Laupäeval tähistab Eesti jalgpall ametlikult oma sajandat juubelit. Soccernet.ee avaldab selle puhul laialdase uurimustöö Eesti jalgpallifänluse ajaloost.

Tuntud telemees ja jalgpallifänn Steiv Silm kirjutas kolme aasta eest seminaritöö teemal "Eesti jalgpallifänluse ajalugu 1920-2005".

Käesolev nädal sobib selle uurimuse avaldamiseks vutifännide meelisportaalis kui rusikas silmaauku. Et töö on väga põhjalik ja detailne, avaldame selle neljas osas, jõudes laupäevaks otsaga tänapäeva välja.

Lugu koosneb intervjuudest jalgpalliajaloo vallas kompetentsete inimestega, analüüsist ning perioodide kirjeldustest.

Esimeses osas räägib spordi (aja)kirjanik Tiit Lääne Eesti jalgpallifänluse arengust enne Teist maailmasõda, käsitledes muuhulgas ka legendaarset Eesti-Läti maavõistlust 1940. aastal, mida tuntakse kui "ülestõusu mängu".

Sissejuhatuseks

Käesolevas uurimuses keskendun konkreetsemalt jalgpalli sotsioloogilisele aspektile ehk kuidas jalgpall on mõjutanud ühiskonda ning vastupidi, ühiskond jalgpalli. Jalgpall oma olemuselt on lihtne, kaasahaarav, kergesti arusaadav ning mõistetav mäng, millest omakorda tuleneb ka mängu ülemaailmne populaarsus. Hämmastaval kombel on siiamaani jalgpalli kui sotsioloogilist aspekti erinevatest kultuuriruumides üllatavalt vähe uuritud.

Antud aastaarvud, 1920–2005, on valitud põhjusel, et Eesti jalgpallikoondis pidas oma esimese ametliku maavõistluse 17. oktoobril 1920. aastal võõrsil Soome vastu. Helsingis Töölö väljakul hinnanguliselt 3000 pealtvaataja ees kaotas meie rahvuskoondis kohtumise 0:6. Hoolimata kaotusest oli avalöök tehtud. Perioodi võtame kokku, jõudes välja tänapäeva.

Fänluse all ei pea ma silmas ainult neid inimesi, kes mängule lähevad rahvusvärvidesse riietatult ning teevad staadionil kõva kära. Käesolevas töös mõtestan fänluse all inimeste armastust ilusa mängu nimega jalgpall vastu. Mängu populaarsust ühiskonnas ning olulisust rahva jaoks. Sellest johtuvalt on uurimustöö teemaks “Eesti jalgpallifänluse ajalugu 1920 – 2005”.

Proloog

Eestisse tõi jalgpalli firma, mille logoks oli verine käsi. Seda verist algust käisid poisikesed läinud sajandi esimestel aastatel uudistamas sadamas, kuhu randusid Inglise laevad. Madrused mängisid vabal ajal jalgpalli. Algul vaadati mängu pealt, kuid peagi agaramad sõbrunesid ja lõid kampa. Inglise madrustelt tulid esimesed oskused ja pallid. Peagi kandus aga raskuspunkt sadamast poiste mänguväljakutele.

Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juunit 1909, mil peamiselt Tallinna koolipoisse ja äsjalõpetanuid ühendav Eesti esimene jalgpalliklubi Meteor võttis mõõtu teisena asutatud Tallinna vutiseltsilt Merkuur, kuhu kuulusid peamiselt trükitöölised. Meteor võitis 4:2.

Peagi levis uus ala üle Eesti teistesse suurematesse linnadesse. Tuli juurde uusi klubisid ja peeti esimesed mängud Soome meeskondadega. 1914. aastal võttis Tallinn osa Venemaa II olümpiaadist Riias.

2. juunil 1916 asutasid Kalev, Sport ja Olümpia Tallinna Jalgpalli Liiga, kuid tegevus vaibus I maailmasõja ja kahe aasta pärast alanud Vabadussõja tõttu. (Indrek Schwede “Väike Jalgpallipiibel”: lk. 8-9)

Tiit Lääne hinnang, kuhu oli jõudnud Eesti jalgpall aastaks 1920:

Eesti Jalgpall 1920. aastal oli jõudnud tänu omariikluse tekkele hoopis uuele tasemele. See omakorda lõigi eeldused, et oli võimalik moodustada ka Eesti, nagu toona nimetati esitusmeeskond, rahvuskoondis, kes siis hakkaks pidama maavõistlusmänge. Eelnenud kümmekond aastat, mil Eestis jalgpalli mängiti oli suhteliselt põlve otsas ettevõtmine, aga 20ndal aastal oli organisatsioon juba sedavõrd paigas, et nii võiski Eesti oma maavõistlussarja alustada.

