," selgitab Mehevets, lisades, et jalgpalliga jääb ta uue töö tõttu seotuks niikuinii.

Ent, mis siis saaks, kui ka koondiserindel seni parim hooaeg – juurde kogunes üheksa mängu – tooks pakkumise hakata taas profimängijaks? "Kui on piisavalt atraktiivne pakkumine, siis ilmselt ütleksin "jah". Jalgpall on ja jääb mulle südamelähedaseks," kostab ta. "Aga hetkel ma aktiivselt ringi ei vaata. Eks mingeid pakkumisi tuleb ikka ja suhtlusi on, aga peab väga korralikult kaaluma, mis see on, mis paneks mõtlema, et tahaks uuesti ära minna."

Jaanuarikuus Tallinnasse koliv Mehevets pole veel kindel (kas ja) kus uuel hooajal palli taga ajama hakkab. "Olen mingite treeneritega natukene suhelnud. Samas olid vahepeal ka lõpetamise mõtted. Siis mõtlesingi, et parem võtan aja natukene maha ja puhkan – hooaeg oli emotsionaalselt päris raske," avaldab ta. "Läksin Belgiasse 2020. aastal ja sellest ajast peale olen pausideta mänginud. Kui olin suvel Eestis, siis mängisin Tammekas ka. Nii tekkiski see emotsioon, et ei jaksa ja ei viitsi ja ei taha enam. Aga mida rohkem olen peale hooaega puhata saanud, seda enam mõtlen, et tegelt võiks ikka edasi panna!"

Naiste Meistriliigast tegutsevad Tallinnas või selle ümbruses koguni kuus klubi kaheksast: Tallinna FC Flora, Saku Sporting, JK Tallinna Kalev, JK Tabasalu, Viimsi JK ning usutavasti on kõrgseltskonnaga liitumas ka Tallinna FC Ararat. "Eks ma olen mõelnud küll, et võiks tore olla minna valitseva Eesti meistri juurde ja mängida ka Euroopas, aga siis tuleb see küsimus, kas minu mängustiil ja omadused võistkonnaga sobivad. See on mängija perspektiivist kõige tähtsam küsimus," jagub kaalumist küllaga.

Sealjuures on abiks ka Kapper, kes Tammekast lahkumise järel saab sajaprotsendiliselt keskenduda vaid koondisetegemistele. "Sirje koondisetreenerina annab nõu küll, et millised variandid võiksid minu jaoks kõige kasulikumad olla. Kuna koondises olemiseks on vaja mängida, siis tulebki mõelda, millises klubis need minutid võiksid tulla, kui ise piisavalt vaeva näen. Ta on küll abiks. Muretseb, kui isegi nii öelda," kinnitab muutuste keerises olev Mehevets.