Eesti jalgpallifänluse ajalugu 1920 – 1940

Tiit Lääne hinnang:

Kuivõrd populaarne oli jalgpall tollal tavainimese elus?
Jalgpalli populaarsus Eestis üllataval kombel, nii nagu mujalgi maailmas, väga kiiresti kasvas tegelikult just 20ndate aastate algul, kui moodustati hästi palju spordiseltse ning klubisid tuli juurde. Samavõrd kiiresti kasvas ka jalgpallipubliku arv.

Kui vaadata esimesi pilte 1920ndate aastate algusest ning esimesi filmilõike, mis on säilinud, siis suuremad Eesti klubide mängud ning mängud välisklubidega toimusid ikka n.ö. täismaja ees. Publikut oli hästi palju ja jalgpall oli kohe kindlasti oma algul vaadatavuselt spordiala number 1.

Kui kaugel populaarsuselt olid teised alad ning mis alad need olid?
Teised alad olid ikkagi suhteliselt kaugel jalgpallist, sellepärast et toona ei olnud tänapäeva magneteid – korvpalli, võrkpalli, need alad alles hakkasid kujunema. Selles mõttes oli jalgpalli edumaa suur. Järgnes suvealadest kergejõustik. Raskejõustiku võistlustel oli muidugi publikut hästi palju, aga see palju oli suhteline, sest saalid ja hallid olid toona väikesed. Välisaladest ehk mingil määral konkureeris jääpall, mis oli Eestis ka üks vanemaid spordialasid ja mis oli siiski väga populaarne. Võib-olla ka sellepärast oli seal publikut palju, et ühed ja samad mehed sisuliselt mängisid – kes olid suvel jalgpallurid, olid talvel jääpallurid.

Milline nägi välja jalgpalli arenguprotsess 1920ndatel aastatel kuni 1930ndateni?
Eesti koondis arenes päris kiiresti ning kogu Eesti jalgpall seeläbi. Siin ma arvan, et üks oluline moment oli see, et Eesti hakkas kohe sisse tooma välistreenereid. On teada, kuidas Tallinna Sport palkas endale treeneri, et tõusta teistest klass kõrgemale, kuidas rahvuskoondis muretses treenereid. Just nende tulek, uue mõttelaadi tulek toimis, sest tegelikust jalgpallist meil täielik ettekujutus puudus. Välistreenerid olid need, kes selle meile tõid. Kui meil praegu viimastel aastatel on suund läinud Hollandi poole peale, siis tookord olid just Ungari treenerid, Kesk-Euroopa oli väga tugev ja Ungari treenerid olid just need, kes Eesti jalgpalli vundamenti aitasid laduda.

Kindlasti lisaks treeneritele oli see, et Eesti osales 1924. aasta Pariisi olümpiaturniiril. Juba see ettevalmistus, sõit Euroopasse, need kontrollmängud, osasaamine sellest maailma tippjõuproovist, kus tookord mängisid ju väga tugevad jalgpallikoondised. See oli kindlasti olulise tähtsusega.

Kolmas moment – tollal peeti väga arvukalt rahvusvahelisi klubivõistlusi. Vahepeal oli ju niimoodi, nagu toonane ajakirjandus kirjutas, et üks klubi tuli, teine läks, et publik on juba jalgpallist küllastunud, rahvas ei jõua enam käia, ei ole aega isegi koduseid meistrivõistlusi pidada, et peaks ühe nädala vahet, et ei tuleks Austriast või Lätist või Soomest klubi. Samas need mängud läksid peaaegu täismajale ning see arendas kõvasti ja viis jalgpalli edasi – areng oli päris kiire.

Kuidas see arengulugu tavainimese puhul välja näeks? Kuidas laienes kandepind jne?
Kandepind arenes just Tallinnast väljapoole ehk nagu öeldi siis – provintsidesse. Väikestes maakeskustes, kus ka oma klubid-organisatsioonid tekkisid, tekkis jalgpallipisik just sellega seoses, et kuuldi, levis selline jutt, lehest ka loeti, saadi teada, milline populaarsus jalgpallil on ning jalgpalliliit tegi selles mõttes väga tänuväärset tööd, sest ta saatis ju liiduklassi ja koondise mängijaid külakorda jalgpalliinstruktoriteks. Need inimesed, kes instruktorite kooli läbisid, ei olnud tegelikult kõik jalgpallurid, aga kõik see omamoodi külvas seda jalgpalliseemet edasi

Kui vaadata neid päris esimesi jalgpallipilte ja -filme, siis on alati näha, kuidas kuskil staadionil või meeskonnapildi ümber on hästi palju väikseid poisse jooksmas, seejärel hakkasid tulema suuremad-täiskasvanud mehed kübaratega ja siis tõesti 20ndate aastate lõpuks on näha juba, et daame on päris palju hakanud staadionile jalgpalli vaatama tulema, kuni lõpuks jõudis järg poliitikute kätte. Niimoodi rajas jalgpall omale tasapisi kogu aeg teed.

Kes olid need inimesed, kes hakkasid Eestis jalgpalli vaatama?
Eesti jalgpalli vaatajate ring, nende juttude põhjal mis ma olen toonaste mängijate ja jalgpalliinimestega rääkinud, kujunes nii. Eesti töölisklass hakkas mänge tulema vaatama iseseisvusaja lõpu poole, ütleme sealt 30ndate teisest poolest, vähemalt siis see osa märgatavalt tõusis. Siin on ka selline loogiline põhjendus – kogu majandus tõusis, eluolu paranes, see tõi ka siis töölisklassi, kellele muutus piletisoetamine lihtsamaks-kergemaks. Kui vaadata neid esimesi mänge, siis valdavalt tundus, et staadionil olid kas ärimehed või poliitikud, ikkagi suhteliselt heal järjel olevad inimesed. See pilt, mida selleaegsed fotod-filmid edasi annavad, lubavad selliseid järeldusi teha ning seda on ka selle aja inimesed meenutanud.

Võib öelda siis, et algul oli see siis puhtalt jõukate meelelahutus?
Mängijate seisukohalt võib-olla mitte. Mängijaid tuli välja igalt poolt. Kui sa olid hea mängija, murdsid ennast ükskõik kuhumaani välja – tippklubisse, koondisesse. Publiku poole pealt aga küll. Ikkagi see piletiküsimus oli. Tegelikult kui Võrumaal, Vändras või kus iganes oli jalgpallivõistlus, siis ükskõik kui väikene see pilet oli, 5 senti või 10 senti, mis oli tookord ka päris suur raha, olid piletid. See näitab, et tasuta selliseid mänge mitte kunagi ei peetud ja küll siis inimesed aitasid pilli puhuda või staadionit korda teha, et ta saaks ilma piletita sisse.

Ju siis ikka piletiraha oli piisavalt suur ja mänge oli suvel ka hästi palju ja kui sa pidevalt tahtsid käia, siis see üksjagu võttis raha. See mingil määral ikka pidurdas. Kadrioru staadioniltki on tehtud 30ndatel pilte, kus hästi paljud proovivad üle plangu ronida ja plangupiletitega vaadata ja küll plangu alt kaevatakse käike läbi, et staadionile saada. Põhjus pidi olema, et pilet ei olnud käepärane igaühele. Kindlasti Eestis algas publiku poole pealt sellise heal järjel oleva seltskonnaga ja siis tasapisi see ring, nii nagu Eesti riik arenes, laienes.

Siiski toimusid tollal mängud peaaegu alati täismajale?
Jah ja need ei olnud mitte ainult Eesti rahvuskoondise või välismaa tippklubide mängud. Need olid ka liiduklassi mängud. Täpselt ei mäleta, kas see oli 1936. või 1937. aastal, kui avaldati “Spordilehes” statistikat palju oli pealtvaatajaid ja kui Tallinnas Sport – Estonia vastasseisus, mis oli 30ndate teisel poolel tugevaim, oli piletiga pealtvaatajaid alla tuhande, siis viriseti, et publikul nagu pole õiget jalgpallihuvi. Aga kui palju oli siis veel neid, kes olid tulnud ilma piletita. Kuskil 2000-3000 pealtvaatajaga, isegi 4000-ga, suure publikuhuviga Eesti meistrivõistluste mänge on olnud.

See tundub tagantjärgi uskumatu, aga ka teiste spordialade puhul leiab selliseid numbreid. Tänapäeval ei kujuta ette, et kuskil Tallinnas väljastoimuvatel hokivõistlustel on 1000-1500 inimest väljas lumehangede otsas mängu jälgimas. Aeg oli selline. See publikuhuvi andis alale sellise olulise tähenduse, et oli publik, seda nägi ka meedia, meedia kirjutas siiski hästi palju jalgpallist, kuigi jalgpallil ei olnud ühtegi olümpiakulda, maailmameistritiitlit ega midagi ette näidata. Samas kui tollaseid ajalehti lehitseda, siis jalgpall oli kindlalt lehtedes teema number 1. Siis tuli alles maadlus oma olümpiamedalitega, kergejõustik oma medalitega, see oli see jalgpallifenomen ning nii ta lumepallina kogu aeg kasvas.

Milline oli riigi poliitika jalgpalli suhtes?
Spordipoliitika 20ndatel aastatel oli null. Riik vaatas siiski suhteliselt kaua spordile küllaltki jahedalt. Näiteks oli probleeme staadionite ehitamisega, sealhulgas Kadrioru staadioniga, mis 1926. aastal valmis ja Eesti-Leedu jalgpallimänguga sisse õnnistati 13. juunil. Tegelikult spordiorganisatsioonid pidid suuresti ise hakkama saama, loodeti mitte sponsoritele, vaid nagu siis öeldi: seltskonna abile, kes siis raha juurde pani. See oli see ainukene tee. Aeg-ajalt heideti isegi ette, et Eesti riik ei hooli oma sportlastest, ei näe seda määratut potentsiaali, kasutegurit, mis võiks olla, kui noortele luua paremaid sportimistingimusi jne.

See hakkas 30ndate aastate esimesel poolel vaikselt muutuma. Seal oli mitu põhjust. Üks kaugem põhjus oli see, et 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudele Eesti ei läinud. Olümpiakomitee, kes siis viimasel hetkel loobus, lubas, et hakkab seda kokku korjatud raha kasutama kasvatuslikul eesmärgil ja mingil hetkel tuli ka riik taha. Riigijuhid hakkasid ka siis aru saama 33., 34. ja 35ndal aastal, et sporti tasub investeerida. Võib öelda, et teadvus sellest muutus. Koos sellega siis jalgpall ning jalgpallimeisterlikkus arenes.

Ma julgen ütelda, et Eesti jalgpall 1930ndate esimesel poolel oli juba igati arvestataval tasemel. Rahvuskoondis hakkas saavutama häid resultaate, samamoodi klubijalgpallist oli ette näidata hiilgevõite mitmete Euroopa tippklubide üle, Eesti mängijatele hakati ka juba välismaal silma peale viskama. Näiteks Arnold Pihlak läks Austria klubisse mängima juba 1920ndate aastate lõpul. Lisaks taheti saada Richard Kuremaad, isegi kirjutati ja öeldi, et ilmselt ei ole Kuremaa üldse puhastverd eestlane, et seal on midagi Ungari päritolu. Ei ole võimalik, et üks eestlane saab olla jalgpallis nii hea.

Jalgpall oli saavutanud sellise taseme, et poliitikutel ei jäänud ka muud üle, kui tulla mängule, et ennast valijatele näidata.
1930ndad aastad olid ka need, kui jalgpalli juurde jõudsid poliitikud ja hakkasid tippvõistlustel, eelkõige rahvuskoondise mängudel käima. See oli nagu olude sunnil, et siin olid ju nende valijad. Staadionitel olid ju pealtvaatajad potentsiaalsed valijad. See on see põhjendus, miks selline mees nagu Jaan Tõnisson, kes tegelikult spordist ja jalgpallist eriti ei hoolinud, tuli siia staadionile. Siin olid küll riigihoidjad, riigivanemad, kes kinkisid siin parematele mängijatele auhindu. Näiteks Leonhard Kass teenis Konstantin Pätsilt portsigari ilusa värava eest. Parim näide on kindlasti see, kuidas peaminister Eenpalu 1938. aastal lõi koos publikuga takti Eesti hümnile ja laulis ja oli siin ovatsioonides, kui Eesti Balti turniiri võitis.

Jalgpall oli sedavõrd tähtis, et ükski teine spordiala siin ei suutnud jalgpalliga konkureerida. Kergejõustiku maavõistlused olid need, kus aeg-ajalt riigivanemad ja peaministrid, ministrid käisid, aga jalgpallis oli see väga tavaline kuni lõpuni välja. Sa pidid siin kohal olema, rahvaga suhtlema, ennast rahvale näitama. Kui sind jalgpallivõistlustel ei olnud, siis seda pandi pahaks ja peeti valimiste päeval meeles.

Mis toimus jalgpallielus 35ndate keskelt 40ndateni?
1930ndate keskel oli kindlasti selline väike tagasilöök see, et loobuti Berliini olümpiaturniirist. Sinna välja ei mindud. Öeldi, et rahvuskoondisel ei ole tulemust. Eks meeskonna mängutase käis ikka natukene üles-alla. Isegi öeldi, et poliitilises ringkonnas otsustav lause oli see, kui Eesti mängis Saksamaaga oma esimest maavõistlust, siis suursaadik Meri Berliinis olevat öelnud, et Eesti tase on selline, et sellega väga ei maksaks maailma suurtel võistlustel käia. Samas Eesti mängis ju maailmameistrivõistlustel kaasa, teistel ja kolmandatel.

Tegelikult Eesti jalgpallile andis just 1930ndate teisel poolel sellise päris hea tõuke see, et koduses liiduklassis mindi üle Inglise süsteemile. See on siis see, et meistrivõistlused startisid sügisel ja lõpetasid kevadel, mida ka nüüd vahel on uuesti proovitud. Tookord kui jalgpallurid ei tahtnudki talvel mingi treeninguga tegeleda, et kevadel tuldi välja, siis oli pikk hooaeg ees ja aega küll ennast vormi viia, siis see Inglise süsteemile üleminek tegelikult sundis meeskondi talvel intensiivsemalt tööle, sest kevadel alustati hoopis teiselt situatsioonilt kui varem. See oli see, mis hakkas seda taset tõstma.

Eesti jalgpall sai ju 1937-1939 väga häid tulemusi ja võite, kas või võit Rumeenia üle, maailmameistrivõistlustel võit Soome üle, peale selle mitmed muud hiilgemängud. Eestit hakati 1938 ja 1939 päris kõrgelt hindama. Kas või Eesti võit 1938 aasta Balti turniiril siin Kadriorus 12 000 pealtvaataja ees, mis ongi viimaseks võiduks Balti turniiril jäänud. See tase oli kindlasti tõusul ja eks Eesti kinnitas seda ka nn. ülestõusu mängul 1940. aastal Lätiga, mis võideti ja millele järge tuli ju oodata 65 aastat.

Mäng Lätiga juunis 1940 on ehk üks legendaarsemaid juhtumeid Eesti jalgpallielus. Mis siis juhtus?
Mäng oli siis 18. juuli. See oli 3 päeva enne seda, kui kuulutati välja ENSV. Seda mängu püüti tagantjärgi Vene ajal vahepeal lugeda ka kui, et see polnudki nagu maavõistlus, et Eesti lõppes 1940 ära. Tegelikult Eesti riik veel tollal eksisteeris ning see mäng oligi jalgpalli ja kogu spordirahva viimane protesti maavõistlus, millega siis näidati oma vaimsust-meelsust okupatsioonivõimude suhtes.

Sellest maavõistlusest on räägitud palju lugusid ja legende – kuidas rahvas haaras Palusalu ja teised spordikangelased õlgadele ja viis presidendi lossi ette ja millised sanktsioonid järgnesid – kui palju jalgpallijuhte tegelikult ju pärast seda järgmisel ööl - algasid suured vahistamised - ära kadusid. Kindlasti on Eesti jalgpalliajaloos see Läti mäng, mis ju veel võideti, paljutähenduslik igas mõttes – nii sportlikus plaanis, samas ükski teine mäng ei ole sellist poliitilist tähtsust omanud kui see. Ühelgi pole selliseid järelmõjusid olnud kui sellel mängul. See mäng jääb kindlasti Eesti jalgpalliajaloo tippmängude hulka. 65 aastat kulus kuni suutsime Lätit taas võita.

Siinkohal selline huvitav asi veel, et millega fänne veel meelitati ja tehti jalgpall põnevaks – 30ndate aastate lõpus hakkas Eesti Spordipressi Klubi välja andma maavõistluste järgset telegrammi. See telegramm, arvestades toonaseid trükitehnika võimalusi, oli tõesti maailmarekord. Kui inimene Kadrioru staadionilt ära läks, jõudis Narva maanteele, siis seal jooksid ajalehepoisid värske trükitud telegrammiga vastu, kus olid pildid, mängu käik – kõik asjad.

Kui 1940. aasta sügisel Vene jalgpallurid siin Tallinnas mängisid, siis juba Tallinna Dünamoga, ja seda trikki viimast korda korrati, siis vene mehed seda ei uskunud, see ei ole võimalik! See on mingi pettus! Vaatasid küll ehmunud suil, et seal on küll pilt... 1. poolajal tehti siis pildid, telefoni teel anti trükikotta edasi tekst. See oli nende jaoks täiesti üle mõistuse, see oli teine maailmatase. See oli see, mida Eestis tehti ja seda sai teha ka tänu sellele, et jalgpall oli niivõrd populaarne, publik ja massid olid sellel mängul taga.

Järgmine osa juba homme!